|
SEMIOOTIKA ja INFOSÜSTEEMIDE mõistete ja IDEEDE VASTAVUSleksikon
koostanud Priit Parmakson
|
||
|
Süsteem ja süsteemiväline, piir nende vahel "Mitteolemine" kui süsteemivälisuse tunnus. [93] Süsteemi ja süsteemivälise reaalsuse vahekord. 5 Ainevahetus süsteemi ja süsteemivälise vahel Semiootilise süsteemi uurimine Semiootiliste süsteemide struktuurne kirjeldamine. 9 Kultuuri tuum, "keskne kodeeriv seade" Eraldiseisvad semiootilised maailmad Kultuur kui kollektiivi mittegeneetiline mälu Kogemuse salvestumine kultuuri Kultuurilise süsteemi dünaamika Semiootilisuse intensiivistumine kultuuride vahetudes Mõnede kultuuriliste struktuuride äärmine jäikus Süsteemi luustumine ja pehmenemine Arengu pidevus ja plahvatuslikkus Vastupidiste tendentside vältimatus Dünaamiliste ja plahvatuslike protsesside vaheldumine Ainevahetus semiootilise süsteemi ja keskkonna vahel Kultuuri "laviinipärane" iseareng Loomulik keel kultuuri mehhanismis Keele ja kultuuri vältimatu seos Tehiskeelte ja loomuliku keele erinevus Korrastatus ja mittekorrastatus Mitte-lõpuni-korrastatuse roll Korrastatud ja mittekorrastatud struktuurid semiootilises süsteemis Kultuuri metastruktuuriline tasand Ambivalentsus (ebakindlus tähenduse suhtes)
|
Ühtsuse vajadus semiootilises süsteemis Keele primaarse funktsiooni küsimus Intellektuaalse võime määratlus Intellekti mõiste selgitamise raskus Mitmestruktuurilisus kui intellekti eeldus Terviku (isiksuse) vajadus mõtlevas struktuuris Parema ja vasaku ajupoolkera erinevus info töötlemisel Kahe ajupoolkera koostöö: vahelduv aktiveerumine ja dialoog Inimese modelleerimise probleem Perioodilisus kui dialoogi eeldus Deautomatiseeritud süsteemi mõiste Süsteemiväline ja enesekirjeldus Struktureerimine kirjeldamise kaudu Enesekirjeldus semiootilises süsteemis Enesekirjeldamise suur korrastav jõud Lihtsad sümbolid kui kultuuri tuum Sümboliseeriv ja desümboliseeriv teabe lugemine Sümbol ja rituaal kui vastandid Teksti orienteeritus ühele funktsioonile Traditsiooniline kommunikatsioonimudel Erinevus mõistete "keel", "kood" ja "mälu" vahel traditsioonilistes kommunikatsioonimudelites Kommunikatsioonimudel, milles saatja ja vastuvõtja on identsed Kõneleja ja kuulaja mitteidentsus Kommunikatsioonimudelite kasutamine kulturoloogias Kahe kommunikatsioonisüsteemi vahelduv kasutamine Adekvaatsed ja mitteadekvaatsed keelelised aktid. 22 Kultuur kui tekstigeneraatorite kogum Semiootiliste süsteemide kaks tüüpi Süntagmaatilise struktuuri võime kondenseerida tähendust Sõnum edastamine ja koodi edastamine
|
|
|
Semiootika on ala, mis tegeleb tähenduste ja nende esitamisvormide vaheliste keerukate, dünaamiliste seoste uurimisega. Juri Lotmani semiootikat on peetud mitte täiesti teaduslikuks, ehk siis teatud poolteaduseks (ilmselt mõnest positivistlikust teadusmetodoloogilisest teooriast vaadates). Varem või hiljem tekib rida küsimusi, mis osutuvad raskesti lahendatavaks. Mis ikkagi on matemaatiliselt käsitlevate bittide tähendus? kuidas tähendused tekivad ja muutuvad? miks mõnede sõnade tähendustes on raske või isegi võimatu kokkuleppele jõuda? Positivistliku, ratsionalistlikule filosoofilisele alusele rajatud infotöötlusteooria jaoks ei ole Juri Lotmani originaalsetel ja huvitavatel ideedel erilist väärtust. Kuid ratsionalistlikul infotöötlusel on mitu suurt puudust. Esiteks, ratsionaalse infotöötlusteooria võib küll üles ehitada loogiliselt terviklikuna ja näiliselt vastuoludest vabana. Kuid sellise teooria 'sisu' (inimkultuuri mõttes) jääb vägagi õhukeseks. Raske on näha, kuidas Lotmani mahukas kirjatööde kogum võiks anda otseseid juhiseid infokäitluse praktika korraldamiseks. Kuid Lotmani töid lugedes tekib kummaline äratundmine–kuigi tema käsitlus on tekstipõhine ja kuigi tema stiili on nimetatud ka keerukaks ja paljusõnaliseks, kasutab ta meetodina süsteemkäsitlust, mis teatud mõttes (idelooogia poolest) on hämmastavalt sarnane infotöötlussüsteemide analüüsil rakendatavate printsiipidega. Lotmani töödest selgub üllatusena, et infotehnoloogilise analüüsi võtteid (mõistete süsteemset analüüsi) saab kasutada praktiliselt kogu maailma analüüsimiseks. (Infosüsteemide ala on siiski piiratum).
|
|
|
|
|
Tähistused
(2.6) viitab elemendile J.Lotmani artiklist või raamatust 2 (vt allikate loetelu leksikoni lõpus) [71] viitab leheküljele allikas
|
|
|
SEMIOOTIKA |
INFOSÜSTEEMID
|
|
|
Süsteem ja süsteemiväline, piir nende vahel Semiootiliste protsesside intensiivsus ("kuumad punktid") semiosfääri piiridel. Piiri kahemõttelisus: piir eraldab aga ka ühendab. [257, 263, 265] (2.19)
|
Infosüsteemide liidestamine Infosüsteemi piiritlemise küsimus Miks on mitmes infosüsteemi arendusmeetodis rõhutatud infosüsteemi täpse piiritlemise vajadust? Kas süsteemi täpne piiritlemine on vajalik? Reaalne? Süsteemi täpsel piiritlemisel on mitmeid selgeid eeliseid: töömahu parem planeeritavus, projekti parem ennustatavus, kulude täpse määramise võimalus, võimalus arendada süsteeme järk-järgult, jne. Kuid on ka mõjureid, mis toimivad vastupidises suunas. Kas süsteemi piiride määramisel tehakse valikuid? Mille alusel? – Neid küsimusi on infosüsteemidega seoses palju uuritud.
|
|
|
"Mitteolemine" kui süsteemivälisuse tunnus. [93] (7.8) |
Süsteemidesse haaratud ja süsteemiväline infotöötlus – See on produktiivne mõiste. Infosüsteemid (vähemalt ametlikud süsteemid) ei hõlma kunagi kogu infotöötlust. Ka organiseerimata ja väheorganiseeritud (süsteemidesse kaasamata) infotöötlus vajab teatud süsteemi.
|
|
|
Süsteemiväline võib osutuda teiseks süsteemiks. [94]
|
|
|
|
Süsteemi ja süsteemivälise reaalsuse vahekord – nende eraldatus on uurimise objektiks olnud Kanti aegadest saadik. See suhe võtab keele ja keelevälise maailma antinoomia (vastandlikkuse) vormi. Küsimus on ka keele dünaamikas. Keel loob oma maailma. Milline on keele poolt loodud maailma ja keelevälise maailma vahekord? See küsimus on püstitatud juba Kanti poolt. [11] (9.2)
|
|
|
|
Süsteemne = invariantne; süsteemiväline = irregulaarne, juhuslik, kirjeldamisel eemaldamisele kuuluv. [91] (7.2)
|
Süsteemiarendus kui invariantide leidmine Süsteemi tegemist võib vaadelda infotöötluse invariantide (püsivate struktuuride) leidmisena ja loomisena. Ette näha ja programmeerida saab ainult piisavalt stabiilseid olukordi. Kuid kas süsteemsuse samastamine invariantsusega on ainus võimalus?
|
|
|
Ainevahetus süsteemi ja süsteemivälise vahel Objekti kirjeldamisel eemaldatakse objektist kõik ebaoluline. Seetõttu kirjeldamine muudab objekti. Väide, et selline kirjeldamine on õigustatud ainult staatiliste mudelite korral; dünaamiliste mudelite loomisel tekivad raskused, sest semiootiliste struktuuride dünamismi üks peamisi allikaid on süsteemiväliste elementide pidev kaasamine süsteemsuse "orbiiti" ja sellega samaaegselt toimuv süsteemse väljatõrjumine süsteemivälisesse alasse. [92] (7.4) |
Infovahetus infosüsteemi ja keskkonna vahel Tavapärane ettekujutus infosüsteemi ja selle keskkonna vahelise infovahetusest (Lotmani mõistes ainevahetusest) on jäigalt positivistlik: süsteemi poolt kogutav teave ei mõjuta süsteemi struktuuri; süsteem on nagu igiliikur, mis võib keskkonna samaks jäädes lõpmatuseni töötada. Kuid see mudel on ainult ideaaljuht. Väikesi kohastumisi (muutusi süsteemis väliskeskkonna toimel) esineb praktiliselt igas süsteemis. See võib seisneda süsteemi sisseehitatud kohandamis- ja edasiarendusvahendite abil kasutajate poolt tehtud muudatustes. Arvatavasti on ka teisi mehhanisme. Iga kasutaja läbib teatud õppimiskõvera ja tema kasutusmustrid muutuvad aja jooksul.
Muutus infosüsteemis Mida nimetame muutuseks süsteemis? Tarkvaramooduli väljavahetamist? Programmis vea parandamist? Ühe kasutaja käitumispatterni muutumist? Süsteemi ja süsteemivälise interaktsiooni sügavam lahtimõtestamine näitab, et väliselt kindlalt paigas olevaid termineid saab tõlgendada mitut moodi.
|
|
|
Teksti mõiste on semiootikas üks kesksemaid. Lotman mõistab teksti mitte staatilise, lõpetatud struktuurina vaid teatud eesmärke järgiva dünaamilise struktuurina. Tekstiks võib olla nii üksikteos kui ka teose osa, kompositsiooniline moodustis, ˛anr ja isegi ajaperioodi kirjandus tervikuna. Tekst ei ole määratud ainult autori poolt. Pigem on tekst autori ja auditooriumi vaatenurkade ristpunkt. [102] (9.17)
|
Tekst ja info (infosüsteemide mõttes) – on ainult osaliselt kattuvad mõisted. Semiootikas mõistetakse teksti alati koos selle sisuga. Infosüsteemides võib teatud tasanditel käsitleda infot kui teatud märkide kogumit (võib teavet töödelda, abstraheerudes teabe kõrgematest tähendusstruktuuridest). Näiteks XML keeles esitatud teavet võib teisendada, transportida, töödelda kui bitijada, kui XML keele süntaksireegleid järgivat märgijada, kui teatud tähendust omavat XML teabekogumit.
|
|
|
|
Tekst ja kood infotöötluses Teksti ja koodi vahekorra küsimus on infokäitluse seisukohalt väga huvitav. Kood on keel, milles tekst on kirjutatud. Kas on võimalik hoida süsteemis nii tekste (andmeid) kui ka koode? Jah, seda tehakse üha rohkem. Metaandmed, andmete vormingu ja semantika määratlused (Data Definition) on süsteemide tavalised koostisosad.
Andmed ja programm Sellega haakub ka küsimus andmete ja programmi vahekorrast. Kitsas, selgelt määratletud kontekstis on selge, mis on programmiks ja mis on (programmi poolt töödeldavateks) andmeteks. Kuid suuremas süsteemis ei ole nende mõistete vahekord enam lihtne. Programm võib olla andmeteks (programmi töödeldakse teise programmi, näiteks kompilaatori, interpretaatori või metaprotsessori poolt). Andmeid aga kasutatakse tihti töötluse organiseerijatena (näiteks programmi seadistused, mooduli väljakutsumisel üleantavad parameetrid jm).
|
|
|
Tekstile rakendatava koodi leidmine Kas infosüsteemis on võimalik olukord, mis sarnaneb Lotmani käsitusega ebausust ("tekst, mille koodid on kaduma läinud")? Ebausku otseselt vahest mitte (jättes välja kasutajate võimaliku ebausu), kuid tekstile rakenduva koodi leidmise küsimus kerkib infotöötluses küllalt sageli. Kõige lihtsamaks näiteks võib olla failile sobiva rakendusprogrammi leidmine operatsioonisüsteemi poolt (faili avamisel).
|
||
|
Teksti ümbritsev tähendusruum. Kultuuri pommitamine juhuslike, üksikute tekstidega. Kontaktid uute kontekstidega kui teksti dünaamika reserv. Tekst kui "seeme". [162] (2.11) |
Infosüsteemi keskkond Need ideed seonduvad võib-olla mittedetermineeritud käitumisega infosüsteemidega. (Mittedetermineeritud süsteemiks võib lugeda näiteks juhuslike arvude generaatorit kasutavat süsteemi; üldiselt aga iga süsteemi, mille käitumistrajektooride kogum tervikuna ei ole selgelt haaratav). Olemasoleva süsteemi mõne funktsiooni uut moodi kasutamine tähendab ka muutust süsteemi tähendusruumis. Näiteks, kui laoarvestussüsteemis on välja Sugu võimalikeks väärtusteks projekteeritud M (Male) ja F (Female), kuid lattu tuleb ka Unisex kaupu. Uus, projekteeritust erinev objekt (ehk teave selle objekti kohta) võib põhjustada teatud muutusi süsteemis (uue koodi lisamine või olemasolevate koodide laiendamine/ahendamine).
|
|
|
Kultuur tervikuna kui teadete kogum; kui üks tekst. [175] (2.14) |
Lotman ei konkretiseeri, mida ta täpselt mõtleb selle huvitava idee all. Võib arvata, et ta peab silmas kultuuri kui süsteemi erilist terviklikkust. Kultuuri süsteemis on elemendid üksteisega tihedalt seotud, nagu tekstiski. Kas infosüsteemi võib käsitada ühe tekstina?
|
|
|
Signaali mõiste. Teksti juures on olulised struktuursed tunnused, mida võib võtta teksti signaalidena. (9.18) |
Signaal Tavakeelne arusaamine, mis on signaal, on igaühel. Kuid mis on signaali kui teabeliigi spetsiifilised omadused ja tunnused? Kas signaal on täpselt määratletav mõiste? Kas signaal toimub igas olukorras signaalina? Võib eristada vähemalt kolme omadust, mis võivad teabeühiku teha signaaliks: 1) Teatud mõttes on signaal efektiivne teave (väikese bitimahu juures edastatava teave väärtus on sageli suur); 2) Signaal on sageli ka teave, mis annab märku edasise teabe saabumisest ja/või iseloomustab edasist teavet; 3) Signaal võib osutada teisele (varjatud tähendusele).
|
|
|
Semiootilise ruumi mõiste. Semiootilise ruum on täidetud mitmesuguste struktuuride vabalt liikuvate jäänustega, mis säilitavad endas siiski mälestust tervikust ja sattudes teistesse ruumidesse, võivad äkitselt kiiresti taastuda. [101] (9.13)
|
|
|
|
Semiosfääri mõiste on J.Lotmani poolt kasutusele võetud väga lai, filosoofilise plaani mõiste. [250, 258] (2.16)
|
Infotöötluse maastik Infosüsteemide vallas vastaks sellele võib-olla "infotöötluse maastik", "infosfäär" või isegi "infoühiskond". Vrdl. katsed teoretiseerida internetti kui nähtust.
|
|
|
Semiosfääri mitteühtlus (mitte-homogeensus). [252, 254] (2.17) |
Ebaühtlane struktureeritus infosüsteemides Ilmselt oluline mõiste. Organisatsioonis ringlev teave ei ole võrdse struktureerituse astmega. Infosüsteemide ehitamise käigus ja nende süsteemide kasutuselevõtmise tulemusel sageli toimub nõrgalt struktureeritud info muutumine rohkem struktureerituks. Kuid süsteemiarendus ei ole ainus protsess, mis mõjutab struktuursusaste muutusi. Kuidas semiootilise ruumi dünaamilise arengu mõistet võib seostada infosüsteemide praktikaga? Semiootilise ruumi mõistete süsteemi võib kasutada infosüsteemi arengu kirjeldamiseks. Süsteem ei jää kunagi täpselt selliseks nagu plaanitud. Mõned süsteemi moodulid langevad kasutusest välja, teiste kasutusotstarbe muutub, jne. Muutused ei ole tingitud mitte ainult arendustöödest, vaid ka info tähendusstruktuuride aeglasest, kuid pidevast muutumisest.
|
|
|
Semioos (ingl semiosis) – tähenduseteke, tähendusloome. (9.15) [486] (1.6) |
Tähendusloome infosüsteemis – Kas ja kuidas toimub semioos (tähendusloome) infosüsteemis? Kas infosüsteemid ainult edastavad teavet (valmis tähendusi) või toimub nendes ka teabe loomine?
|
|
|
– tähenduse kandmine. (9.14)
|
|
|
|
|
|
|
|
– Saussure terminoloogias: keel (la langue) ja kõne (la parole).
[153-4] (2.5)
|
Infosüsteem ja selle kasutus Kas infosüsteem (IS) ja infosüsteemi kasutus on üks ja sama? Kas infosüsteemi ja selle kasutust on mõtet eristada? Kui jah, siis mida täpselt tuleks lugeda infosüsteemiks ja mida selle kasutuseks? Kas võib öelda, et IS on teatud kood ehk keel ja ISi kasutus on teatud tekst?
|
|
|
Semiootilise süsteemi uurimine Semiootilise süsteemi uurimine, probleemi püstitus Iga semiootilise süsteemi kirjeldamisel on peamisteks küsimusteks: 1) süsteemi suhe süsteemivälisesse; 2) staatika ja dünaamika vahekord. Viimast küsimust võib sõnastada nii: kuidas saab süsteem, jäädes iseendaks, areneda? Mõlemad küsimused kuuluvad kõige sügavamate ja samas kõige raskemate hulka. [11] (9.1) |
Vt küsimus süsteemi muutumisest ülalpool.
|
|
|
Semiootiliste süsteemide struktuurne kirjeldamine Staatilise ja dünaamilise vahekord (keelte kirjeldamisel, keeleteaduses). [90] (7.1) |
Lotman ei paku semiootiliste süsteemide uurimiseks erilisi formalisme (tähistussüsteeme), vaid piirdub lihtsate skeemide ja teksti vormis analüüsiga. Kuid see lihtne meetod võimaldab kirjeldada praktiliselt kõike, olles väga paindlik. Infosüsteemide kirjeldamisel kaldutakse vahel teise äärmusse: kirjeldused antakse skeemide näol; kasulikke tekstilisi kirjeldusi ei osata koostada (sest see on raske).
|
|
|
Ettekujutus inimkogemuse säilitamise ja edasiandmise terviksüsteemist kui kontsentrilisest süsteemist, mille keskmes on kõige struktureeritumad (kõige ilmsemad ja kõige püsivamad) struktuurid. Mida rohkem perifeeria poole, seda vähem on struktuursust. [487] (1.10) |
Infosüsteemide kihiline struktuur Vrdl infosüsteemide sageli kasutatav mitmekihiline struktuur (keskmes andmebaas, selle ümber äriloogika kihid, andmete transpordi kihid, kasutajaliidese kihid).
|
|
|
Kultuuri tuum, "keskne kodeeriv seade" Sellel tuumal on kaks tähtsat omadust: 1) kõrge modelleerimisvõime; võime kirjeldada väga laia objektide hulka; sealhulgas võime kuulutada objekte, mida ei modelleerita, mitteeksisteerivateks; 2) võimest luua äärmist süsteemsust ei piisa; selle kõrval peab olema ka võime võidelda tekkiva automatiseerumisega. [497] (1.24) |
|
|
|
Tuuma ja perifeeria vastastikune ümberpaiknemine. [99] (7.11) Semiootilise süsteemi tuum (keskus) ja ääreala (perifeeria). [267] (2.20) |
Infosüsteemi tuum – Mis on infosüsteemi tuumaks? äärealadeks?
|
|
|
Eraldiseisvad semiootilised maailmad Tekstikihtide võime moodustada suhteliselt suletud semiootilisi maailmu. [56] (5.8) |
|
|
|
Kultuuri mõiste – kultuuri on raske defineerida, kuid kultuur avaldub ikka "mitte-kultuuri" (kultuurivälise) taustal. Kultuur avaldub seega selgelt markeeritud vastandmõistete paari ühe poolena. [485] (1.1) |
– Kas selline vastandmõistete paar avaldub ka infosüsteemide suhtes? Mis on infosüsteemi vastandmõiste?
|
|
|
Kultuur on (vastandina) oma vastandmõistele – "mitte-kultuurile" – märgisüsteem. [485] (1.2) |
– Infosüsteemid on samuti märgisüsteemid. Milles seisnevad siis infosüsteemide ja kultuuride erinevused ja sarnasused?
|
|
|
Kultuur kui kollektiivi mittegeneetiline mälu – mis avaldub keeldude ja reeglite teatud süsteemina. [487] (1.12) |
– Vrdl reeglipõhised infosüsteemid, nt business rules ja tehisintellektisüsteemid.
|
|
|
Kultuur on inimkollektiivi mälu. Sellest järeldub, et raske on rääkida hetkel toimivast kultuurist. Kultuuri saab konstateerida post factum. [488] |
|
|
|
Kogemuse salvestumine kultuuri Kuidas kogemus saab kultuuri osaks (st salvestatakse mällu)? Tõlkimine kultuuri "keelde". [488] (1.13) |
– Lotman püüab visandada kultuuri tekkimise mehhanismi ehk algoritmi, kasutades sisuliselt informaatilisi termineid.
|
|
|
Kultuurilise süsteemi dünaamika Algtõuke küsimus. Impulss. [152] (2.4) |
– Infosüsteemide modelleerimisel kasutatakse sageli trigerite mõistet. Triger on modelleeritava süsteemi ja selle keskkonna kokkupuutekihis toimuv sündmus, mille põhjus on süsteemist väljaspool (nt kliendi saabumine süsteemi).
|
|
|
F.Saussure ideed. Teaduslike ideede dünaamilisus ja kohandumine ümbritseva maailmaga kui ideede püsimajäämise tingimus. |
|
|
|
Semiootilisuse intensiivistumine kultuuride vahetudes Kultuuride vahetumisega kaasneb käitumise semiootilisuse tugev intensiivistumine (mis võib avalduda isegi nimede ja nimetuste muutmises). Võitlus vanade rituaalidega võib võtta tugevalt rituaalse iseloomu. [485] (1.3) |
– "Käitumise semiootilisuse" all mõistab Lotman tegevusi, mis on suunatud tähenduste struktuuri ümberkorraldamisele. Kas infosüsteemi arendamise faasi võib samuti lugeda kõrgendatud semiootilisusega tegevuseks?
|
|
|
Mõnede kultuuriliste struktuuride äärmine jäikus Kultuuri mitmed struktuurid on äärmisele stabiilsusele suunatud, ei luba mingit reeglite muutmist. Hierarhia, mille tipus on kõige püsivamad (muutumatud) väärtused. [489] (1.15) |
Konstandid infosüsteemis – Kas ka infosüsteemis on elemente, konstante, mille absoluutset muutumatust eeldatakse?
|
|
|
Süsteemi luustumine ja pehmenemine Süsteem võib olla nii "luustunud" kui ka "pehmenenud" seisundis. Ainuüksi enesekirjelduse fakt võib viia süsteemi viimasest olekust esimesse. [98] (7.10) |
|
|
|
– on määratud selle peamiste struktuursete momentide konstantsusega ja sisemise dünaamilisusega – võimega muutuda, säilitades seejuures mälu eelnevatest seisunditest ja selle koos enda ühtsuse tunnetust. [489] (1.16) |
Süsteemi osade erinev pikaajalisus – See on oluline filosoofiline mõte, mis kehtib otseselt ka infosüsteemidele. Mis on süsteemis kõige pikaajalisem? Kõige pikaajalisemaks ei tarvitse osutuda kõige jäigem struktuur, vaid vastupidi, paindlik struktuur, mis siiski omab teatud järjepidevust.
|
|
|
Arengu pidevus ja plahvatuslikkus Lotman kasutab mõistepaare "ennustamatus" – "ennustatavus" ja "pidev liikumine" – "plahvatus", "pidevad protsessid" – "plahvatuslikud protsessid". [17] (9.12)
|
Aeglased ja kiired muutused infosüsteemis – Kas pidevate ja plahvatuslike muutuste antinoomia omab tähtsust infosüsteemide käsitlemisel? Kahtlemata – eelkõige ühekordsete projektide vormis toimuva süsteemiarenduse ja pideva süsteemide täiustamise suhtes, evolutsiooniliste ja kosk-elutsükli mudelite vastand.
|
|
|
Uue loomine võib toimuda plahvatusliku protsessi kaudu, aga samuti aeglaselt kulgeva pideva protsessi kaudu. Stabilisatsiooni ja destabilisatsiooni protsessid kultuuris. [49] (5.3)
|
|
|
|
Vastupidiste tendentside vältimatus Alati, ka siis, kui inimesed usuvad, et nad järgivad mingit ideaalset teooriat, sisaldab praktilise tegutsemise sfäär ka vastupidiseid tendentse. Lotman toob näiteks, kuidas ajalooteaduses tekkis nn aeglaste muutuste koolkond (pr de la longue durče). Enne seda oli ilmselt valdav käsitus, et ajalugu areneb üksikute väljapaistvate isikute tegude mõjul. Visuaalne ettekujutus: aeglaste muutuste lai jõgi; plahvatuslike muutuste miiniväli.
|
|
|
|
Dünaamiliste ja plahvatuslike protsesside vaheldumine – nende aktiveerumine erinevatel ajalooperioodidel. "Praegusel ajamomendil elab euroopa tsivilisatsioon (ka Ameerika ja Venemaa) plahvatuse idee põhjalikku diskreditatsioon". (vrdl Fukuyama "ajaloo lõpu" idee.)
|
Vrdl sama küsimust ettevõtte infokäitluses ja infosüsteemides.
|
|
|
Kultuuri muutumise tunnuseks on ka vanade vormide märgilisuse (sümboli rollis olemise) tugevnemine. Kultuuri muutmisel tuuakse käibele uusi märke (ehk sümboleid); sellega kõrvuti muudetakse vanad käitumisvormid sümboliteks. [486] (1.4)
|
– Märgilisuse mõiste on infosüsteemide rakendamisel ilmselt vägagi oluline. Ka infotöötlusel, sh infosüsteemidel võib olla märgi (ehk sümboli) iseloom. Vt Feldmani ja Marchi artikkel Information in Organizations as Signal and Symbol.
|
|
|
Struktuursete vormide vaheldumise rütmilisus kunstis ja ideoloogias. [57] (5.9)
|
|
|
|
Ainevahetus semiootilise süsteemi ja keskkonna vahel Semiootilise (tähendusi kandva) ruumi ja mittesemiootilise keskkonna vahel toimub pidevalt "ainevahetus". Ühed elemendid ja kultuuri puhul – kultuuri kihid – visatakse semiootilisest ruumist välja (kaotavad oma tähenduse). Teiselt poolt haaratakse semiootilisse käibesse seni süsteemiväliseid elemente. See liikumine ei allu entroopia seadustele. (9.16)
|
|
|
|
(9.16)
|
|
|
|
[496] (1.22) |
Infosüsteemi laienemise vormid – Infosüsteem võib laieneda kahel viisil: 1) süsteemidesse haaramata infotöötluse kaasamisega süsteemi; 2) teise infosüsteemi väljatõrjumisega.
|
|
|
Sisemine vajadus uuenduste järele. Kõigile elusolenditele on omane püüd kohanduda keskkonnaga. Nende muutumine on tingitud ainult püüdest jääda muutumatus keskkonnas muutumatuks. Miks ei võiks kultuur stabiliseeruda? Lotman väidab, et muutumine on kultuurile sisemiselt omane. Muutused kultuuri süsteemides ei ole põhjustatud mitte ainult modelleeritava keskkonna muutumisest vaid on ka sisemised (immanentne muutumise seadus). [498] (1.26)
|
Infosüsteem kui stabilisatsioonimehhanism – Kas infosüsteeme võib vaadelda kui ainult stabiliseerimismehhanisme (mis aitavad organisatsioonil ellu jääda)? Sisemise muutumise näiteks toob Lotman moe muutmise. Immanentse muutmise seaduse rakendamine infosüsteemile tähendaks seda, et süsteemi tuleks edasi arendada ka siis, kui modelleeritavas reaalsuses muutusi ei ole toimunud. Kas see omaks mõtet? Kas IT süsteeme tehakse vahel ka lihtsalt uuenduste vajalikkusest, mitte "reaalsest vajadusest" lähtudes?
|
|
|
Kuid kultuuri dünamismi kultuuri kandjad sageli ise ei tunneta. [498].
|
|
|
|
Informatsiooni esitamise võimaluste laviinipärane suurenemine. Kultuuri laviinipärasus. Mitte alternatiivide kogum vaid alternatiivide printsiip. Lotman esitab väga julge mõttekäigu, milles väidab, et kultuuri mehhanism võimaldab piiratud süsteemis hoida piiramatus koguses infot. [502] (1.31)
|
|
|
|
Kultuuri "laviinipärane" iseareng – võib jõuda vajadustest ette. Samas sööb kultuuri areng ressursse. Tulemuseks võivad olla kriisid. Lotman osutab info ülekülluse, massiteabe nähtustele. [503] |
(Auto-)katalüütilised protsessid infosüsteemides – Põhimõtteliselt võib kujutada ette olukorda, kus infosüsteemide areng hakkab iseennast võimendama (stimuleerima), on organisatsiooni reaalsete vajaduste jaoks liiga kiire, võtab liiga palju ressursse. Leidub näiteid, kus organisatsioon on käivitanud nii palju arendusprojekte, et neid ei jõuta enam juhtida. Mitmete konkureerivate süsteemide kontekstis on sellised ülevõimendumisega seotud nähtused saanud tavalisteks (nt spam).
|
|
|
Kultuuri ja loomuliku keele suhe. E.Benveniste hüpotees, et ainult loomulikud keeled saavad täita metakeele rolli ja seetõttu on inimkommunikatsioonis erilisel kohal. [486] (1.5)
|
Infosüsteemide kirjeldamise keel (metakeel) – Seda seost võib üle kanda infosüsteemidele. Millise keele abil tuleks infosüsteemidest rääkida? Teiste sõnadega, mis peaks olema infosüsteemide suhtes metakeeleks? Kas infosüsteeme saab analüüsida formaalsete keelte abil või on selles uurimises vältimatu roll loomulikul keelel?
|
|
|
Loomulik keel kultuuri mehhanismis Kultuuri mehhanismis on eriline koht loomulikul keelel. Keel on "trükimehhanismiks", mis "varustab kollektiivi liikmeid struktuursuse intuitiivse tundega. Loomuliku keele võime teisendada "avatud" maailma reaaliaid struktuurideks. [487] (1.9)
|
Loomulik keel infotehnoloogias – Infotehnoloogias on loomulik keel alati olnud probleemiks. Loomuliku keele süsteemidesse surumine on raske. Loomulikku keelt on raske taltsutada, algoritmiliselt töödeldavaks muuta. Selle tõttu vaadeldakse infosüsteemide arendamisel loomulikku keelt kui suuresti kaootilist mehhanismi, mida tuleb normaliseerida, ohjeldada jne.
|
|
|
Keele ja kultuuri vältimatu seos Kultuur on võimalik ainult loomuliku keele keskkonnas. Ei ole kultuuri, mille keskmeks ei oleks loomuliku keele tüüpi struktuurid. [486] (1.7)
|
Formaliseerumise pikaajalised mõjud – Kas infosüsteemide levikuga toimuv keelte formaliseerumine toob kaasa kultuuri "vähenemine", kultuurilise languse?
|
|
|
Tehiskeelte ja loomuliku keele erinevus Tehiskeeled võivad edukalt olla sünkroonsed; see tähendab, et keele ajalugu, selle kujunemine ei oma põhimõtteliselt tähtsust; keel on on täielikult kirjeldatud oma formaalsete reeglitega. Loomulik keel seevastu on diakroonne; see tähendab omab ajalugu. Lotman väidab, et keele kujunemise ajalugu on loomuliku keele funktsioneerimise vältimatu osa. [498] (1.25)
|
– Kas infosüsteemid on lingvistilises mõttes sünkroonsed või diakroonsed süsteemid?
|
|
|
Korrastatus ja mittekorrastatus Kultuur kui struktuursuse generaator. Kultuur loob inimese ümber sotsiaalse sfääri. [487] (1.8)
|
– Lotman käsitab kultuuri siin kui mehhanismi, mis sooritab mingit kasulikku tööd. Sisuliselt on see algoritmiline lähenemine.
|
|
|
Mitte-lõpuni-korrastatuse roll Teatud sisemine korrastamatus, mitte-lõpuni-korrastatus, tagab inimkultuurile suurema infomahu ja suurema dünaamilisuse, kui on võimalik rangelt korrastatud süsteemides. [487] (1.11)
|
Korrastamatuse määr süsteemis – See on väga huvitav filosoofilise plaani väide, mis on otseselt sõnastatud informaatilistes terminites. Süsteemi infomahu ja dünaamilisuse maksimeerimiseks peab süsteemis olema teatud määral korrastamatust.
|
|
|
Korrastatud ja mittekorrastatud struktuurid semiootilises süsteemis Kultuuri struktuuris on ühitatud nii tugevasti korrastatud süsteemid kui ka sellised, milles lubatakse erineval määral mittekorrastatust. [497] (1.23)
|
|
|
|
Kultuuri metastruktuuriline tasand Jäiga struktuuriga kultuuris tõrjutakse vältimatu mitmestruktuursus kultuurivälisesse ruumi, kus see moodustab dünaamilise reservi. [57] (5.10)
|
|
|
|
Mittesüsteemne, süsteemi alast väljatõrjutud "materjal" on nn dünaamiliseks reserviks, millest võik kujuneda uus süsteem. Variatiivse materjali aegamööda kogunemine süsteemivälises alas. [92] (7.5)
|
|
|
|
Ambivalentsus (ebakindlus tähenduse suhtes) Teksti liikumine metasüsteemide suhtes. Sisemise ambivalentsuse kasv vastab süsteemi üleminekule dünaamilisse olekusse, mille käigus määramatus jaotatakse struktuurselt ümber ja omandab, juba uue organisatsiooni raames, uue kindla tähenduse. [98] (7.9)
|
|
|
|
Kultuuri kui mälu (informaatiline) mudel. Operatsioonid mäluga: 1) teadmiste kvantitatiivse suurenemine; toimub kultuurilise mälu täitmisega erinevate tekstidega; 2) kodeeriva süsteemi pidev ümberkorraldamine; tulemuseks on kultuurilise mälu mahu suurenemine "mitteaktuaalsete kuid aktualiseerumisvõimeliste reservide" loomise läbi; 3) unustamine. [489] (1.17)
|
– Vrdl andmete lisamine infosüsteemi, infosüsteemi programmide uuendamine, andmete kustutamine süsteemist.
|
|
|
Tekst ei ole tegelikkus, vaid vahend selle rekonstrueerimiseks. [490]
|
|
|
|
Kultuur eemaldab endast pidevalt teatud tekste. See protsess toimub üheaegselt uute tekstide loomisega. [490]
|
– Kas seda nähtust võib täheldada ka infosüsteemide maastikul? Ühe süsteemi lisamine on võimatu mõnda teist süsteemi eemaldamata?
|
|
|
Sellest võib järeldada, et kultuuriline mälu mahu jaoks eksisteerivad teatud piirangud. Kuid tekstide väljatõrjumise põhjuseks võib olla ka tekstide semantiline vastuolulisus. [490]
|
|
|
|
Sotsiaalse võitluse üheks teravaimaks vormiks on kohustuslik unustamine. Sotsiaalse vormi loojanguga kaasnev kollektiivse mälu mahu ahenemine ja mälumehhanismi "luustumine". [490] (1.18)
|
Info õigeaegne kõrvaldamine süsteemist – See on infosüsteemides aktuaalne küsimus. Kuidas tagada, et mittesoovitavaks kuulutatud teave ka tõesti eemaldatakse? Kuidas vältida süsteemi muutumist ebaadekvaatseks?
|
|
|
Kultuur kui mehhanism Kultuur võib käsitada kui tekstide kogumit; kuid täpsem on rääkida kultuurist kui mehhanismist, mis loob tekstide kogumit. Tekstid on kultuuri realisatsioon. Oluline kriteerium kultuuride liigitamiseks on kultuuri enda seisukoht selles küsimuses. Mõned kultuurid on orienteeritud tekstidele, teised on suunatud reeglitele, millega luuakse tekste. (Kuid ka reegleid võib vaadelda tekstidena). [492] (1.21)
|
Infosüsteem kui andmebaas – Vrdl – mõnel pool on andmebaas ja infosüsteem peaaegu samasisulised mõisted; ettevõtte infosüsteemides nähakse eelkõige andmebaase.
|
|
|
Struktuurse mitmekesisuse vajadus. Lotman väidab, et erineval määral korrastatud struktuuride üheaegne olemasolu on kultuuri mehhanismi vältimatu eeldus. "Sisemise struktuuri mitte-ühelaadsus on kultuuri eksisteerimise seadus". [501] (1.28)
|
Ühtlustatud ja ühtlustamata infokäitlus – Ettevõtte infotöötlusele üle kantult tähendab see seadus, et organisatsiooni infokäitlust ei saa (ei ole mõtet) täielikult süstematiseerida. Kus peaks siis olema piir infosüsteemide ja väheorganiseeritud infokasutamise vahel?
|
|
|
Lotman märgib, et "struktuurse automatismi entroopia ületamiseks", struktuurse mitmekesisuse suurendamiseks loob kultuur sageli "teisiti" korraldatud alamsüsteeme. [502]
|
– Kas infosüsteemid võivad vähendada organisatsiooni "sisemist struktuurset mitmekesisust"?
|
|
|
Ühtsuse vajadus semiootilises süsteemis Samal ajal on kultuurile vajalik ühtsus. Ühtsus tekib enesetunnetuse kaudu. Teatud arenguetapil asub kultuur iseennast kirjeldama – loob oma mudeli. [501] (1.29)
|
Ühtsus infosüsteemis – Vrdl metaandmed, registrid infosüsteemide kohta jt enesekirjelduse nähtused infotöötluse vallas.
|
|
|
Keele mõiste (Saussure) F.Saussure määratleb keelt järgmiselt: "Keele on kõnelise tegevuse sotsiaalne aspekt, indiviidi suhtes väline; indiviid ei saa ise ei keelt luua ega seda muuta. Keel eksisteerib ainult kollektiivi poolt sõlmitud kokkuleppena.." [154] (2.6)
|
Infosüsteem kui sotsiaalne nähtus – Kas ka IS on sotsiaalne nähtus, kollektiivi poolt sõlmitud kokkulepe, mida üksikisik ei saa muuta?
|
|
|
Sünkroonia kui staatiline struktuur; diakroonia kui väliste ja juhuslike häirete loetelu. Keele võime jätkata funktsioneerimist, vaatamata vigastustele, mis keelele tekitatakse." [155] (2.7)
|
|
|
|
Semiootika traditsiooniline tähelepanu koondumine keelele, mitte tekstile. [155]
|
– Vrdl. tähelepanu (ressursside) ebavõrdne jaotumine IS arendusele ja selle kasutamisele.
|
|
|
Tehiskeeled modelleerivad (loomuliku) keele kui sellise ainult ühte funktsiooni – teadete adekvaatse edastamise võimet. Viies selle funktsiooni täiuslikkuseni, kaotab semiootiline struktuur teiste funktsioonide täitmise võime. Vastandiks tehiskeeltele on semiootilised süsteemid, milles kreatiivne funktsioon on kõige tugevam. [158] (2.8)
|
|
|
|
– kui kunstilise teksti peamine tunnus (R.Jacobson). Mitte enam teade keeles, vaid teade keelest. Keel peab eelnema teatele, kuid paradoksaalselt tuletatakse vahel keel teatest. [160] (2.9)
|
|
|
|
Keele primaarse funktsiooni küsimus Milline keele funktsioon on tähtsaim? Vaidlus F.Saussure'i (pidas tähtsaimaks keele kommunikatiivset funktsiooni) ja R.Jacobsoni (uue teabe loomise funktsioon) vahel. (2.10)
|
– Kas IS funktsioon piirdub teabe kättesaadavaks tegemisega? Kas ISi funktsiooniks on ka uue teabe loomine?
|
|
|
Keele staatilised ja dünaamilised mudelid. [101] (7.12)
|
|
|
|
Mõtleva struktuuri minimaalne tingimus Mõtlevad (intellekti omavad) struktuurid kui minimaalselt kahest mittevõrdväärsest, kuid siiski teineteise suhtes osaliselt tõlgitavast keelest koosnevad struktuurid. Seos L.Võgotski teooriaga – intellekti toimimiseks on vaja teist intellekti. [151] (2.3)
|
|
|
|
Seos aju füsioloogiaga – ajupoolkerade funktsionaalse erinevusega. [152]
|
|
|
|
Seos sümmeetria ja asümmeetria küsimusega (L.Pasteur). [152]
|
|
|
|
Intellektuaalse võime määratlus Kolm funktsiooni: 1) olemasoleva teabe (tekstide) edasiandmine; 2) uue teabe loomine; st selliste tekstide loomist, mis ei ole olemasolevatest tekstidest etteantud algoritmide abil üheselt tuletatavad; nendele tekstidele on omane teatud ennustamatuse aste; 3) mälu: võime säilitada ja taasesitada teavet (tekste). [151] (2.1)
|
Infotöötlussüsteemides on tähelepanu pööratud esimesele ja viimasele funktsioonile (teabe edastamine, säilitamine ja taasesitamine). Kuid kuidas mõistetakse infosüsteemis uue teabe loomist?
|
|
|
Intellekti mõiste selgitamise raskus Äärmisel raske on otsustada, mis on intellektis olemuslikult oluline, mis on aga juhuslik ja ainult üksikule mõtlevale objektile omane. Kas intellektuaalse tegevuse üksikute operatsioonide modelleerimine ja tehissüsteemides "kivi haaval" realiseerimine annab lõpuks tulemuseks intellektiga objekti? [580] (3.1)
|
|
|
|
Intelligentsete objektide kolm liiki: a) inimese teadvus; b) tekst; c) kultuur kui kollektiivne intellekt. Funktsionaalne sarnasus nende tüüpide vahel. [584] (3.5)
|
|
|
|
– kui intelligentsete süsteemide invariantne omadus. Kahe erineva kodeerimissüsteemi olemasolu kui igasuguse mõttemoodustumise minimaalne tingimus. Sellest tulenev uus vaade tehisintellektile. [585-6] (3.6)
|
|
|
|
Vaba otsustamise võime, mitte algoritmidega määratus kui intellekti tunnus. [586] (3.7)
|
|
|
|
Üldtunnustatud ja rahuldavat määratlust mõistetele "intellekt" ja "intellektuaalne käitumine" ei ole. "Intellekti" ei saa samastada "inimesesarnasega". "Intelligentne" ei ole ole samaväärne ka "loogilisega". (Lotman ei aktsepteeri Turingi testi kui intellekti kriteeriumit). [34] (4.1)
|
|
|
|
Lotmani määratlus: mõtlev objekt on selline, kes võib: 1) teavet säilitada ja edasi anda (omab kommunikatsiooni ja mälu mehhanisme); valdab keelt ja oskab teateid moodustada; 2) täita automatiseeritud toiminguid nende teadete õigel teisendamisel; 3) moodustada u u s i teateid. Tekstid, mis saadakse olemasolevate tekstide teisendamisel reeglite kohaselt, ei ole uued; neid võib lugeda algtekstiga samadeks. Sellest seisukohast on uued tekstid "mitteseaduspärased", olemasolevate reeglite suhtes on nad "ebaõiged". Üldises kultuurilises plaanis on nad aga kasulikud. [34]
|
|
|
|
Oletus reeglite moodustumise protsessist, mingite universaalsete tekstide (nendeks võivad olla juhuslikult moodustunud, teistest kultuuridest antud kultuuri sattunud või poeetilised tekstid) alusel. [34]
|
|
|
|
Vastuolu 1. punkti ja 3. punkti kommunikatsioonimudelite vahel. [34]
|
|
|
|
Mitmestruktuurilisus kui intellekti eeldus Ükski mõtlev seade ei saa olla ühestruktuuriline ja ühekeeleline. [36] (4.3)
|
|
|
|
Terviku (isiksuse) vajadus mõtlevas struktuuris Mõtlev struktuur peab moodustama isiksuse (terviku), st peab integreerima vastandlikud semiootilised struktuurid ühtseks väljaks. [39] (4.7)
|
|
|
|
Teadvuse tunnused. [43] (4.11)
|
|
|
|
– kõik on kõigega sarnane. Mütoloogilise teadvuse kohaselt on üks objekt, mis avaldub kõiges. Kuid mütoloogilisest maailmast kui inimeste teadvuse ainsast organisaatorist ei piisa kunagi. [36] (4.6)
|
– Mütoloogilise kultuuri infosüsteemid?
|
|
|
Parema ja vasaku ajupoolkera erinevus info töötlemisel Sarnasus info töötlemisega kultuuri semiootilises mehhanismis. Vrdl loov käitumine ja protseduure järgiv käitumine. [46-7, 50-51] (5.1)
|
|
|
|
Kahe ajupoolkera koostöö: vahelduv aktiveerumine ja dialoog Vasakus poolkeras loovalt väljatöötatud teabe üleandmine paremale poolkerale. [47] (5.2)
|
|
|
|
Analoogia vastassuunaliste struktuursete tendentsidega kultuuris. [47]
|
|
|
|
Inimese modelleerimise probleem Valgustusajastu katsed. [13] (9.5)
|
|
|
|
Perioodilisus kui dialoogi eeldus Aktiivsuse perioodiline kõikumine kui dialoogi eeldus (nt ajupoolkerade vahelduv töö). Konkureerivate teadvuse tüüpide vahelduv aktiivsus. [50] (5.5)
|
|
|
|
Uue teabe loomine – ainult loominguline mõtlemine võib luua uut informatsiooni. Loomingulise mõtlemise mudel. Kaks keelt (L1 ja L2), mis on niivõrd erinevad, et täpne tõlge ühest keelest teise on põhimõtteliselt võimatu. [34] (4.2)
|
|
|
|
– kui uue teabe loomise olemuslik element. [36] (4.4)
|
|
|
|
– uue keele kujunemine. Bipolaarsus kui semiootilise organisatsiooni minimaalne tingimus. [36] (4.5)
|
|
|
|
Integratsiooni mehhanismid: 1) metakeel (metakeelsed kirjeldused); 2) keelte kreoliseerumine (ühtesulamine). [39-40] (4.8)
|
|
|
|
Uute keelte tekkimine. Keelte ühtesulamine. [41] (4.9)
|
|
|
|
Tekstide ja metatekstide (koodide) ringlus kultuuris. [55] (5.6)
|
|
|
|
Igas kultuuris tekivad vältimatult spontaanselt alad, kus tekstide desemantiseerumine (tähenduse ähmastumine) kompenseeritakse nende kõrgema produktiivsusega. Selles alas tekkivad tekstid antakse üle kultuuri teistesse osadesse, kus nad semantiseeritakse ja lülituvad uuesti liigitustesse. [56] (5.7)
|
|
|
|
Deautomatiseeritud süsteemi mõiste Lotman nimetab nii pidevalt uuendatavat (uuenevat) kodeerimissüsteemi, "erilist mehhanismi, millel oleks ühelt poolt teatud homostaatilised (samasust säilitavad) omadused ja mis samal ajal, säilitades mälu ühtsust, säilitades oma identsuse, uueneks pidevalt, deautomatiseerudes kõigis oma lülides ja selle kaudu tõstak oma võimet infot vastu võtta". [501] (1.27)
|
|
|
|
Kommunikatsioon iseendaga Kuid nende kõrval on veel üks kanal, mida Jakobsoni mudel ei hõlma. Kommunikatsioon iseendaga võib täita mnemoonilist funktsiooni. Kuid huvipakkuvam on kultuuriline funktsioon. Nt juhud, kus teksti tähendus sõltub teksti esitamise vormist. Autokommunikatsiooni roll kultuuris on oluliselt laiem, kuid seda võiks eeldada. [76-7] (6.3)
|
|
|
|
Autokommunikatsioonis tekivad uued koodid, teade jääb samaks. Väliste mõjude ja tõugete vajalikkus. [77] (6.4)
|
|
|
|
[artikli "Kahest kommunikatsioonimudelist kultuuri süsteemis " alusel]. Välised koodid – rütmiliste ridade mitmesugused süsteemid, mis on üles ehitatud kindlate süntaksireeglite järgi – nende korrastav mõju sõnalisele teatele. Süsteemi toimimiseks on vaja teadet mingis semantilises keeles + puhtalt süntagmaatilise täiendava koodi sissetungimist. [167-8] (2.12)
|
|
|
|
Süsteemiväline ja enesekirjeldus Süsteemivälise kirjeldamise vajadus. Süsteemivälise kirjeldamine on raske, sest süsteemiväline libiseb põhimõtteliselt analüütilise vaatluse eest ära; teiseks, kirjeldamine muudab süsteemivälise süsteemi osaks. Kuid süsteemiväline ei tähenda kaootilisust, vaid pigem süsteemsuse vastandit. [93] (7.6)
|
|
|
|
Kirjeldamine suurendab organiseerituse astet. Semiootilise süsteemi enesekirjeldamine, oma grammatika loomine on seetõttu eriti tugev organiseeriv tegur. Metakeele tekkimine – süsteemist endast, mitte väljaspoolt. [93] (7.7)
|
|
|
|
Struktureerimine kirjeldamise kaudu Struktuurse kirjeldamise käigus objekti mitte ainult ei lihtsustata, vaid ka selle objekti organiseerimine viiakse lõpuni (доорганизовывается), objekt muutub jäigemalt organiseeritumaks, kui ta on tegelikkuses. [91] (7.3)
|
|
|
|
Ordenite süsteem Vene impeeriumis kui "selle loojate sihikindla süsteemiloome tegevuse tulemus". [92] |
– Kas autasude süsteemi väljatöötamist võib lugeda ka teatud mõttes "infosüsteemi" loomiseks?
|
|
|
Enesekirjeldus semiootilises süsteemis Semiootilise süsteemi struktuurse organisatsiooni kõrgeim vorm – enesekirjelduse loomine. [254] (2.18)
|
|
|
|
Enesekirjeldamise suur korrastav jõud Lotman märgib enesekirjelduse suurt korrastavat jõudu (süsteemsuse loomine, vastuolude kõrvaldamine). Viide Herakleitose tuntud ütlusele "Psychele on iseloomulik isekasvav Logos". (Psyche – inimtunnetus; Logos – kultuur, teadmine, vaimne korrastatus). [502] (1.30)
|
– Vrdl metaandmete tähtsuse rõhutamine paljude IT asjatundjate poolt.
|
|
|
Sõna "sümbol" paljutähenduslikkus. Ühe määratluse kohaselt on sümbol märk, mille tähenduseks teatud märk teisest märkide süsteemist või keelest. See on rõhutatult ratsionalistlik määratlus. Sümboli teine tõlgendus: sümbol on millegi kõrgema ja absoluutse, mittemärgilise olemuse väljenduseks. Sellises tõlgenduses on sümbol sillaks ratsionaalse maailma ja müstilise maailma vahel. [191] (8.1)
|
|
|
|
Sümbolit vastandatakse tihti tavalistele märkidele, rõhutades sümboli ikoonilisust. Näiteks kaalud võivad olla õigluse sümboliks, kuid käru mitte, sest esimene sisaldab ikooniliselt tasakaalu ideed, teine aga mitte (Saussure'i näide). [191]
|
|
|
|
Iga keelelis-semiootiline süsteem on ebatäielik, kui selles süsteemis ei anta omapoolset selgitust sümboli mõistele. [191]
|
|
|
|
Intuitiivsed ettekujutused sümbolist: sümbol esitab midagi, mis omakorda esitab mingit sisu, mis on kultuuriliselt kõrgem, väärtuslikum. [191]
|
|
|
|
Sümbol ei ole indeks ega tsitaat (väljavõte esitatavast tervikust), vaid iseseisev terviklik tekst. (Kui osa osutab või tähistab tervikut, siis on osa terviku suhtes indeksiks). [192]
|
|
|
|
Sümbolis on alati midagi arhailist. Igas kultuuris on vajadus sümbolite järele. Sümbolites "pakitakse kokku" tähendus. [192]
|
|
|
|
Sümboli võime hoida kokkupakitud kujul äärmiselt laialdasi ja tähendusrikkaid tekste. (8.2)
|
|
|
|
Sümbolil on võime kergesti lülituda tekstidesse, kuid ta säilitab seal oma identiteedi.
|
|
|
|
Sümbol on alati ajalooline (diakrooniline, mitte sünkroonne).
|
|
|
|
Sümbolid on ühed püsivaimad kultuurilise kontinuumi elemendid.
|
|
|
|
Sümbolid on kultuurilise mälu tähtsaks mehhanismiks. Nad kannavad tekste, sisuskeeme ja teisi semiootilisi moodustisi ühest kultuurikihist teise.
|
|
|
|
Sümbolid on kultuuri ühtsuse tagamise üheks mehhanismiks.
|
|
|
|
Sümbol on ühest küljest püsiv, kuid samas ka muutuv (variandid).
|
|
|
|
Kõige aktiivsemaid sümboleid iseloomustab teatud määramatus. [193]
|
|
|
|
Sisu kuulub mitmemõõtmelisemasse ruumi kui väljendus, selle tõttu väljendus ei esita sisu täielikult, vaid vihjab sellele. Ikooni ja tavalise maali võrdlus. Maal loob täpse esituse illusiooni. Ikoon ainult vihjab kujutatavale. [193, 199]
|
|
|
|
Sümboli tähenduste potentsiaal on laiem kui üks konkreetne väljendus. (8.3) |
|
|
|
Elementaarsed (väljenduse poolest) sümbolid omavad suuremat kultuurilise mõtte mahutavust kui keerukad. Nt rist, ring, viisnurk. (8.4)
|
|
|
|
Lihtsad sümbolid kui kultuuri tuum Just lihtsad sümbolid moodustavad kultuuri tuuma. Kultuuri küllastatus lihtsate sümbolitega võimaldab hinnata kultuuri sümboliseerituse astet. (8.5)
|
|
|
|
Sümboliseeriv ja desümboliseeriv teabe lugemine Tekste võib lugeda sümboliseerivalt või desümboliseerivalt. (8.6)
|
|
|
|
Sümbol eksisteerib enne esitatavat teksti ja sellest tekstist sõltumatult. [194] (8.7)
|
|
|
|
Väljendamatu. Lähenemine tõele. "Sõnadest (ja sotsiaalsest sümboolikast) puhastatud elu selle looduslikus olemuses on tõde". Tolstoi, Dostojevski jt arusaam sõnast (sõnalisest väljendusest). [195] (8.8)
|
|
|
|
Sümbol kogub ja koondab kogemust, toimub mälu kondensaatorina, seejärel aga "pakib end lahti" (nt pakkudes sü˛eevariante kirjandusteosele). [198] (8.9)
|
|
|
|
Võrdlus ühe või teise kultuuri sümbolite struktuuri ja inimese geneetilise mälu vahel. [199]
|
|
|
|
Erinevate kultuuride erinev suhtumine märgilisusse Suhtumine märkidesse ja märgilisusse üldse on ajajärkude ja kultuuride endi oluline tüpoloogline tunnus (viide M.Foucault käsitlusele) [491]. Lotman eristab kultuure, mis keskenduvad peamiselt väljendusele ja kultuure, mis keskenduvad sisule. Esimest tüüpi kultuuridele on iseloomulik tegevuse range ritualiseerumine. [491] (1.19)
|
– Ilmselt omab see filosoofiline eristus infosüsteemide arenduse jaoks suurt tähtsust. Organisatsioonis, kus rituaalsel infotöötlusel on oluline koht, on vajadus formaalsete infosüsteemide järele suurem. Lotman märgib, et väljendusele orienteeritud kultuuris taandub küsimus reaalsuse õigele kirjeldamisele. Infosüsteemide kontekstis tähendab see seda, et hea süsteemi tegemisel on kõige tähtsam objektide adekvaatne ta täpne infoloogiline modelleerimine ja realiseerimine süsteemis.
|
|
|
Sümbol ja rituaal kui vastandid Sümbol eeldab, et teatud sisu on võimalik esitada välise märgi abil. Rituaal lähtub sellest, et sisu on võimalik luua ainult protsessuaalselt, seda läbi tehes. [491] (1.20)
|
|
|
|
Sümmeetrilised ja asümmeetrilised struktuurid Kui info säilitamine tagatakse kõige kindlamalt sümmeetriliste struktuuridega, siis genereerimine on seotud asümmeetriliste mehhanismidega. [213] (2.15)
|
|
|
|
Teksti orienteeritus ühele funktsioonile Teatud tekstides on esiplaanil esimene (kommunikatiivne) funktsioon. Teistes tekstides (kunstis) võib olla esikohal olla teine funktsioon (uue teabe genereerimine). [151] (2.2)
|
|
|
|
Kommunikatsiooni kaks tüüpi: 1) teabe edastamine; 2) uue teabe loomine. [581] (3.2)
|
|
|
|
Loomuliku keele (näiline) ebaefektiivsus esimest tüüpi kommunikatsioonis. [581] (3.3)
|
|
|
|
Teksti aktiivsus uute tähenduste loomisel. [582] (3.4)
|
|
|
|
Traditsiooniline kommunikatsioonimudel Saatja – Keel/Tekst – Vastuvõtja. Selle mudeli täiustamine R.Jakobsoni poolt. Sõnumi adekvaatsus kui kommunikatsiooni eesmärk. Häired, müra. Ideaalmudel eeldab saatja ja vastuvõtja identsust, mis on kantud keele tasandile. [14] (9.6)
|
|
|
|
Erinevus mõistete "keel", "kood" ja "mälu" vahel traditsioonilistes kommunikatsioonimudelites Lotmani jaoks on kood on kokkuleppeline struktuur, tehislik, loodud keel. Koodi saab kokku leppida hetkega. Kood ei nõua mälu. Keel = kood + selle ajalooline areng. [15] (9.7)
|
|
|
|
Kommunikatsioonimudel, milles saatja ja vastuvõtja on identsed – kasutavad täielikult sama koodi, ja neil ei ole mälu. Teave antakse küll täpselt edasi, kuid kommunikatsiooni sisu on vaene. Selline mudel ei saa täita kõiki neid funtsioone, mille täitmiseks on ajalooliselt kujunenud keel. Ideaalselt ühesugused kommunikatsioonipartnerid mõistavad üksteist täielikult, kuid neil pole üksteisele midagi olulist öelda. Selline mudel sobib käskluste edasiandmiseks. [15] (9.8)
|
|
|
|
Kõneleja ja kuulaja mitteidentsus Normaalses inimsuhtlemises on eelduseks kõneleja ja kuulaja mitteidentsus. Nende keelelised ruumid lõikuvad, kuid ei kattu täielikult. Kui keelelised ruumid üldse ei haaku, siis on kommunikatsioon võimatu. Vastupidisel piirjuhul – kui keeleruumid on identsed – on edastatava teabe väärtus minimaalne. Kaks vastupidist tendentsi: 1) keeleruumide lähenemine (sellest, et kommunikatsiooni parendada); 2) keeleruumide eristumine (et suurendada kommunikatsiooni väärtust). Vastuolu: mittetõlgitava teabe suur informatsiooniline väärtus. [15] (9.9)
|
|
|
|
Kommunikatsioonimudelite kasutamine kulturoloogias R.Jakobsoni kommunikatsioonimudel. Ühtse kommunikatsioonimudeli loomise suur tähtsus teadusele. Kuid selle mudeli rakendamise kultuurile on raskendatud, sest kultuuris toimub kommunikatsioon vähemalt kahe erinevalt organiseeritud kanali kaudu. [76] (6.1)
|
|
|
|
Kahe kommunikatsioonisüsteemi vahelduv kasutamine Kahe kommunikatsioonisüsteemi ("Mina–Tema" ja "Mina–Mina" vahelduv, ostsilleeruv kasutamine; nende kommunikatsioonisüsteemide vaheline struktuurne pinge. Esteetiline efekt tekib siis, kui kood hakkab toimima teatena ja teade koodina. Üksikute ˛anrite suurem või väiksem suunatus tekstide vastuvõtmisele teadete või koodidena. Kuid kaugenemine ühest poolusest ei tähenda selle pooluse struktuurse mõju vähenemist. "Kõikumine" koodi ja teksti vahel. Tendents müüdi muutumiseks puhtalt süntagmaatiliseks, asemantiliseks tekstiks, mitte teateks, vaid teadete organiseerimise skeemiks (C.Levi-Strauss). [174, 176] (2.13)
|
|
|
|
Tõlkimise probleem mittelähedaste keelte korral [16] (9.10)
|
|
|
|
Adekvaatsed ja mitteadekvaatsed keelelised aktid Lotman vaatleb keelelist suhtlemist kui adekvaatsete ja mitteadekvaatsete keeleliste aktide pingestatud kogumit. Mittemõistmine on sama väärtuslik mõtteloome mehhanism kui mõistmine. Kummagi pooluse (mõistmise või mittemõistmise) täielik võit viiks kommunikatsioonisüsteemi lagunemisele. (9.11)
|
Süsteemi väärkasutamine Mitteadekvaatseks keeleliseks aktiks infosüsteemi kontekstis võib olla süsteemi väärkasutamine või ettenähtud kasutusest kõrvale kalduv kasutus. Väärkasutus – abuse – on muutunud oluliseks mõisteks. Mis on väärkasutamine ja kas seda saab täielikult vältida? Semiootika võtted, tundub, võivad olla suureks abiks sellistele küsimustele vastamisel. Võib-olla ei ole erilist vajaduse eraldi "väärkasutuse teooria" väljaarendamiseks. Nähtus võib mahtuda turvalisuse valdkonna alla. Kuid see ei ole nii ühene, kui näib.
|
|
|
Sellise keelekogumi oluliseks omaduseks on keelte täieliku tõlgitavuse mittevõimalikkus (tõlkimine ühest keelest teise on võimalik ainult osaliselt). See mittetõlgitavus on Lotmani kohaselt keelevälise reaalsuse olemasolu tingimus. [12] (9.4)
|
Tõlkimine infosüsteemides Tõlkimise küsimused on infotöötluses väga olulised. Teatud (matemaatilises) mõttes võib paljusid formaalseid keeli pidada võrdväärseteks. Kuid see vaade osutub praktika jaoks väga kitsaks. Võib abstraheeruda teabe esitusest ja pidada seda teisejärguliseks. Kuid nii kipub kaduma ka teave ise.
|
|
|
(6.2) Sõnaline ja piltkujutiste informatsioon. Kaks erineva ülesehitusega infoedastuse kanalit. Jakobsoni mudel kehtib mõlemale kanalile. [76]
|
|
|
|
Invariantsed mudelid. Variatiivsuse käsitus süsteemivälisena, "mürana". [42] (4.10)
|
|
|
|
Kultuur kui tekstigeneraatorite kogum Ettekujutus kultuurist kui üksteisega kontaktis olevatest, erineva ehitusega tekstigeneraatoritest. [49] (5.4)
|
|
|
|
Semiootiliste süsteemide kaks tüüpi 1) primaarse teabe edastamisele orienteeritud; 2) teisese teabe edastusele orienteeritud. Need on ideaaltüübid, kaks poolust. Kultuur paikneb nende vahel. [101] (7.13)
|
|
|
|
Teesid: 1) reaalsuse kirjeldamiseks on vaja enamat kui ühte keelt (vähemalt kahte keelt); 2) reaalsust ei saa haarata ühe keelega, vaid ainult keelte kogumiga. Ettekujutus ühest, ühtsest keelest kui reaalsuse kujutamise optimaalsest vahendist on illusioon. [12] (9.3)
|
|
|
|
Süntagmaatilise struktuuri võime kondenseerida tähendust Süntagmaatiliselt kõrgeltorganiseeritud asemantilistel tekstidel on omadus saada meie assotsiatsioonide organiseerijateks. [83] (6.5)
|
|
|
|
Sõnum edastamine ja koodi edastamine Adressaat peab otsustama, mis edastati – sõnum või kood? Funktsionaalselt kasutatakse teksti mitte sõnumina vaid koodina siis, kui see ei lisa uut teavet, vaid seob olemasolevad sõnumid uute tähendustega. [84] (6.6) |
|
|
Eesti keelde on J.Lotmani peamisi töid tõlgitud alles viimastel aastatel. Käesolevas ülevaates on kasutatud järgmiste tööde venekeelseid originaaltekste. 1 Kultuuri semiootilisest mehhanismist (1971) 1971. a. kirjutatud artikkel, milles Lotman üritab analüüsida kultuuri kui erilise süsteemi toimimise mehhanismi, kasutades informaatilist-algoritmilist käsitust ja defineerides rea huvitavaid mõisteid. Ideed ja terminid omavad tähtsust ka infosüsteemide kontekstis. Viited (nurksulgudes) on väljaandele Лотман, Ю. (2000) Семиосфера. С-Пб: Искусство-СПб.
2 Mõttemaailmades (1990) 1990. a. inglise keeles ilmunud raamat koondab ja laiendab Lotmani varasemaid artikleid. Alljärgnevad märkmed puudutavad ainult väikest osa raamatust. Viited (nurksulgudes) on kogumikule Лотман, Ю. (2000) Семиосфера. С-Пб: Искусство-СПб.
3 Aju-tekst-kultuur-tehisintellekt (1981) 1981. a. kirjutatud artikkel, mis käsitleb tehisintellekti probleemi. Viited (nurksulgudes) on väljaandele Лотман, Ю. (2000) Семиосфера. С-Пб: Искусство-СПб.
4 Kultuuri fenomen (1978) 1978. aasta artikkel, milles Lotman, visandab kultuuri "mehhanismi", kasutades infotöötluslikku vaatenurka. Lähtepunktiks on mõiste "intellekt" määratlemine. Kahekeeleline mehhanism. Intelligentselt seadmelt nõutavad infotöötluse liigid. Kommunikatsioonimudelid. Kahekeeleline mehhanism. Osaline tõlgitavus kui uue teabe generaator. Metakeele vajadus. Bipolaarsuse mitmesugused avaldumisvormid. Viited (nurksulgudes) on väljaandele Лотман, Ю.M. (1992) Феномен культуры. в кн: Избранные статьи. Александра-Таллинн.
5 Asümmeetria ja dialoog 1980. a lõpul kirjutatud artikkel, mis lähtub hästituntud faktidest aju poolkerade erineva tööviisi kohta. Parem ajupoolkera mõtleb loogiliselt, ratsionaalselt. Vasak poolkera "sisaldab" loomingulist mõtlemist). Lotman väidab, et samalaadne bipolaarne mehhanism toimib ka kultuurilistes süsteemides. Sellega saab seletada kultuuride, moevoolude, stiilide, ideloogiate vaheldumise teatud rütmilisust. Ajupoolkerad on dialoogis, vahetavad omavahel infot. Samasugune infovahetus, dialoog toimib ka kultuuri erinevate mehhanismide vahel. Sellist paralleeli aju ja kultuuri mehhanismide toimimise vahel arendasid ka Lotmani kolleegid. Viited (nurksulgudes) on väljaandele Лотман, Ю.M. (1992) Асимметрия и диалог. в кн: Избранные статьи. Александра-Таллинн.
6 Kahest kommunikatsioonimudelist kultuuri süsteemis Lotman vaatleb kultuuris toimuva kommunikatsiooni modelleerimist. Näitab, et autokommunikatsiooni roll kultuuris on oluliselt laiem, kuid seda võiks eeldada. Viited (nurksulgudes) on väljaandele Лотман, Ю.M. (2000) О двух моделях коммуникаций в системе культуры. в кн: Семиосфера. Искусство-СПб. в кн: Избранные статьи. Александра-Таллинн.
7 Semiootilise süsteemi dünaamiline mudel (1974) Selle Lotmani ühe varasema artikli võtmesõnadeks on mõistepaarid "süsteemne" – "süsteemiväline" ja "invariantne" – "variatiivne", "kirjeldatud" – "kirjeldamata". Semiootiliste süsteemide kaks ideaaltüüpi. Viited (nurksulgudes) on väljaandele: Динамическая модель семиотической системы. в кн: Избранные статьи. Александра-Таллинн, 1992.
8 Sümbol kultuuri süsteemis Sümbol on eriti huvitav ja infotöötluse seisukohalt väga oluline mõiste. Artiklis avatakse sümboli kui nähtuse mitmeid tahke. Viited (nurksulgudes) on väljaandele Лотман, Ю.M. (2000) Символ в системе культуры. в кн: Семиосфера. Искусство-СПб. в кн: Избранные статьи. Александра-Таллинн.
9 Kultuur ja plahvatus (1992) Monograafia, J.Lotmani viimane suurem töö; kirjutatud 1992. aastal. Varasemate töödega võrreldes on uueks, läbivaks mõisteks "plahvatus" kui kultuuri arengu element. Viited (nurksulgudes) on väljaandele Лотман, Ю. (2000) Семиосфера. С-Пб: Искусство-СПб.
|
|
|
