|
Metodoloogiate paljususest: Ekskurss kunstiteadusse Igas teaduses on konkureerivaid teooriaid. Erandiks ei ole ka kunstiteadus. Kunstiteadlane Ants Juske on oma raamatus "Külmetav kunstnik. 50 tähtsamat teost läbi aegade" (2006) Jüri Arrakut käsitlevas osas kompaktselt ja näitlikult tutvustatud "tuntumaid kunstiteaduslikke metodoloogiaid":
"Jüri Arrakust koos Bernsteiniga Loeks igaks juhuks üle tuntumad kunstiteaduslikud metodoloogiad: formalistlik, ikonograafiline, semiootiline, psühhoanalüütiline, sotsioloogiline, biograafiline, feministlik. Boris Bernstein leiab õigustatult, et Arrak on üks enam interpreteeritud eesti kunstnikke. Võib vist öelda sedagi, et eesti kunstnikest on Bernstein kõige enam kirjutanud Arrakust (siin toetun tema esseele "Eesti kunstnikud"). Tõepoolest, formalistliku metodoloogiaga on siin vähe peale hakata-võib vaid jälgida, kuidas varasem tasapinnalisus asendub ruumilisusegaja kuidas värvipinnad muutuvad pintslitööga "läbitöötatumaks". Samas on olemas Arraku stiil, millest ta Bernsteini sõnul on "teinud oma signatuuri duplikaadi, mis on usaldusväärsem kui signatuur ja seetõttu ajale või meediumile vaatamata muutumatu". ...
Ikonograafilises pfaanis vöib rääkida jällegi "Arraku tüübist" - isikupäratust maskitaolisest näost. Bernstein: "Mask jääb ju selleks, et varjata või muuta isikut, eksitada teisi või ümber kehastuda, saada kellekski teiseks- nõnda saab maski abil suguharu nõiast jumalus." Kuid kas nendel maskiga tegelastel on ka mingi ikonograafiline kood? Bernstein muugib selle lahti: "Päris lapselikult, kärsitusest põledes, jõudmata oodata, kuni ta avastatakse, hüüab peitupugenu kogu maailmale: "See olen ju mina, Jüri!" Psühhoanalüütilisest aspektist on Bernsteinile kõige huvitavamad Arraku autoportreed. Eespool sai viidatud, et neid maske võib samuti võtta kui just mitte autoportreedena, siis kunstniku alter ego'na. Kuid Arrakul on ka peaaegu realistlikke autoportreid. Erilist huvi pakub Bernsteinile "Autoportreede vestlus , millel näeme nelja Arrakut justkui elavalt diskuteerimas. Bernstein peab seda "otseseks ja avatuks, vahest liigagi avatud sisemonoloogi metafooriks... Mitmepalgelisel autoril pole aga üksnes õigus otsida tõde -mida võib-olla polegi-, vaid ka õigus jääda sisemisse vastuollu". Kuid siin saaks appi võtta ka Deleuzi ja Guattari skisoanalüüsi. Võib küsida, kas need neli autoportreed on Arraku erinevad rollikehastused või toimub sec kõik tema peas korraga. Sotsioloogilises plaanis võib vaadelda Arraku rolli üldse meie kunstis, uurida tema sõnavõtte ajakirjanduses ja kõnedes. Samuti tema religioossust, mida ta osavalt maskeeris. On ju selge, et maal "Kandjad" on inspireeritud Kristuse ristikandmise episoodist, kuigi otseselt pole risti kujutatud ega pealkirjas mainitud. Kuid me näeme, kuidas kolm eri suunas liikuvat palgikandjate gruppi moodustavad kohale jõudes risti. Biograafilises plaanis ootaks aga huviga Arraku autobiograafiat, kuna ta on elanud kunstniku ja inimesena äärmiselt põnevat elu. Lõpetuseks ei oska ma aimata feministide võimalikke tõlgendusi Arrakule. Ega ta neid oma maskuliinsusega eriti vist huvitagi." Kordamiseks Nimeta seitse tuntumat kunstiteaduslikku metodoloogiat. ISESEISVAKS UURIMISEKS Kas ja millised nimetatud seitsmest metodoloogiast on rakendatavad ka infosüsteemide uurimisel? |
