KAS Visuaalne loomING ON KONTSeptualiseeritav?

Plaan ettekandeks konverentsil Graphic and Visual Representations of Evidence and Inference in Legal Settings, Cardozo Law School, Yeshiva University, New York, 2007.

Infotöötluse spetsiifika õiguse kontekstis Kohtuvaidlus seab info esitamisele spetsiifilisi, eriti kõrgeid nõudeid. Vandemeeste kogul põhinevas menetlussüsteemis (adversary system) on vaidlevate poolte esitatud tõenditel ja argumentatsioonil vaidluse tulemuse suhtes äärmiselt suur, sageli määrav osa. Piiratud ajaperioodi jooksul tuleb kohtunikele ja mitteasjatundjatest vandemeestele esitada suur kogus teavet.

Kohtuvaidluse spetsiifika on ka selles, et olukorras, kus olemasolev info on sageli ebatäielik, vastuoluline ja vastaspoole poolt aktiivselt vaidlustatav, võivad suure tähtsust omandada (kaalukeeleks saada) detailid, mida idealiseeritud ettekujutused kohtulikust menetlusest ei pea oluliseks.

Visuaalse teabe töötlemise vajadus Üldiselt on teada visuaalse teabe omadused (kiire ja lihtne omandatavus, mitme sõnumi paralleelse edastamise võimalus, suur infomahutavus, mõju läbi alateadvuse), mis teevad visuaalse teabe ülalnimetatud nõuete täitmiseks eriti sobivaks. Suur osa kohtus esitatavast teabest on tänapäeval digitaalses vormis (videosalvestised, e-kirjad, spetsiaalsed presentatsioonid ja animatsioonid keerukate asjaolude komplekside selgitamiseks).

Traditsiooniliselt arvatakse, et kohtuasjade menetlemine on rajatud täpsele teabele ja rangele loogilisele argumentatsioonile. Teabe ideaalseks vormiks on peetud teksti. Kuid USAs on tekkinud õigusala uurijate-õppejõudude ring, kes leiavad, et praktika on sellest ideaalkujutusest kaugel. Täheldatakse massikultuuri, sh visuaalsete meediate tungimist kohtusfääri. Leitakse, et eriti vandemeeste otsuseid mõjutavad oluliselt ühiskonna kultuuri keskkonnas ringlevad kultuurilised elemendid. Need arengud teevad tekstidega töötama harjunud, ratsionaalse juristi elu keerukamaks.

Kota Ezawa (2002) The Simpson Verdict. DVD animation.

Tähtsamad kasutatavad mõisted Kontseptualiseerimise all mõistan siin artikuleerimist, olemusliku struktuuri avamist, lähtimõtestamist mõistete struktuuri abil. Dünaamilise objekti (tegevuse, protsessi, ajas muutuva objekti) kontseptualiseerimine peab eristama objekti olulise tähtsusega seisundid ja üleminekud, operatsioonide järgnevused.

Infotehnoloogilistes rakendustes on kontseptualiseerimise tulemiteks (produktideks) protsessimudelid (algoritmid) ning kontseptuaalsed ja andmemudelid. Teaduses on kontseptualiseerimise produktideks mõistete süsteemid ja teooriad.

Küsimused Kõigepealt tuleb küsida:

– Kas visuaalse materjali loomisprotsess on põhimõtteliselt kontseptualiseeritav? Paljud väidavad, et täielikult ei ole see võimalik. Kuid kindlasti on võimalik saada suuremaid või väiksemaid skeeme, millel on praktiline väärtus. Teadmine võib vähemalt esialgu olla fragmentaarne. Ühtsus ei olegi eesmärgiks.

– Kas sellest on kasu? Jäigad kontseptualiseeringud võivad anda loodetavale vastupidise efekti. Perspektiivsed on seetõttu nõrgalt spetsifitseeritud meetodid, poolstruktuurid.

– Kes peaks kontseptualiseerima? Üks seisukoht on see, et valmis mudeleid kasutada ei saa ja igaüks peab ise leidma endale sobivad tööviisid. Kuid see ei välista raamistike (mis on osaliselt näidetega täidetud) võimalikkust.

– Kui palju on erinevaid kontseptualiseeringuid ja kuidas nende hulgast parimaid leida? Sellele küsimusele saab vastata erinevaid kontseptualiseeringuid luues ja neid katsetades.

Kontseptualiseeringute kasutaja Lähte- ja lõpp-punktiks, selle projekti tulemuste kasutajaks peaks olema jurist või kohtu jaoks visuaalsete materjalide valmistaja. Tõenäoliselt on see inimene, kes on küll asjatundjaks teabe täpsel ja metoodiliselt artikuleerimisel, teabe organiseerimisel rangetesse argumentatsiooniskeemidesse, kuid kes on harjunud tegema seda tekstivormis.

Tüüpülesanneteks on:

– anda mõttelisele või tekstilisele infokogumile efektiivne visuaalne vorm. (Visuaalse esituse konstrueerimine);

– leida (vastaspoole poolt kasutatava) visuaalse materjali nõrgad ja tugevad kohad, eriti need, kus visuaalne efekt toimib läbi alateadvuse või sisule kõrvaltähendust andes. (Visuaalse esituse kriitika).

Olemasolevatest kontseptualiseeringutest Kontseptualiseeringu mõiste seletamiseks refereerin alljärgnevalt kolme visuaalse loominguga suhtestuvat kontseptualiseeringut.

1. Kontseptualiseering "Otsinguruum (design space)" Visuaalse lahenduse väljatöötamist võib kontseptualiseerida kui otsingut. Probleemilahendamise kontseptualiseerimine otsinguna (search) on väga populaarne insenerialadel, sh tehisintellekti (artificial intelligence) meetodites. Iga probleemi on võimalik vaadelda otsinguna võimalike lahenduste hulgas. Võimalike lahenduste hulka nimetatakse otsingu- või disaini ruumiks (search space, design space). Näiteks, kui ülesandeks on leida harmooniline kombinatsioon kolmest värvist, siis otsinguruum moodustub kõigi võimalike värvide kõikvõimalikest kombinatsioonidest kolme kaupa. Kasutades rgb värvisüsteemi, on värvide skaala numbriliselt esitatav (0, 0, 0) kuni (255, 255, 255). Otsinguruumi võib sellisel juhul vaadelda üheksamõõtmelisena (9 x 0 .. 255). Lahendusteooria väljatöötamine taandub otsinguruumi korral kahele osaülesandele: a) otsinguruumi piisavalt täpne kirjeldamine; 2) sobiva lahenduse–otsinguruumi punkti või punktihulga otsimise algoritmi määratlemine.

Praktilistes ülesannetes lähevad otsinguruumid väga suureks, mille tõttu otsinguruumi mõiste kasulikkus võib muutuda kaheldavaks. Otsinguruumi dimensioonide arv võib olla väga suur. Samuti võib kõigi oluliste dimensioonide (ehk probleemi lahenduste võimalike omaduste) väljaselgitamine olla väga raske.

2. Kontseptualiseering "Loominguline–mitteloominguline" Loomingulise protsessi üheks lihtsaimaks kontseptualiseeringuks on binaarne, eristus "loominguline" – "mitteloominguline". Tegevused visuaalse materjali tootmisel liigituvad sellisel juhul ühte kahest klassist. Projektijuhtimine, vormistamine, logistika, kliendi nõuete väljaselgitamine – need on mitteloomingulised tegevused. Mitteloomingulisi tegevusi peetakse analüüsitavateks ja dekomponeeritavateks (osategevusteks jagatavateks). Neile vastanduvad loomingulised tegevused, mida käsitatakse mitteanalüüsitavatena. Protsess kujuneb siis loominguliste ja mitteloominguliste tegevuste vahelduva jadana või võrguna: M – L – M – L. Selline must-valge liigitus võib tunduda triviaalne, kuid tegelikult on sellise mudeli aktsepteerimisega tehtud mitu olulist valikut, millel on päris suur mõju ka protsessi töökorraldusele. Oluline on juba see, et loomingut mõistetakse kui protsessi (vastandiks oleks ettekujutus loomingust kui olemuslikult momentaalsest nähtusest, ainult loomingumomentide tunnustamine).

Seda küsimust on käsitlenud tuntud IT teadlane C.Ciborra artiklis: Ciborra, C. (1999) Notes on improvisation and time in organizations. Accounting, Management & Information Technology, 9, 77-94. Skemaatiliselt võib Ciborra mõttekäiku esitada järgmiselt. Organisatsioonis toimuvaid tegevusi võib jagada kaheks: rutiinsed, plaanipäraselt, kehtestatud juhendite kohaselt toimuvad tegevused (R) ja improvisatsioonilised tegevused (I).

R I R I R

Milles on rutiinsete ja improvisatsiooniliste tegevuste erinevus? Ciborra teeb terase tähelepanu, et improvisatsioonilist tegevust iseloomustab momentaalsus. Improvisatsiooni võib tõlgendada momentaalsena. Rutiinsed tegevused vahelduvad siis hetkeliste improvisatsioonimomentidega:

R R R

I I

Ciborra viitab ka P.Boulezi poolt kasutatud terminile Einbruch. Edasi esitab Ciborra julge teooria, et aja kulg rutiinsetes ja improvisatsioonilistes tegevustes on erinev: "...are there two temporalities, i.e. two different ways for time to unfold?". Põhjendusi sellisele ootamatule vaatele leidub mitmeid, alates juba keelest: improvisatsiooni tähistatakse ka sõnaga "extemporaneous" (ajaväline). Loomingulist momenti on võimalik kontseptualiseerida kui teatud punkti, kus aeg "läheb sõlme" või "murdub".

3. Kontseptualiseering "Autor – Muusa" ja selle variatsioonid Tehnilise mõttelaadiga inimene ei oska sellest ühest levinumast loomingu kontseptualiseerimise vormist vahest midagi ratsionaalset ja järgimist võimaldavat leida. Kuid üks kontseptualiseering võib olla teisendatav teiseks. Tuntud helilooja P.Boulez kirjeldab muusikateoreetilises artiklis "Alea" (1957) seriaalse muusika loomist kui "kuradi püüdmist". Meetod olevat selles, et panna võrke, millega kurat kinni püüda. Viimane on siis sunnitud teost elavdama. Matemaatiku haridusega ja muusikasse matemaatilisi struktuure (rühma mõiste jm) toonud Boulez oleks kindlasti võinud väljenduda kas muusikateoorias tavapärases keeles või matemaatiliselt. Võimalik, et "kuradi püüdmine" on esitatav teatud otsialgoritmina võimalike musikaalsete struktuuride ruumis. Kuid antropomorfne kontseptualiseering (looming kui mäng teise isikuga) võib-olla võimaldab mõtet edastada paremini.

Võimalikke uusi kontseptualiseeringuid – visuaalse ja informatiivse teistsugune vahekord Perspektiivseks suunaks on visuaalse dimensiooni suhtelise autonoomia rõhutamine, sest visuaalset tahetakse sageli käsitada liiga instrumentaalselt. Räägitakse küll palju visuaalsuse tähtsustumisest tänapäeva kultuuris, kuid visuaalset nähakse ikkagi vahendina, mitte iseseisvana. Visuaalse külje rolli nähakse millegi (sisu, tähenduse, mõtte) esitajana (esitusfunktsioon) või info edasiandmise kiirendajana (edastuse efektiivsuse tõstmise funktsioon). Instrumentaalses käsituses tuleb visuaalne aspekt (ehk kujundus) alati pärast "sisu". Sisu võib selle vaate kohaselt olla ilma visuaalse esituseta, kuid mitte vastupidi.

Instrumentaalset vaadet visuaalsele ei maksa üle tähtsustada. Puhas kunst ja puhas matemaatika näivad olevat ainsad alad, kus luuakse kasutuid struktuure, mis ühel hetkel osutuvad siiski kasulikeks. A.Einstein kirjutas 1930. a.: "Tundub, et inimese mõtlemine peab enne vabalt looma vorme, kui leiab kinnitust nende tegelik eksisteerimine". Ei ole üldsegi kindel, et Einstein pidas silmas ainult puhta matemaatika vorme ja mitte visuaalseid vorme. Teises kohas on Einstein oma loomemeetodit kirjeldades rõhutanud visuaalse mõtlemise (visuaalsete kujundite ja struktuuride) eelnevust matemaatilisele formuleerimisele. (Siin tuleb märkida ka oletust, et matemaatilise ja visuaalse vastandamine on kunstlik ja ebaproduktiivne).

Need mõtteavaldused sunnivad funktsionaalsetesse visuaalse disaini meetoditesse (eesmärgilt püstitamiselt läbi funktsionaalsete nõuete spetsifitseerimise disainlahenduse genereerimise juurde) suhtuma ettevaatusega.

Praktilist järeldust sellest mõttest näen eelkõige selles, et samm-sammuliste, deterministlike meetodite väljapakkumine visuaalse arenduse jaoks ei ole perspektiivne. Deterministlikud meetodid (M), mis tekstile (T) rakendatult annaksid ühese visuaalse lahenduse (V

T V

M

tõenäoliselt teeksid asja hoopis halvemaks. Visuaalse arenduse meetodid peavad olema teatud mõttes paradoksaalsed (avatud, ümberpööratud või antimeetodid).

Kunstnikud on siin materjali organiseerimiseks kasutanud teatud printsiipe, mis kontseptualiseerituna (artikuleerituna) võiksid leida kasutust materiaalsete asitõendite (material evidence) esitamisel.

Michael Cooper (2004) Twelve Pink Things.

12 172" x 12 ½" Mixed media

Tom Friedman (2002) Untitled.

Cereal, glue, paper, wood frame

Visuaalse ja informatiivse (tekstilise) kombinatsioon. Visuaalse materjali juures on üheks huvitavamaks probleemiks visuaalse koostoimimine tekstiga. See foto on hea näide. Töö nimetuseks on mittetriviaalne tekst (liiga pikk, et siin ära tuua). Näitus, milles töö on üheks elemendiks, kannab pealkirja "18 industriaalühiskonna õppetundi" (Dix-huit leçons sur la société industrielle). Just need tekstid, mitte visuaalne element, loovad tööle kui tervikule tõelise sisu sügavuse.

Christopher Williams (2003)

Kasutatav meetod Infotehnoloogia pakub järeleproovitud meetodeid– protsesside analüüs, andmete modelleerimine–mida saab tõenäoliselt kasutada ka visuaalse tootmise kontseptuaalsete mudelite loomiseks. Kuid infotehnoloogias kasutatavate meetodite piiranguks on see, et modelleeritavate objektide ring on piirdunud materiaalsete objektidega või nende suhteliselt otseste informatsiooniliste esitustega (raha). Infotehnoloogias on valitsenud positivistlik, tehniline realism. Tundub, et visuaalse teabe ja visuaalse teabe töötlemise kirjeldamisel põrkub positivistlik analüütiline mõtlemine vastu seina. Selle tõttu kavandan kasutada J.Lotmani strukturalismi ideevoolus loodud analüütilisi skeeme. Lotman kasutas lähenemist, mis teatud mõttes on väga lähedane IT alal kasutatava süsteemse mõtlemisega (kuid teisalt erineb ka oluliselt viimasest). (Käsil on Lotmani pärandi analüüs IT rakenduste loomise seisukohalt).

Hinnang Neid probleeme on muidugi uuritud ammustest aegadest ja edu ei ole väga suur olnud. Kuid huvi selle temaatika vastu on maailmas praegu suur, mõjustatud kahjuks ka militaarsetest nähtustest (terrorivõrgustike visualiseerimine). Üheks huvi kasvu põhjuseks on ilmselt ka muutunud tehnoloogiline keskkond. Visuaalset teavet on võimalik toota üha laiemal inimeste ringil. Nendes tingimustes on võimalik osaleda ka suhteliselt väikeste panustega–nt juhtivas IT ajakirjas ilmunud artikkel (Gersh J, a.o. (2006) Supporting Insight-Based Information Exploration in Intelligence Analysis. Communications of the ACM, 49, 6, 63-68), milles füüsikute kollektiiv pakub välja suhteliselt lihtsa kontseptuaalse skeemi visuaalse materjali kasutamisel tekkivate ideemomentide (insight) teatud infotehnoloogilisel viisil salvestamiseks.

Visuaalse info kasutamine õigussüsteemis võiks anda alust mitmetele uurimisteemadele. Kõige pakilisem näib olevat tekstilise õigusinfo visualiseerimine. Kuid ka teised, nt kohtuprotsesside visuaalne kajastamine (fotod, seal, kus fotografeerimine ei ole lubatud, joonistused) ei ole kindlasti mitte lõpp-produkt, vaid võib omada protsessile tagasimõju.