Teadmisest, mitte- ja metateadmisest

 

Priit Parmakson

 

Ich weiss dass Ich viel weiss weil Ich weiss dass Ich gar nix weiss. ­— Internetifoorumist, 14.10.20041

1Tean, et ma tean palju, sest ma tean, et ma midagi ei tea.

 

Metateadmine on veidi omaette valdkond, millest mõtlema satub tavaline inimene harva ning juhuslikult. Peamiselt koolikontekstist on vahest igaüks kokku puutunud arutluskäikudega, mis algavad um­bes nii: "kui ma jõuan mõistmisele, et ma ei tea, siis ma juba tean midagi, ..." Selliste para­dok­saalsete arutluskäikude jäljed viivad aja­loo sügavustesse. Juba Sokrates jõudis järeldusele, et kõige rohkem teab see, kes väidab, et ta (midagi) ei tea. Põhjenduseks tõdemus, et ükski teadmine ei ole püsiv. Lao Tzult on pä­rit ütlus: "Teada, et sa ei tea, on parim. Esineda teadjana, kui sa ei tea, on haigus."

Ülevaade teadmisest ja mitteteadmisest kui organisatsiooniline probleem   Organisatsioonide juhtimise alal on tuntud Texas Instruments (suurfirma) juhi mõttetera: "Kui Texas Instrumentsainult teaks, mi­da ta teab" ("If TI would only know what it knows"). Suures or­ga­ni­sat­sioonis takistab efek­tiiv­sust väga pal­ju just see, et puudub üle­vaa­de ning teadmine, kes mida teab (mil­list kompetentsi omab). Jalg­rat­ta leiutamise vältimisele on suu­natud pal­jud teadmuste juhti­mi­se (know­ledge ma­n­ag­em­ent) tüüpi info­süs­tee­mid.

Erinevate maade ärikultuuri iseloomustades kasutatakse vahel ütlust "täh­tis pole mida sa tead, vaid keda sa tead" (ärialane tutvusringkond on täht­sam, kui abstraktne ärialane teave).

Metateadmine on teadmine teadmise kohta   Kas teadmise mõistet võib rakendada reflektiivselt, mõistele endale? Millistes piirides on või­malik rää­ki­da tead­misest selle kohta, mida teatakse?

Üks lihtne näide meta­tead­mi­sest on kõige tavalisem koolihinne. Kõrgeim hinne peaks väljendama absoluutset teadmist, ma­da­laim hinne — abso­luut­set mit­te­teadmist.1 Kooliõpilase teadmiste ta­set peaks objektiivselt kir­jel­da­ma tema hinnete kogum. Koolis on sis­se sea­tud küllaltki täpne, kõi­ke­hõl­mav süsteem arvepidamiseks selle koh­ta, mida keegi teab või ei tea. Kas selliste teadmiste arvestust saaks pidada ka laiemalt? Teadmise ja mitteteadmise arvestusele ku­lu­tatakse koo­lis palju ressursse.

Hinnete panemine, hindamissüsteemid, nen­de objektiivsus (mida tä­hen­dab objektiivne hinne, kui teadmine on alati subjektiivne, teadjast lahutamatu?) on alati tekitanud ja jää­vad­ki tekitama vaidlusi.

Teadmine teadmise kohta ei ole lihtne   Me­ta­teadmine on vajalik—ja samas ka probleemiks—mitte ainult õppi­mi­se kontekstis vaid ka info käitlemisel infosüsteemides.

Kas metateadmuslikel ütlustel on ainult paradoksi väärtus või on nende taga peidus midagi enamat? Kuidas mõjutab neid meta­tead­mus­likke küsi­mu­si tekkiv infoühiskond? Mõ­ned muutused on sel­gemad, teised var­ja­tu­mad.

Kes võib teada?   Teadmist on alati seostatud inimesega. Klas­si­ka­li­ses mõt­tes saab ainult inimene teada. Ülekantud tä­hen­du­ses saab mui­du­gi võtta ka nii, et infosüsteem teab.

Kus on teadmine?   Alati on olnud nii, et teave on peamiselt inimeses. Kuid tea­ve võib olla ka salvestatud kujul. Filosoofilisi positsioone on mit­me­sugu­seid; on neid, kes väidavad, et teadmine ei ole inimesest eristatav, "purki pis­tetav" ja tükikaubana müüdav.

Infosüsteemide valdava kasutuse korral teadmise kandjate vahekord muu­tub. Teabeks loetakse üha rohkem seda, mis on salvestatud info­süs­teemi. Ini­mese peas olev teave muutub üha rohkem teise­jär­gu­liseks, süs­tee­mi­väli­seks, vähetähtsaks ja isegi süs­tee­mi toimimist se­gavaks.

Teadmine või teadmise hankimise võime?   Mida tähendab tead­mine info­ühis­kon­nas, in­fo­süsteemidest küllastunud keskkonnas? Kas tead­mi­ne tä­hen­dab seda, et me omame infot—vahetult—et see info on meil käes? Või haa­rab teadmine ka seda, et suudame infot vajadusel kiiresti lei­da? Me ei tea tänast õhu­ tempe­ra­tuu­ri Tallinnas, kuid me teame, et suudame selle teabe in­ter­neti otsin­gu­moo­to­ri abil kindlasti ja kiiresti oman­da­da. See võtab ainult loetud se­kun­did. Kas nende kahe teadmise liigi—vahetu teadmise ning info­süs­tee­mi abil vahendatud teadmise—vahel on prak­ti­li­sest seisukohast vaadates mingit eri­ne­vust? Teatud eri­ne­vus kindlasti on ja jääb, esiteks selle pä­rast, et ka meteo­server võib maha minna; teiseks selle pä­rast, et teadmine ja va­ja­dusel kiire tea­da­saamine ei ole vahest siiski sa­mas­tatavad. Kui teame, et Tallinnas on täna temperatuur 50°C, siis selle info väärtus väljub tavalistest raa­mi­dest ning meil te­kib küsimus, mis on lahti? Info­süs­tee­me kasutades võime vahet te­ha vahetu (kasuta­jal käes ole­va) tea­be ning info­süsteemi poolt va­hen­da­ta­va teabe vahel.

Milline teadmine on vajalik?   Õppimise küsimustega seotult on üld­tea­da kõr­vutus: "oluline ei ole õp­pi­da fak­te pähe, vaid tuleb õppi­da seda, kuidas infot leida." Teisiti sõnastatult—tähtsam on teada, kust vajadusel infot leida, kui teadmisi nn ette varuda.2 Teabe oman­da­mi­ne liiga vara, ilma sel­gu­se­ta selle teabe kasutusvõimaluste osas, võib, vas­tupidi, olla eba­efek­tiiv­ne strateegia. Universaalse haardega, reaal­aja­lise in­fo­tee­nu­se (Google) il­mu­misega tähendaks selle maksiimi ab­so­luutne raken­da­mi­ne iga­sugusest õppimisest loo­bu­mist. Välja ar­va­tud universaalse info­teenuse ka­su­tamise õppimist, kuid sellise õp­pi­mise maht on väike. Enamus inimesi ei vaja Google'i kasu­ta­mi­seks min­git eraldi õpet.3 Mis on siis muutumas tähtsaks?

Kas tähtis on palju teada (teadmine) või on tähtis hoopis teada ja osata olulist infot õigeaegselt leida (viimane on vaadeldav meta­tead­mi­sena)? Kas see viimane on käsitletav ka teatud liiki teadmisena? Mil­lele tuleks oma ressursid ja jõupingutused suunata? Selle opti­mee­ri­misprobleemi lahendus sõltub nii infost kui ka tehnoloogilisest keskkonnast. Teadmise ja meta­tead­mise mõistetes on varjatud öko­noo­miline aspekt. Määratledes oma mit­teteadmise, teeme sammu lä­he­male teadmisele, kuid ei omanda veel seda—säästes nii ressursse. In­fosüsteemi poolt pakutavad võimalused ja keelelised vahendid mit­te­teadmise väljendamiseks (sealhulgas meta­andmed) aitavad ka­su­ta­jal teadmise omandamisel ökonoomsemalt te­gut­seda. Mitte­tead­mise mää­ratlemine on sisuliselt ka teabe hankimise või õppi­mise ette­val­mis­tus, plaanimine.

Teadmine ja mitteteadmine   Teadmise vas­tand­mõiste on mitte­tead­mi­ne; neid ei saa analüüsida eraldi. Kas teadmine ja mitte­tead­mine on ho­mo­geen­sed mõis­ted või on neil oma sisemine struk­tuur, liigid, gra­dat­si­oonid jne? Kõige lihtsam on käsitleda teadmist ja mit­te­tead­mist dih­hotoomilise mõis­te­paa­ri­na. Sellises käsitluses on tead­mine ja mit­te­teadmine tei­ne­teist täien­da­vad mõisted. Võime mõel­da uni­ver­saal­sest hulgast (või geo­meet­ri­li­selt—alast), mis si­sal­dab nii teadmist kui ka mitte­tead­mist. Meie teadmise piir ja­gaks siis sel­le hulga (või ala) kaheks tü­kiks. Üheks küsimuseks on selle uni­ver­saal­se hulga lõp­lik­kus. Ava­tud süsteemis on teadmine ilmselt lõp­lik; mit­te­tead­mine—lõ­putu. Pii­ra­tud süsteemis võib võtta ka mit­te­tead­mist lõp­li­ku­na. Prak­tiliseks ees­märgiks oleks siis tead­mi­se piiri ni­hu­ta­mi­ne, kas õp­pi­mise, info­süs­tee­mide abil või teistel viisidel.

Metainfo   Palju räägitakse infoühiskonnast. Kaupade liikumist asen­dab üha rohkem info liikumine. Kuid info kogumine lihtsalt niisama ei ole ilm­selt mõttekas. Oluliseks tendentsiks on metainfo käibe kasv. Info vahe­tu­se asemele astub tihti metainfo vahetus. Metainfo võib olla väärtuslikum kui info ise.

Infosüsteem eeldab metateavet ja –teadmist   Infosüsteemis on info te­gelik kasu­ta­mine (tea­dasaamine, mit­teteadmise muutmine tead­mi­seks) ning ette­val­mis­tu­sed info kasutamiseks ajaliselt eraldi. Süs­tee­mi ei hakata tege­ma alles info­vaja­du­se (Mitte­teadmise) ilmnemisel, vaid tunduvalt va­rem. See tingib vaja­du­se metatasandil arutluse jä­re­le. Info kiire leidmise eel­du­seks on teadmine (ettekujutus) sellest, mida me ei tea (ning mida teame).

Info vahendamine on võimatu vahendatavat kaupa kirjeldamata   Tih­ti peab süsteem kui­da­gi andma kasutajale teada, et teave on ole­mas, edas­ta­ma­ta teavet ennast. See toimub enamasti metateabe and­mi­se läbi.4

Metateadmise kirjeldamise vajadus   Info han­kimisel, eriti info­süs­tee­mi­dest, võib osutada kriitiliselt va­ja­li­kuks määratleda (või kirjel­da­da) oma mit­teteadmist. Samuti võib mit­teteadmise kirjeldamine ol­la kriitiliselt oluline info edas­ta­mi­sel, kas väljundina infosüsteemist või sisendina info­süsteemi.5 Samuti on oluline teadmise kir­jel­da­mi­ne.

Teadmine ja mitteteadmine infosüsteemi kasutamisel   Tead­mine ja mit­te­tead­mine on infosüsteemi kasutus­prot­ses­sis täht­sad elemendid. Info­süs­tee­mi üheks peamiseks eesmärgiks on anda süsteemi kasu­ta­ja­le uut infot—suurendada kasutaja Teadmist. Info­süs­teem peab toe­ta­ma liikumist Mitteteadmiselt Teadmisele. Kui tähistada: M—Mitte­tead­mine; T—Teadmine, siis infosüsteemi (IS) kasutamise eesmärk: M → T; või pike­malt: M → IS → T.

Kasutaja, kes soovib süsteemilt midagi teada saa­da, esitab päringu—sisu­li­selt peab ta süsteemile mõistetaval viisil väl­jen­dama seda, mida ta ei tea (aga soovib teada saada) (joonis 1). Va­hel on lihtsam teatada süs­teemile vas­tupidi—see, mida teatakse. Süs­teem saab siis välja arvutada, mida ei teata ning anda vastuse. Või­ma­lik on ka kom­bi­nee­ri­tud juhtum: kasutaja teatab nii selle, mida ta teab, kui ka selle, mida ta ei tea.

1Kui hinne on õpisoorituse väljendajaks, siis see loogika võib-olla ei kehti.

2See seisukoht rajaneb mitmel eeldusel, mille kehtivus ei ole iseenesest selge. Nen­de eel­dus­te seas on: 1) leitud info omandamine on kerge ja kiire—nii, et seda jõuab vajaduse tekkimisel teha; 2) info on pidevalt kättesaadav, kas siis, kui selle järele vajadus tekib.

3Samasuunaliseks tendentsiks infosüsteemides laiemalt on Just-in-time põhimõttel info­tarnimise levik paljudes süsteemides.

4See probleem on infotoodete ja -teenuste müügil väga oluline. Kuidas reklaamida ja müüa infotoodet nii, et selle sisu enne ostu sooritumist ei paljastuks? Siit tekib müüja vajadus spetsifitseerida ja teha potentsiaalsele ostjale selgeks tema mit­te­tead­mine. Kas osaline info teadaandmine on ainus võimalus?

5Siin on seos info kvaliteedi mõistega.

 

Joonis 1. Kaks moodust päringu esitamiseks: a) kasutaja ütleb, mida ta ei tea (mitteteadmine); b) kasutaja ütleb, mida ta teab (teadmine)

 

Ka süsteemi poolt antud vastuses võib teadmise ja mitteteadmise eris­ta­mi­ne kasu tuua (joonis 2). Süsteem võib vastata, mida ta teab (a); palju parem on, kui süsteem suudab ka hinnata oma teadmise ula­tust ning väljastada info, mis näitab, mida ta ei tea.1 See on loo­mu­lik—suhtlemisel peavad mõ­le­mad pooled olema suutelised esitama (näi­ta­ma) seda, mida nad teavad ja mida nad ei tea.

1Teadmise-mitteteadmise probleemid ei puu­du­ta kõiki infosüsteeme. Võime ette ku­jutada süs­teemi, mida kasutaja kasutab ainult ole­mas­oleva, talle täielikult tun­tud info tööt­le­mi­seks, näiteks eri­ne­va­te­le adressaatidele sobivale kujule vii­mi­seks. Kasutaja teab täp­selt, mil­li­ne info on süsteemis ning kasutab süsteemi ainult sel­le teadaoleva in­fo käitle­mi­seks. Ilmselt ei ole kõik süsteemid sel­li­sed. Tavaline on see, et kasu­ta­ja tahab süsteemist saada uut, temale va­rem mitte tea­da­ole­vat infot.

 

Joonis 2. Kaks võimalust päringu vastamisel: a) infosüsteem ütleb, mida ta teab (teadmine); b) infosüsteem ütleb ka seda, mida ta ei tea (teadmine + mitteteadmine)

 

Mida on süsteemile päringu esitamiseks vaja?   Infosüsteemi kasutamise tüü­pi­li­seks vii­siks on päringu esitamine süsteemile ja vastuse saa­mine süs­tee­milt. Alternatiiviks on süsteemi mööda liikumine ning pakutava funkt­sio­naal­su­se kasutamine. Mida on kasutajal uue info saamiseks vaja tea­da? Mit­te­tead­mise muutmine teadmiseks va­jab teatud tingi­mu­si. Ilmselt on vaja tea­da, kust otsida. Ilm­selt on vaja teada ka seda, mida otsi­da ning võimalust see mida süsteemile mõistetavalt pä­rin­guks spetsifitseerida. Selleks, et Search käsu abil otsida, näi­ta­me ot­sin­gumustris nii seda, mida tea­me kui ka seda, mida ei tea. Fai­li otsi­mi­sel näitame faili nimest teada­ole­vad osad nii nagu need on, mit­te­tea­daolevat osad aga esitame erimärkide *, ? jt abil. Selleks, et otsida, on sageli vaja spet­si­fit­seerida nii oma mitte­tead­mine kui ka teadmine (nii otsitav kui ka teada olev).

Vajadus teadmise ja mitteteadmise esitamise järele   Süsteemi tege­mi­sel tuleb välja sel­gi­ta­da ole­mas­olevad ning ette näha tulevased in­fo­vajadused (ole­mas­olev ning tule­va­ne mitteteadmine). Selle tõttu on nii info­süs­tee­mi te­ge­misel kui ka kasutamisel vaja keelelisi va­hen­deid tead­mise ja mit­te­teadmise esitami­seks. Infosüsteemide ka­su­tu­se­le­võ­tu­ga muu­tub tun­netus kahe- või isegi mitme­etapiliseks (või—mit­me­ta­san­di­li­seks). Konk­reetse in­fo­vaja­duse va­he­tu rahuldamise asendub info­vaja­du­se kirjeldamise, selle kir­jel­du­se tõlgendamise ja järgneva töötluse sam­mu­dega.

Kolm teadmise ja mitteteadmise kirjeldamise probleemi   Tekib kolm olulist teadmise ja mitteteadmise kirjel­da­mi­se­ga seo­tud probleemi. Esiteks, ka­su­ta­ja peab pä­rin­gu esitamisel kuidagi kir­jel­dama seda, mida ta ei tea, kuid loodab in­fo­süsteemilt teada saada (mitteteadmise kir­jel­damise e spetsifit­see­ri­mi­se prob­leem); süsteem peab seda kirjeldust mõistma.

Teiseks, süsteem peab andma kasu­ta­ja­le teatud raamistiku või struk­tuu­ri, abistamaks kasutajat oma infovajaduste (e mitteteadmise) spet­si­fit­see­ri­mi­sel.1 Süsteem peab andma struktuuri (keelelised või muud inst­ru­men­taal­sed vahendid), milles või mille kaudu saab kasutaja, tuginedes oma tead­mi­se­le, väljendada ja konk­re­ti­see­ri­da oma mitte­tead­mist ning lõpp­kok­ku­võttes, süsteemi abiga teisendada oma mitteteadmise tead­mi­seks.

Kolmandaks, infosüsteemi poolelt vaada­tes, süsteemil peab olema mu­del kasutajast—mida kasutaja teab, sest tihti on olu­li­ne pak­ku­da ka­sutajale uut, mitte juba teadaolevat infot.

Metateadmise neli liiki   Ehk metateadmise mudel.2 Rakendades tead­mi­ne-mitteteadmine dihhotoomiat mõistele endale, saame tead­mi­se meta­mu­de­li (metateadmise mudeli) neli juhtu, mida on ots­tar­be­kas esitada tabelina (joonis 3):

1Teadmise ja mitteteadmise käsitlemine on mitmel põhjusel raske. (Miks, sellest konkreet­semalt allpool).

2Vt Kaplinski seisukohad reflektiivsuse küsimuses "Kas on võimalik mõelda mõtle­misest?" — "Describing description, the process of describing is not something we do very often, and we conspicuously lack proper means to do it. ...Our universe of description, our seman­tic universe is not self-reflective, it does not include itself. Thinking, giving names is a semiotic activity, but it is not an activity we can easily describe with our conventional signs, if we can describe it at all" — Kaplinski, J. The Metamind,jaotis 8, jaan.kaplinski.com/philosophy/metamind.html

 

Joonis 3. Metateadmise neli liiki

Teadaolev Teadmine (Known Known)—teadmine, mis on ref­lek­tiiv­selt tun­ne­tatud.

Mitteteadaolev Teadmine (Unknown Known)—see, mida teatakse, ise sellele tähelepanu pööramata. Kas selline liik on võimalik? Kas on võimalik teada midagi, ise sellest siiski teadlik olemata? On võimalik, kui teadja ei ole üks, vaid omab sisestruktuuri. Isiku tasandil—mälust olemas, kuid ei tule meelde; alateadvuses olemas, kuid ei jõua tead­vus­se. Organisatsiooni tasandil—isikud teavad, kuid need isikud ei ole üles­leitavad.1

Teadaolev Mitteteadmine (Known Unknown)—see, mida ei teata ning ollakse sellest mitteteadmisest ka teadlikud.

Mitteteadaolev Mitteteadmine (Unknown Unknown)—see, mida ei tea­ta ning mille olemasolust ei ole üldse aimu.

Dünaamika   Liikumine Mitteteadmise ja Teadmise vahel võib olla kahesuunaline: M ←→ T. Õppi­mi­ne ja unustamine.2

Vääritimõistmised "unknown unknowns" ümber   USA kaitse­mi­nis­ter D.Rumsfeld kasutas mõistet "unknown unknowns", püüdes sel­gi­ta­da info kogumise ja analüüsi probleeme, mis on USA luu­re­agen­tuu­ri­de­le olulised ning ka raskusi valmistavad:

"US Defence Secretary Donald Rumsfeld baffled NATO allies and journal­ists alike ... by saying the greatest threats to Western civilisation may lurk in "unknown unknowns"."3

 "There are no knowns. There are things we know that we know. There are known unknowns - that is to say, there are things that we now know we don't know but there are also unknown unknowns. There are things we do not know we don't know," Mr Rumsfeld said.

"So when we do the best we can and we pull all this information together, and we then say well that's ba­sically what we see as the situation, that is really only the known knowns and the known un­knowns.

"And each year we discover a few more of those un­known unknowns."4

Selline keelekasutus sai ajakirjanduses ja internetis kriitilise vastu­võ­tu osaliseks; Rumsfeldi mõttearendusele anti isegi inglise keele segase ka­su­tuse "auhind":

The US defence secretary scooped the Plain Eng­lish Campaign's premier Foot In Mouth trophy for his 62-word attempt to clarify a point to a de­fence depart­ment meeting: "Reports that say that something has­n't hap­pened are always interesting to me, because as we know, there are known knowns; there are things we know we know. We also know there are known unknowns; that is to say we know there are some things we do not know. But there are also unknown unknowns - the ones we don't know we don't know".5

Kas Rumsfeld oli eneseväljendamisel ebakompetentne või oli tema mõt­te­käik sisuliselt ebaõige? Lähemal vaatlusel selgub, et mõte on täi­es­ti selge, kui­gi mitte igapäevane. Ei ole näha, kuidas sama mõ­tet saaks esitada kompaktsemalt või selgemalt.6 See juhtum näitab, et mitteteadmise ja me­ta­teadmise käsitlemisel üldse ilmnevad teatud kultuurilised tõkked. Tõsine arutlus võidakse pöörata naljaks või mõttetuseks.7

Teadmusjuhtimise ajakirjas Knowledge Management ilmunud artik­kel kinnitab, et lünkade identifitseerimine (identifying gaps) on tõe­poo­lest USA luureinfo töötlemisel aktiivselt töötletavaks prob­lee­miks: "intelligence community's drive to know what it does not know. ... to answer open, unsolved questions or gaps in the existing data."8

Miks on mitteteadmisest kõnelemine raske   Rumsfeldi juhtum ei ole ainu­laadne. Teadmatut on ilmselt juba psühholoogiliselt raskem käsitleda kui teadaolevat.

The first problem with the unconscious is that it is...well, unconscious. That is, by definition the uncons­cious repre­sents all that is unknown about our­selves. So how in the world can we talk about some­thing un­known? One solution to the problem is to deny its existence or to not talk about it.

To a perfectly logical and rational mind, therefore, the unconscious is just a lot of nonsense. Persons of this persuasion can often be found telling others to “stop crying—just pull yourself up by your own boot­straps and get on with life.” 9

Mitteteadmise kirjeldamisel tehnilised võtted   Mitteteadmise esitamine on ka tehniliselt komplitseeritud. Milliseid võtteid ja tehnikaid kasutatakse mitteteadmise kirjeldamiseks?

Kirjeldamine ärajätmise teel Kõige loomulikum viis mitteteatavat kir­jel­da­da (esitada) on seda mitte mainida. Eksamiküsimus, mis jääb vas­tamata, loetakse mitteteadmise väljenduseks. Paljudel juhtudel te­ki­tab see meetod probleeme. Vaja on eksplisiitset mitteteadmise näi­ta­mise vormi.

Kirjeldamine teadaoleva kaudu Võib nimetada ka dihhotoomiliseks kir­jel­damiseks. Lihtne strateegia—määratleda tea­da­olev; kõik see, mis jääb määratlemata, lugeda mitte­teadaolevaks. Teadmist ja mit­te­tead­mist on tõe­näo­li­selt lihtsam kirjeldada koos, üksteise kaudu. Võti on uni­versumi mää­rat­lemises. U = T + M. Mitteteadmist näidetakse tead­mise ot­se­se vas­tan­di­na. Heaks näiteks on hästituntud Johari aken—psüh­ho­loogilise meta­teadmise mudel (joonis 4):

1Ida filosoofilistes süsteemides on levinud seisukoht, et teadmine on suurel mää­ral tacit—sõnades raskesti väljendatav. Lääne kultuurides seevastu kaldutakse üha roh­kem selle poole, et teadmiseks lugeda ainult seda, mida inimene suudab otse­selt väljendada. (Kui ei oska väljenduda, siis järelikult ei tea.) Info ja teadmise väl­jen­da­mine on ka eelduseks infosüsteemide täitmisele infoga.

2Vt nt disaini protsessi kolmeosaline ülesehitus: Miller, S. Design Process. A Primer for Architectural and Interior Designers. Part 1: The Known; Part 2: The Un­known; Part 3: Return to the Known.

3allikas: Reuters

4www.apostropher.com/blog/archives/000040.html

5Cited from Guardian, 12/1/2003. www.buzzle.com/editorials/12-1-2003-48150.asp.

6Rumsfeldi kritiseerijatele ilmus siiski vastukriitikat: Steyn, M. Rummy's critics just plain igno­rant. Chicago Sun-Times, December 14, 2003.

7Vt Rumsfeldi pilav kirjutis: A Guide to Knowns and Unknowns. A Buz­zFlash Reader Satire. June 18, 2002. www.buzzflash.com/contributors/2002/06/18_Unknown.html

8Nauth, K. (1999) In From The Cold. Knowledge Management, May, www.topsecretnet.com/knowmag.htm

9A Guide to Psychology and its Practice. www.guidetopsychology.com/ucs.htm

 

Joonis 4. Johari aken

Teadmata objekti otsene nimetamine Kui me ei tea objektist midagi lä­he­mat, kuid teame, et objekt siiski on olemas, siis saab olukorda konkretiseerida (spetsifitseerida) objektile nime või identifikaatori and­mi­se­ga. Tähistame tundmatut objekti näiteks "X", jne. Kui tund­ma­tuid objekte on mitmeid, siis tekib vajadus tundmatute tä­his­ta­mi­se süsteemi järele. Tuntuim on vahest matemaatikas kasutatav x, y, z süs­teem. Tundmatute otsene tähistamine on praktiliselt iga mate­maa­ti­ka­üles­ande lahendamise üks tähtsamaid samme:

“The first step is understanding the problem. The stu­dent must be able to state what needs to be solved, and what supporting condi­tions are given as infor­mation to be used in solving the problem. Once these are under­stood, it can be helpful (when possible) to draw a picture representing the un­known quantity to be solved and the other given in­formation. If the un­known quantities are given in verbal form, it is neces­sary to introduce a suitable notation for these vari­ables, and for the given con­ditions. Once we under­stand what we are given, and what we are looking for, we can proceed to the next step.”1

 

Teistes valdkondades võivad olla teised kokkulepped ja ta­vad. Näi­teks, USA kohtusüsteemis on fiktiivsed nimed John Doe, Jane Doe, Richard Roe, Jane Roe ja Peter Poe ka­su­tu­sel markeritena koh­tu­as­ja­des, milles osapoole õige nimi ei ole teada või on varjatud.2

Küsimärk ja teised kultuuriliselt universaalsed sümbolid Küsi­märk, tärn, kriips ja punkt on kultuuriliselt üldtuntud sümbolid, mi­da saab kasutada mitteteadmise esitamisel. Neid sümboleid ka­su­ta­takse tavaliselt spon­taan­selt, tähistuselt enamat rangust taot­le­ma­ta. Näiteks tuntud Hangman mängus kasutatakse kriipse tead­mata täh­te­de tähistamiseks.

Küsimärk on naturaalse keele element. Tehnilistes rakendustes võib küsimärgi kasutamine mitteteadmise väljendamisel olla rangemalt reguleeritud. Headeks näideteks on Benner'i ja Krehel'i koostatud tä­his­tus­süsteemid vastavalt õnnetusjuhtumite juurdluse (invest­igation of acci­dents) ning õigusalase analüüsi (law case manage­ment software) tarbeks:

"The "?" Placeholder Notation Convention. When during an investigation it is observed that an ac­tion occurred, but the actor name can not yet be identi­fied, use the Question Mark Placeholder notation convention. Use a ? to repre­sent the name of the actor that acted. As data flow into the in­vestigation, the actual names usually emerge. When the actor name is identified, replace the ? with the ac­tual name. As long as a ? appears on an EB, it defines data still needed to complete the de­scription of the occur­rence." 3

"Use Fuzzy Dates. If possible, substitute question marks for portions of a date of which you're un­sure. ... As you build a chronology, you'll find your­self with many facts for which you have incomplete date informa­tion. For example, you may know that a meeting took place in March of 1999, but have no idea as to the day within March. Or you may know that a contract was signed sometime in 1998, but have no idea of the month or day. And you may know the acci­dent took place in the 7 o'clock hour, but not know the minute or second. What's the best way to deal with this problem when entering dates? Make it your practice to substitute a ques­tion mark for the portion of the date or time of which you're unsure. Us­ing this simple tactic: March of 1999 be­comes 3/?/99, sometime in 1998 becomes ?/?/98, and some­time in the 7 o'clock hour becomes 7:??.

We call this practice "fuzzy dating." Fuzzy dating al­lows you to capture what you do know about a date and makes what you don't know explicit. Fuzzy dat­ing makes it easy to identify facts needing date re­search. When you obtain better information, you can return to the fact and update its date and time value." 4

 

Eritähendusega sõnad Näiteks, arvutiteaduses kasutatavad mar­ke­rid "nil", "null" jt. Relat­si­oo­ni­lis­tes andmebaasides on vaja süm­bo­leid andmete puudumise näi­ta­mi­seks:

"A minor problem occurs when we want to handle missing data in rela­tions. In a binary representa­tion, we just leave out the tuple, e.g. a car without an own­er. But if we make a combined tuple, with all the at­tributes, then we need to represent the missing value by a special symbol, e.g. nil. Example: car(222,mercedes,nil,purple,bus,germany). "5

 

SQL-J keeles on "null" kasutusel kui tundmatut tüüpi, tundmatut väär­tust esitav marker, jne.

Topoloogiline esitus Mitteteadmise esitamine valgete laikudena kaar­dil. Iga­sugune ruumiline esitus, mis esitab "tühimikku". Mee­to­diks on kir­jel­da­da universum ja teadaolev; nende kahe vahe näitab siis mitteteadaolevat. Olu­line on koguda kokku kogu teadaolev in­for­mat­sioon ning organiseerida see nii, et "augud" on kergesti leitavad.

1Pólya, G. How To Solve It. Cited at http://www.math.jhu.edu/~jrm/studentin­fo/guide/node5.html.

2Garner, B. (1995) A Dictionary of Modern Legal Usage. Oxford U. Press. 2nd Ed.

3Benner, L. Multilinear Events Se­quencing Technology-Based Investiga­tions. Guide 1. Task Guid­ance for Documenting Investigator’s Observations. www.starlinesw.com/product/Guides/MES­Guide01.html

4Krehel, G. Chronology Best Practices. www.casesoft.com/chrons.htm.

5www.idi.ntnu.no/~satre/genetuc/tulip.pdf.

 

Tüü­piliseks võtteks on esitada teadaolev info tabeli (maatriksi) või tabelite süsteemi abil. Puuduva teadmise saab siis hõlpsasti vi­su­aal­selt leida. Näiteks:

"When completed, the Matrix will describe what hap­pened, and the inter­actions will define why it hap­pened, with gaps ... showing re­maining uncertainties."1

Mitteteadmise esitamine värvide abil   Kultuuriline kokkulepe on esitada kindlam teadmine tugevamate, rohkem küllastunud värvide abil. Nõrka, oletuslikku teadmist tavatsetakse vastupidi markeerida nõr­gemate värvide ja nõrgema tooni intensiivsuse abil. Näiteks, Tillers kasutab oma “Sce­nario Grammar” notatsioonis täidetud ringe nende sündmuste esitamiseks, mis on tõendatud; valgeid ringid seevastu on hüpoteetilised sündmused, mille kohta tõendid puu­du­vad”2. Teises artiklis kasutab Tillers valget värvi nõrga, üle­kont­rol­li­ma­ta tõendatusega info tähistamiseks, musta värvi—suure tõen­da­tu­se­ga info jaoks; halli—osalise tõendatusega info jaoks.3

Sel­lise kultuurilise tava kasutamisel peab siiski olema ettevaatlik, sest kul­tuurilised ümbrused on erinevad. Tehiskeeltes võidakse kul­tuu­ri­li­sed tavad ümber defineerida. Benner on koostanud õnnetusjuhtumite uu­ri­mise tar­beks visuaalse keele, milles sündmuste episteemiline staa­tus (nende teatuse ja tõendatuse määr) esitatakse terve rea vär­vi­de abil: hüpoteetiline sünd­mus on kollane, kaheldav sündmus—lilla; mit­te­lõppenud sündmus—oranzh, jne.4

Mitteteadmise esitamine tekstuuri abil   Väga populaarne osalise või mit­te­teadmise esitamise meetod on katkendjoonte kasutamine, se­da nii faktide, objektide (tavaliselt siis katkendjoonega kasti abil) kui ka seoste (tavaliselt—katkendjoonega) osas.

"Dashed lines, question marks and comments show everyone all the un­certainties or problems with the accident description."5

 

Mitteteadmise esitamine metafoori kaudu   Lihtsaim näide—Terra incog­ni­ta. Obeng ka­su­tab udu (Fog) metafoori ebaselgete ees­mär­ki­de­ga ja teos­tus­tee­de­ga projektide tüpiseerimiseks.6

Mitteteadmise numbriline esitamine   Osalist või puuduvat teadmist võib esi­tada arvulise skaala abil. Näiteid on võimali leida palju, alates hinnetest koolis kuni usaldusväärsuse teguriteni (confidence factors) tehis­intel­lek­ti­rakendustes.

Mõned märkmed mitteteadmise esitusviiside ajaloolisest arengust   Varase matemaatika areng on olnud väga tihedalt seotud mitte­tead­mi­se (tundmatute) esitusviiside kasutuselevõtmisega ja täi­us­tu­mi­se­ga. Tundmatute suuruste otsene tähistamine oli vajalikuks eelduseks algebra tekkimisele. Araabia matemaatik Al-Samaw­al (sünd. 1130) määratles esimesena algebra eesmärgi:

... with operating on unknowns using all the arith­metical tools, in the same way as the arithmetician operates on the known.7

Olulise täiustuse tegi François Viète (1540-1603). Ta tõi kasutusele kok­kuleppe tähistada täishäälikutega tuntud suurusi ning kon­so­nen­tidega—tundmatuid suurusi. Enne seda kasutati tundmatute ja tun­tud väärtuste tähistamiseks tähti läbisegi. Valemite lugemine oli selle tõttu raskendatud—ei olnud selge, kus on tundmatud, kus tun­tud suurused. Mõni aeg hiljem, 1637 hakkas Descartes kasutama tä­hes­ti­ku algustähti A, B, C tuntud suuruste tähistamiseks ning tä­hes­ti­ku lõ­pu tähti x, y, z—tundmatute esitamiseks. See tähistusviis on ka tä­na­päeval valdav.

Hea esitusmeetodi jõudu näitab ilmekalt kahe võistleva tä­his­tus­süs­tee­mi saatus:

“... an argument between Leibniz and Newton (1643-1727). Both had de­veloped the infinitesi­mal calculus independently. New­ton's method of flux­ions, denoted by a dot, was motivated by physical considerations and his notation was quite unhandy. In con­trast, Leibniz, who was more interest­ed in defining an ab­stract and elegant calculus, de­veloped the notation of differentials dx as used today. In about 1700 a contro­versy started, end­ing with Leibniz and Newton ac­cusing each other of plagiarism. There­upon British mathematics stuck to Newton's method and fell back behind Contin­ental mathematics where Leibniz's no­tation led to fast progress.”8

Psühholoogias panid Freud ja Jung aluse uuele ajajärgule, kui võtsid ka­su­tusele alateadvuse (Unconsciousness) mõistele. Alateadvus on defi­nit­si­ooni kohaselt see teadvuse osa, mida inimene ei saa vahetult teada ega tunnetada.

Teaduse ajalugu näitab, et mitteteadmise uute esitusviiside ka­su­tu­se­le­võt­mine on oluliselt kaasa mänginud uute teadusharude rajamisel (algebra, psühhoanalüüs) või kii­ren­da­nud olemasolevate teaduste arengut.

1Benner, L. (2003) Multilinear Events Sequencing Technology-Based Investigations. Guide 1. Task Guidance for Organizing and Analyzing Investigation Data. http://www.starlinesw.com/product/Guides/MESGuide02.html

2Tillers, P. (1995-8) The Fabrication of Facts in Investi­gation and Adjudication. http://tiller­s.net/fi-course/fi-home­.html

3Tillers, P., Schum, D. (1991) A Theory of Pre­liminary Fact Investigation. U.C. Davis L. Rev. 931. http://tillers.net/fi-course/fpaper.html

4Benner, L. (2003) Investigating Investigation Methodologies. www.iprr.org/Research­docs/IRIA03bennerf.pdf

5Benner, op.cit.

6Obeng, E. (1996) All Change! The Project Leader's Secret Handbook. Prentice Hall.

7O'Connor, J., Robertson, E. Arabic mathematics: forgotten brilliance? www-gap.dc­s.st-and.ac.uk/~history/Hist­Topics/Arabic_mathematic­s.html

8Schroeder, M. A Brief History of the Notation of Boole's Algebra. Nordic Journal of Philo­sophical Logic, 2, 1, 41—62. http://www.hf.uio.no/filosofi/njpl/vol2no1/history/node3.html.