Dialektiline mõtlemine militaarinformaatikas

 

Priit Parmakson

 

 

Abstract

I   Mis on dialektiline mõtlemine?    >

II   Dialektilise mõtlemise võtted    >

III  Mõne infotöötlusprobleemi dialektikast    >

IV  Dialektilise mõtlemise vajadus sõjaasjanduses    >

V  Dialektilist käsitlust vajavaid küsimusi militaaralal    >

VI  Dialektilise mõtlemistehnika rakendamisest    >

 

 

DIALECTICAL THINKING FOR MILITARY INFORMATICS

Abstract

Dialectics (dialectical thinking) is a method for study of  contra­dict­ions and contradictory systems. It offers the thinker a small set of rather simple thinking operations; but it is also based on a distinct, dialectical view of the world—the world full of contradictions that are in endless dynamic change.

Military affairs need dialectical thinking. Rational–instrumental methods are used thoroughly in modern warfare. Despite the great effect of rational means–ends methods, there appears to be something in the very nature of war that places certain limits to what rationalism can achieve in war.

Dynamic contradiction is an essential element of war. It is therefore quite to be expected that a specialized method—a study of contradictions—is employed, together with rational–instrumental methods, to military problems.

From the pragmatic point of view, elements of dialectical thinking can be best employed as heuristic aids that help bring more variety,  flexibility and innovativeness into military theorist’s or practitioner’s mind. Indeed, elements of dialectics have long history in military discourse and is present, though not always explicitly, in several major military theoretical systems.

The aim of this writing is to gather, systematize and present information on the uses of dialectical thinking in military information management (informatics) issues. The work is organized into six sections.

Section I  The concept and origins of dialectical thinking

Section II Techniques of dialectical thinking  Sources and deve­lop­ment of dialectical thinking: ancient Greece, Chinese, Hegel, Marx. Principal operations of dialectical thinking—a typology. Three lev­els: con­cepts, trends (tendencies), ideas. Eight forms of dia­lec­ti­cal thinking: (1) identification of opposing trends; (2) iden­tification of contradictions; (3) identification of hidden opposite concepts; (4) analysis of dynamics of the concept and the opposing concept; (5) analysis of contradiction in the concept; (6) analysis of the deve­l­op­ment of the concept; (7) identification of the opposite position or idea; (8) dialectical synthesis (thesis—antithesis—syn­the­sis).

Section III Dialectics of some information management problems  Eleven information management problems that are suitable for dialectical analysis.

Section IV The need for dialectical thinking in military affairs.  Inherent complexity of military problems. Rational instrumentalism is extremely powerful yet has limits. Dialectical thinking in military affairs has long history—Chinese (Sun Tzu), German (Clausewitz), Soviet.

Section V Some military issues that require dialectical treatment   Twelve issues are presented and most of them briefly characterized.

Section VI On application of dialectical thinking  Remarks on how to benefit from application of dialectical thinking.   

 

I   MIS ON DIALEKTILINE MÕTLEMINE?

Milline inimene on tark? Tuntud intelligentsiuurija R.Sternberg[1] on arutlenud nii: intelligentne inimene on see, kes suudab keskkonnaga hästi kohaneda. Õpilane, kes õpib ära meelde koolis antava infomaterjali ja ülesannete lahendusmeetodid, on kahtlemata intelligentne. Sellisel õpilasel on kõik eeldused eksamitel heade tulemuste saavutamiseks. Täpselt samamoodi loetakse (vähemalt intelligentsiuurijate poolt) intelligentseks (intelligence) inimest, kes elus mistahes olukorras suudab aru saada efektiivse käitumise reeglitest ja neid rakendada. Kuid intelligentne inimene ei ole alati loov inimene. Loovust (creativity) mõistetakse kui võimet luua uusi ideid, käituda uuel, reeglitest erineval viisil. Loov käitumine ei ole alati efektiivne (uus idee võib osutuda mitterakendatavaks). Koolis korda rikkuv õpilane võib olla loov, leiutades originaalseid tunni segamise viise, kuid ta ei ole selle tõttu veel intelligentne või tark. Sternberg väidab, et targast inimesest (wisdom) saab rääkida siis, kui selles inimeses on ühitatud nii intelligentsus kui ka loovus. Tarkus = intelligentsus + loovus. Tarkus sisaldab niisiis nii reeglite järgimist kui ka reeglitest kõrvalekaldumist. Sternberg ütleb, et mõistete kolmik – intelligentsus, loovus ja tarkus – on elementideks dialektilises skeemis tees – antitees – süntees.

Kuidas töötab dialektilise mõtlemise põhiskeem? Tees on väide, millest dialektiline mõttekäik lähtub. Antitees on teesile vastupidine väide. Süntees on teesis ja antiteesis avalduva vastuolu lahendamise või ületamise tulemusena saadud kombineeritud väide. Mõtteprotsessi esimeseks sammuks on teesi püstitamine ja selle uurimine, mille kaudu jõutakse antiteesini (mõtteprotsessi teine samm). Dialektilise mõtteprotsessi määravaks tunnuseks on teesi ja antiteesi üheaegne, kuid suhteline õigsus. Intelligentsus on reeglite järgimine. Loovus on reeglite rikkumine. Need kaks väidet tunduvad teineteisega vastuolus olevat. Kuidas saab tark inimene olla üheaegselt nii reeglitest kinnipidaja kui ka reeglite rikkuja? Dialektilise mõttetsükli kolmandaks sammuks on kahe näiliselt vastuolulise väite, teesi ja antiteesi, kokku sobitamine. Selline ühitamine (süntees) ei saa toimuda mehhaaniliselt, vaid peab käima läbi asja olemuse sügavama tunnetuse. Vormi poolest saab dialektiline süntees sageli võimalikuks uue mõiste kasutuselevõtmise läbi (või olemasoleva termini tähenduse, sisu muutmise või süvendamise läbi). Nii annab Sternbergi arutlus mõistele „tark” tavapärasest selgema ja loodetavalt ka sügavama tä­henduse.

Dialektilise mõtlemise vajadust kohtame elus praktiliselt igal sammul, tihti ka suuremate või väiksemate paradokside kujul. – Tallinnas Estonia puiesteel asub E-riigi Akadeemia, uurimis- ja õppeasutus, mille missiooniks on e-riigi (IT avalikus sektoris rakendamise) ideede edendamine. Ajakirjanduses on juttu olnud E-riigi Akadeemia võimalikust kolimisest linna keskuses asuvatest ruumidest äärelinna, Mustamäele või Lasnamäele, sest riik kavatseb müüa praeguse asukoha maja. E-riigi Akadeemia on avaldanud selle vastu protesti.[2] Ühest küljest on olukord paradoksaalne. E-riigis ei ole geograafiline asukoht tähtis, piisab heast internetiühendusest. Miks ei võiks siis E-riigi Akadeemia ise eeskuju näidata? Siiski selgub, et väide geograafilise asukoha tähtsuse kaost infoühiskonnas (tees) ei ole absoluutselt kehtiv. Linnad (inimeste, ettevõtete ja organisatsioonide füüsiline koondumine) ei kao IT levides. Kuid samas on selge, et geograafiline asukoht ei ole—teatud tingimustes—enam nii siduv kui varem (antitees). Tõde on kusagi nende kahe vastassuunalise tendentsi keerukas koostoimimises. 

*** 

Dialektilise mõtlemise lätted on antiikses Kreekas. Filosoof Herakleitos heitis pilgu Kreeka ühiskonnale ja leidis, et kõik muutub, kaob, ainult konfliktid ja sõda on jäävad. Herakleitos otsis maailma ehituse ja toimimise püsivat põhjust või alust. Võitlus, vastandite konflikt oli tema nägemuse kohaselt see konstant, mis on jääv ja maailmale olemuslik. Herakleitose filosoofilist seisukohta vastandite võitlusest kui igasuguse arengu liikumapanevast jõust loetakse dialektilise mõtlemise üheks esimeseks säilinud väljenduseks. G.Hegel (1770-1831) taaselustas keskajal varju jäänud dialektilist meetodit ja arendas seda edasi.[3] Uuemal ajal on dialektikat vahest kõige rohkem tuntud kui K.Marxi poolt kapitalismi teooria loomisel kasutatud meetod.[4] Dialektika oli Nõukogude ideoloogilise struktuuri filosoofia alamsüsteemi peamine komponent (Stalin formuleeris isegi nn. kolm dialektika seadust), olles tegelikult küll rohkem vahendiks oponentide mahasurumiseks kui mõtlemismeetodiks vana-Kreeka või Hegeli mõttes.

Dialektiline mõtlemine on vanade Hiina, Jaapani ja India mõtlemissüsteemide üks olulisemaid jooni. Ei ole arvatavasti väär väita, et Ida mõtlemisele on dialektika aegade jooksul olnud rohkem omane kui Lääne mõtlemisele.[5] [6] [7]

Dialektilisel mõtlemisel on kindel filosoofiline alus  Dialektiline mõtlemine saab võimalikuks ja omab mõtet tänu maailmapildile, mis näeb maailma olemuslikult vastuolusid sisaldavana. Filosoof Benci­ven­ga on hästi esitanud ühte sellise maailmapildi võimalust: "... think of the world as constituted of multiple, mutually consistent patterns constantly trying to assert themselves over one another, to incorporate one another, and yet constantly unable to bring this confrontation to an end. This is not a world emerging from chaos, or at risk of slipping into it, but one that never leaves its chaotic condition..."[8] Mehhanistliku maailmapildi seisukohalt omavad dialektilised mõtlemisvõtted vähe mõtet.

***

Dialektika on mõtlemistehnika, mis on laiemate militaarküsimuste sügavamaks uurimiseks eriti sobiv. Orwelli („sõda on rahu”) laadis liikumine on ainult üks võimalus. Militaarsed probleemid on erinevate inimeste jaoks erineva olemuse ja erineva tähendusega. Konkreetses võitlussituatsioonis on toimija lõppeesmärk, eksistentsiaalne elu ja surma küsimus, selge. Kõik vahendid lähevad selle eesmärgi käsutusse. Emanuel Lasker, võitluse filosoofiat arendanud male maailma­meister[9], kirjutas, et võitlusolukorras puudub valikuvabadus, sest ainsaks reegliks on ülim eesmärgipärasus.[10] Selles mõttes on sõda põ­hi­mõtteliselt väga lihtne. Ellu jäämiseks, võidu saavutamiseks kasu­tatakse kõiki vahendeid.

Sõjale on iseloomulik olukordade muutlikkus. See, mis piiratud konteks­tis tundub loogiline, võib laiemates seostes muutuda problemaatiliseks. Suhteliselt piiratud ulatusega olukorras võib olukord olla stabiilne ja soodne. Stabiilsuse saarekesed on võimalikud, kuid ajalugu näitab, et nende püsimine ja laienemine on alati kahtluse all.

Veidigi laiemalt tänapäeva militaarala vaadates võib täheldada küllaltki palju problemaatilist ja mitmeti tõlgendatavat. Teatud ettekujutus aren­gutest on, kuid tulevikus toimuvate arengute suhtes kindlust saavutada on siiski raske. Milliseks ikkagi kujuneb kõrgtehnoloogiline, suuresti informatsiooniline, mittemateriaalne sõda? Kas inimkaotus­teta sõja (Colin Powell) kontseptsioon on reaalne? Kas vägivall põhjused on irratsionaalsed või mitte? Homogeenne, ideaalne maailma­kord tähendaks vahest tõesti sõdade lõppu, kuid jällegi ei luba ajalooline kogemus kuidagi uskuda sellise seisundi praktilist teostatavust. Samas ei tahaks uskuda ka war on terror’i väidetavasse lõpma­tusse.

II   DIALEKTILISE MÕTLEMISE VÕTTED

Dialektilised mõtlemisvõtted  Võib eristada kolme üksteisega seotud tasandit: a) mõistete dialektika; b) trendide e. tendentside dialektika; c) ideede dialektika. Dialektilised mõtlemisskeemid ei ole rasked. Võib-olla on mõtet rääkida ühest, suhteliselt lihtsast skeemist. Siiski tundub, et otstarbekas on eristada dialektilise mõtlemise järgmisi konk­reetseid tüüpvorme: 1) Vastupidiste tendentside (trendide) identifitseerimine; 2) Vastuolude identifitseerimine; 3) Peidetud vastandmõistete identifitseerimine; 4) Vastandmõiste dünaamika analüüs; 5) Mõistes peituva vastuolu analüüs; 6) Mõiste arengu analüüs; 7) Vastupidise seisukoha või idee identifitseerimine; 8) Dialektiline süntees (tees—antitees—süntees).

1) Vastupidiste tendentside (trendide) identifitseerimine  Tendents on areng mingis kindlas suunas. Liikumine võib toimuda ühes kindlas suunas, kuid võimalikud on ka mitmete tendentside koosesinemine, üksteisega keerukalt põimununa. Kas situatsioonile võib olla omane vastupidiste tendentside üheaegne esinemine? Üks objekt, kui vaatleme seda tervikuna, saab liikuda ainult ühes suunas. Objekti või olukorra võimalikku keerukat siseehitust arvestades on aga täiesti võima­lik—ja ka tavaline—üksteisele vastukäivate tendentside koosesinemine. Need tendentsid võivad olla dünaamilises tasakaalus—see tähendab, et muutused ühes või teises suunas tasakaalustavad üksteist. Teine võimalus on ühe tendentsi domineerimine. Siis võime rääkida domineerivast e. nähtavast tendentsist ja allutatud e. varjatud tendentsist. Näide: kaks Vene militaarteoreetikut näevad käesolevas globaalpoliitilises olukorras kahe vastandliku tendentsi koostoimimist: „Mankind entered the 21st century amid some drastic geopolitical changes....Internal state and international relations are marked by two increasingly pronounced mutually exclusive trends. The first trend manifests itself in the departure from forceful policy, the aspiration to develop relations of trust and cooperation in the military-political sphere, and thus to strengthen the national-state and international security. The second, opposing, trend is the expansion in the amount of causes and grounds for the use of forceful policy.”[11]

2) Vastuolude identifitseerimine  Elementaarseimaks dialektiliseks mõtlemisvõtteks võib pidada vastuolu identifitseerimist. Uuritavad alas või probleemis võib vastuolusid olla mitmeid. Järgneda võib teiste võtete kasutamine. Organisatsiooniteadlased Poole ja van den Ven soovitavad „pingete, vastakuti olekute ja paradokside” väljaselgi­tamist kui organisatsiooniteooriate ehitamise ühte moodust.[12] Sotsioloog Graham (2003) intervjueeris inimestevaheliste suhete uuringus 34 isikut, identifitseeris 355 dialektilist vastuolu.[13]

3) Peidetud vastandmõistete identifitseerimine  Dialektika võib avalduda mõiste tasandil muu hulgas ka selles, et mõistel on vastandmõis­te. Tihti on aga ühel või teisel põhjusel kasutuses ainult üks mõis­­te­paari element või on üks mõiste esiplaanil, teine aga varjus.

Näide: „Võrgukeskne sõjapidamine” (network centric warfare) on uus, väga populaarne mõiste[14], mille tegeliku realiseerimise, toimimise ja mõjude osas ei ole siiski kaugeltki mitte kõik selge. Kõigepealt, kas iga allüksuse sidumine kommunikatsioonikanalitega kõigi teiste allüksustega ongi nii tulemuslik? Kas staabid muutuvad tõesti ainult koordineerivateks, mitte enam korraldusi andvateks organiteks? Mõis­­te sisu võib aidata alternatiivide (vastandmõistetega) koos vaatlemine.

4) Vastandmõiste dünaamika analüüs  Mõiste ja vastandmõiste on üksteisest selgelt eristatud ainult ideaaljuhul. Paljud sageli kasutatavad ja olulised mõisted aga ei ole selgelt ja üheselt määratletud. Mõisted on jätkuvas, dünaamilises arengus. Mõistepaaride „terrorist” ja „vabadusvõitleja”, "võitleja (combatant)" ja "mitte-võitleja (non-combatant)" analüüs on väga keerukas, kuid ilmselt vältimatu, sest võitlus käibki sageli mõistete defineerimise tasandil. Määravaks võib kujuneda mitte see, kas terrorismi vastu võideldakse või mitte (kui kõik võitlevad terrorismi vastu), vaid see, kelle poolt ka kuidas määratletakse mõiste „terrorist” sisu. Lingvistiline ja ideoloogiline sõjapidamine on need alad, mis siia puutuvad.

5) Mõistes peituva vastuolu analüüs  Tavaettekujutus loogilisest mõtlemisest ütleb, et mõistete selgus on täpse mõtlemise eeldus. Kahtlemata see nii ongi. Ähmaste mõistetega on raske konkreetsetele järeldustele jõuda. Kuid sageli kasutatakse mõistet nii, nagu see oleks selge, kuigi lähemal vaatlusel selgub, et mõiste sisaldab suuremal või vähemal määral vastuolusid. Lihtsad mõisted ja arusaamad osutuvad lähemal vaatlusel vägagi mitmetahulisteks. Sõjaväe tegevuses on alati esiplaanil olnud praktiline toimivus, efektiivne te­gut­semine raskendatud tingimustes. „Infosõjast”, „info­ajastu sõjast” rääkimine on kahtlemata õigustatud; kuid tuleb vältida uute terminite maagilist lum­must ning püüda kriitilise arutelu, mõistete ja kontseptsioonide selgitamise ja arendamise teel jõuda selgusele uutest tehnoloogiatest tulenevatest võimalustest ja piirangutest.

Mõiste sisu vajab tihti täpsustamist ja kriitilist analüüsi. Infotehnoloogia alal on ohuks emotsionaalse või muidu ebatäpse taustaga terminite kasutamine. Tihti tehakse seda tehnoloogia arendajate poolt kitsalt turunduslikel eesmärkidel. Suhteliselt iseseisvat funktsiooni täitvat moodulit võib nimetada „intelligentseks agendiks”, kasutajat abis­tavat dialoogimoodulit võib nimetada „tarkuriks”. Uute kontseptsi­oonide nimetamisel tihti esinevat hype nähtust on täheldatud nii ärijuhtimise gurude õpetustes kui ka infotehnoloogia alal. Selle tõttu tuleks eriti ettevaatlik olla kontseptsioonide nagu „efekti-põhised ope­ratsioonid”, „inimkaotusteta sõda”, „asümmeetrilised ohud”, „revolutsioon militaaralal” aktsepteerimisel. Diskursuse analüü­sil peaks kriitiliselt hindama kõigi põhimõistete olemust. Ei ole liigne küsida, kui palju on mõistel tegelikku sisu?

Näiteks „asümmeetriliste ohtude”–uue ja olulise, uue sõja doktriinis vahest ühe kandva mõiste juures võib lähemal vaatlusel leida mitmeid lahtisi küsimusi. Kui valdav seisukoht on praegu selline, et asüm­meetrilised ohud on sõjapidamises uus nähtus, siis leidub ka as­jatundjaid, kes selles vähemalt osaliselt kahtlevad (väites, et vahen­dite, meetodite ja strateegiate asümmeetriat on sõjapidamises võimaluste korral alati kasutatud).

Veidi kaugemast ajaloost leiama vastastikuse garanteeritud hävitamise (mutual assured destruction) mõiste ning sellega seotud seisukoha, et tuumarelvade olemasolu polariseeritud pooltel sellises koguses, mis tingis kummagi vastaspoole garanteeritud hävitamise, paradoksaalselt kindlustas nende relvade mitte­käiku­laskmise. Ka seda esimesel pilgul kaunist ja loogiliselt kindlat tunduvat konstruktsiooni on analüüsitud ning leitud, et see see ei tarvitsegi kehtida (see, et globaalset tuumasõda USA ja NSVL vahel ei toimunud, ei tähenda tingimata seda, et üks tulevikus üks pool ei toimi enesehävituslikult).

Näide: Kasutusel on mõisted: „ühine operatiivpilt„ (common oper­ati­o­n­al picture) – IT vahendite abil koostatud, edastatud ja erineva­tele osapooltele esitatud visuaalne, struktuurne operatiivolukorra esitus (soovitavalt: digitaalne); „olukord” (situation) osapoolte mis­si­oo­nid, piirangud, võimed (capabilities), kavatsused (inten­tions), keskkonna olulised omadused.[15]  Kuid kas sellist täielikku, üheselt mõis­tetavat pilti on üldse võimalik luua, eriti vastaspoole kavatsuste osas? Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste toodete tarnijate arvates on „ühine pilt” tehniliselt teostatav.[16] Riistvaraline lahendus on aga siiski ainult üks element.

6) Mõiste arengu analüüs  Hegeli dialektika käsitlus rõhutas mõistete arengut. Mõiste ei olnud Hegelile muutumatu, vaid aja jooksul, dünaamilise (dialektilise) arengu käigus kujunev.

Näide: Heaks ajakohaseks näiteks on mõiste „sõda” areng. Väga laialt on viimastel aastatel levinud seisukohad, et sõja olemus on muutumas. Sõna „sõda” on ülekantud tähenduses alati kasutatud kõige erinevamate kampaaniate ja konfliktide iseloomustamiseks. Nüüd aga arvavad paljud asjatundjad, et tänapäeva sõjas tõrjuvad informaatilised vastase rivist väljalöömise viisid füüsilise vägivalla välja. Kasutatakse mõisteid „infosõjapidamine” (information warfare), „infosõda” (information war), räägitakse inforelvadest (information weapons). Teine oluline tendents on sõjaväe ülesannete ringi laiene­mi­ne. Kasutatakse mõistet „mittesõjalised operatsioonid” (operat­ions other than war).

Samas on ka vastupidiseid, konservatiivseid seisukohti, mis peavad füüsilist vägivalda ja hävitamist sõja mõiste jäävaks tuumikelemendiks.[17] Tõepoolest, kas sõjaväge, kelle peamiseks tegevuseks saavad „mittesõjalised operatsioonid”, on enam sõjavägi?

Näide: „Revolutsioon sõjaasjanduses” (revolution in military affairs) on laialdaselt kasutusel USA militaardiskursuses; mõiste ise on aga pärit Nõukogude Liidu militaarteooriast 1970test aastatest.

7) Vastupidise seisukoha või idee identifitseerimine. 

8) Dialektiline süntees (tees—antitees—süntees)  Dialektiline ühtsus.

III  MÕNE INFOTÖÖTLUSPROBLEEMI DIALEKTIKAST

Mis on info? (Info mõiste probleem)  Pragmaatilistel süsteemiloome kaalutlusel on kasulik käsitleda infot kui ressurssi.[18] Sellise vaate kasutuse piiratus avaldub praktikas siiski üsna pea. 

Mida tähendab „palju infot”? (info ja mitte-info probleem) Tavaline mõttekäik: infot on tänapäeva ühiskonnas väga palju. Läbi töötada tuleb üha suuremaid infomasse ja see on halb. Lähemalt uurides võib näha, et see väide on vastuoluline. Infot määratletakse tihti kasulike andmetena. Info olemasolu peaks tähendama seda, et meil on õigeks toimimiseks vastused käes. „Palju infot” peaks tähendama olukorda, kus meil on piisavalt, võib-olla ammendavalt infot, et konkreetses olukorras toimida. Kui aga olemasolevat „infot” on vaja enne kasutamist veel suures mahus töödelda, kas siis on tegemist infoga?, Info võib lähemal vaatlusel osutuda milllekski muuks--toorinfoks või rämpsinfoga. Olukord „palju infot” võib niisiis lähemalt uurides osutuda pigem olukorraks „palju mitte-infot”.

Kas rohkem infot suurendab valikuvabadust?  Võimalik on mõttekäik, et valikuvabadus eeldab teatud määral info puudumist—sest täieliku info olemasolu korral on kõik selge ja (eeldades inimese käitumise ratsionaalsust) ei olegi millegi vahel valida.

Kirjutamata reeglite probleem  Infosüsteemide loogika on rajatud eeldusele, et toimingutest jääb alati informatsiooniline jälg. Infotöötluse võimaldamiseks peab info tekkima või loodama. Mitmesuguste süsteemide toimimise ajalugu näitab, et täielikku varjatust on vahest põhimõtteliselt võimatu saavutada. Teisest küljest on ka täieliku informatsioonilise katvuse saavutamine arvatavasti põhimõtteliselt või­ma­tu.[19]

Süsteemse ja süsteemivälise infotöötluse dialektika  Organisatsioonis loodud infosüsteemid ei haara kogu organisatsioonis toimuvat infokäitlust. Oluline osa info töötlemisest ja kommunikatsioonist jääb ametlikest süsteemidest väljapoole. Organisatsiooniteoreetikud on uurinud nn. formaalse ja mitteformaalse info (nt. kuulujuttude) seoseid. Infosüsteemidesse hõlmamata infotöötlus võib ühest küljest olla ebaefektiivsuse allikas, teisest küljest aga innovatsiooni (uuenemise) kanaliks.  

Stabiilsuse ja muutuse dünaamika  Kas on võimalik teha infosüsteemi, mis ei muutuks arengut takistavaks, vaid uueneks? Stabiilsuse ja muutumise (arendamise)—ehk teisiti öeldes—evolutsioonilise ja revolutsioonilise muutumise dialektika. Sabherwal et al (2001) leiavad, et infosüsteemide arengus vahelduvad suhtelise stabiilsuse perioodid kiire arendamise või süsteemide väljavahetamise perioodidega.[20] Infosüsteemi all mõeldakse harilikult pikemaajalist, suhteliselt stabiilset süsteemi. Süsteemi tegemisaega mõõdetakse kuudes ja aastates. Tendents on aga süsteemide arendusperioodide lühenemise suunas. Süsteemi arenduse ja kasutuse dünaamiline seos muutub keerukamaks. Kui varem olid arendus ja kasutamine selgelt eristatud, siis tänapäeval võib see vahe ähmastuda.[21]

Meetodipärase ja ametoodilise arenduse dialektika  Truex et al (2000) osutavad sellele, infosüsteemide arendust püütakse tavaliselt teostada mõne süsteemiarendusmeetodi abil. Tegelik süsteemiarendustöö aga kaldub sageli metoodilisest ideaalpildist kõrvale. Metoodilise süsteemiarenduse loogiliseks vastandmõis­teks on ametoodiline (mittemetoodiline) süsteemiarendus. Seda mõistet ei ole aga enne Truex et al üldse kasutatud, kuigi suur osa süsteemiarendusest on tegelikkuses pigem ametoodiline kui metoo­di­line.[22]

Teadmisjanu või teadmise vältimine  Tavaseisukohaks on nägemus, et inimest iseloomustab püüd teadmise poole. Järeldus sellest IT süsteemide arenduspraktikasse on see, et info on alati kasulik ja soovitud. Teatud tingimustes muutub see seisukoht siiski kaheldavaks. Geenitehnoloogia avab võimalused pärilike haiguste riskide nägemiseks. Kas inimene tahab teada oma riskiteguri olemasolust, kui need riskid (päriliku lähteteguriga haigused endal või lastel) ei tarvitse üldse realiseeruda? Inimese jaoks ebameeldiva, negatiivse info teadasaamine ei ole lihtne probleem. Tuntud psühhoanalüütik ja kultuuriteadlane Lacan oli seisukohal, et inimese põhijooneks on teadmise vältimine (õnn teadmatusest), mitte püüd teadmisele.[23]

Kas turvameetmed suurendavad turvalisust?  Turvaasjatundjad on märkinud, et paradoksaalselt võib turvameetmete kuhjamisega lõppkokkuvõttes turvalisus hoopis väheneda. Üheks põhjuseks võib-olla see, et  turvasüsteemidest küllastunud keskkonnas võib inimese poolt kogetav psühholoogiline turvatunne hoopis väheneda.[24] Turvali­sus ei ole ainult puhttehniline vaid ka psühholoogiline probleem. Küsimus ei ole turvatehnoloogiliste vahendite rakendamise määras, vaid olemuslikus dialektilises vastuolus.

Kas IT rakendamine soodustab juhtimise tsentraliseerimist või detsentraliseerimist?  Juhtimissüsteemide ehitamisel on oluliseks otsus­­tuseks juhtimise tsentraliseerituse aste. Kas koondada otsuste tege­mine keskusesse või anda rohkem laiem otsustusõigus ja iseseis­va tegutsemise vabadus allüksustele? IT rakendamise ajalugu näi­tab, et tehnoloogiline areng võib toetada mõlemaid tendentse. Mi­ni­arvutite ja seejärel personaalarvutite kasutuselevõtmine mainframe keskarvutite asemel 1970-80ndatel soodustas juhtimise detsentraliseerimist. Teisest küljest võimaldas võimsate serverite ilmumine ja interneti levik 1990ndatel suurettevõtetel liikuda vastupidises suunas—juhtimise keskusesse koondamise poole. Ei ole leitud teoreetilist ühesuunalist seost IT võimaluste kasvu ja juhtimise tsentraliseerituse-detsentraliseerituse proportsiooni vahel. Samas on ka selge, et IT areng muudab seda proportsiooni (kuid keeruliselt, võib vahest öelda, et—dialektiliselt).

Humanismi ja tehnoloogia dialektika  Kas tehnoloogia areng (bio- info- ja nanotehnoloogiad jm.) viib inimese olemuse muutumiseni või isegi hävimiseni?[25]

IV  DIALEKTILISE MÕTLEMISE VAJADUS SÕJAASJANDUSES

Militaarprobleemid on keerukad  Sõjas on olukordi, mis on lihtsad, kuid sõda tervikuna on äärmiselt keerukas. See ilmneb nii tagantjärele mõnes sõjalises sündmuses selgust saada üritades kui ka ettepoole vaadates, sõjalisi arenguid prognoosida püüdes. Sõda on keerukas nii retrospektiivselt (tihti on väga raske või võimatu välja selgitada, miks sündmused arenesid just nii) kui ka ennustamise mõttes. Tehnoloogiliste lahenduste pakkuvad väidavad küll, et tehnoloogia likvideerib keerukuse.[26] Nende lahenduste mõju jääb aga alati piiratuks.

Keerukuse põjused on ebaselged  Miks see on nii? Ei saa tegemata jätta oletust, et sõja ratsionaalse käsitlemise võimatuse põhjused peituvad sõja olemuses.

Ratsionaalne instrumentalism on sõjaasjades äärmisel võimas vahend  Militaarvajadustest on alguse või olulise arengutõuke saanud suur hulk mitmesuguseid tehnoloogiaid (matemaatilise optimeerimise meetodid, tuuma- ja kosmosetehnoloogia, internet jt). Ratsionaalsed, instrumentaalsed (means-ends) meetodid on sõjaväes laial kasutusel, alates militaarrajatiste ja väeosade optimaalse paigutuse ülesannete lahendamisest kuni relvade automatiseeritud suunamiseni.

Ratsionalismil sõjaasjades on siiski piirid  Ratsionaalsest vaatest lähtudes oleks sõda kahe sõjapidamiseks loodud tehnoloogilise struktuuri vaheline võistlus, milles alati võidab see pool, kellel on rohkem ressursse. Kuid tundub, et sõda (ja iga tõsisem konflikt üldse) ei ole täpselt välja arvutatav. Piirangud ei olegi vahest arvutusvahendite ja analüütiliste meetodite tänapäevase taseme piiratuses, vaid põhimõttelises mitteennustatavuses. Ratsionaalsel meetodil on muu hulgas see puudus, et eeldatakse poolte ratsionaalset käitumist, reeglitest kinnipidamist. Kuid—nagu näitab tänapäeva „islamifundamentalism”, aga ka sõjaajalugu--vastane ei tarvitse piirata oma käitumist ratsionaalsusega (sõjas on üldse raske leida reegleid). Vastase ühe või teise käitumise eeldamine võib olla raskeim viga, mida väejuht võib teha.

Ratsionaalse-instrumentaalse sõjapidamise ideoloogia piiranguid on uuritud Vietnami sõjaga seoses. USA kaitseminister R.McNamara püüdis Vietnami sõda pidada nn. teaduslike meetoditega, kuid soovitud tulemusi ei saavutatud. [27] [28] McNamara kirjutab memuaarides, et „sõda on liiga keerukas”, ratsionaalset planeerimist ja lahtimõtestamist on äärmiselt raske teostada. Tagasi vaadates oma kogemusele hoiatab McNamara: "Rationality will not save us."[29]

Miks sõda keeruline mõista, kui sõja eesmärk on teha asju lihtsamaks, mitte keerulisemaks?  Vägivalda ja sõda kasutatakse idee kohaselt viimase vahendina konfliktide lahendamiseks. Sõja (ja vägivalla) eesmärk on lihtsustamine, probleemi lahendamine. Miks on siis sõja nii keeruline mõista?

Sõja põhimõtteline keerukus on ilmselt põhjuseks, miks sõjaliste küsimuste uurimisel ja lahendamisel on vaja laia meetodite valikut, sealhulgas meetodeid, mis lähtuvad tavapärastest erinevatest filosoofilistest arusaamadest. Üks Vene sõjateoreetik märgib: "Sõjalise julgeoleku probleemid on tänapäeval .. sageli olemuselt filosoofilised"[30]

Dialektilise mõtlemise traditsioon militaaralal  Sellel taustal ei ole imestada, et dialektiline mõtlemine on sõjanduses mitmesugustes vormides, erinevatel ajajärkudel päris laialdast kasutamist leidnud.

—Hiina  Sun Tzu sõjastrateegia õpetuses on kasutatud palju dialektika võtteid.[31]

—Saksa  Karl Clausewitz, sõjateooria üks tuntumaid klassikuid oli dialektilise meetodi arendaja, filosoof Hegeli kaasaegne. Asjatundjate arvates rajas Clausewitz oma sõjateoreetilise süsteemi Hegeli ideedele.  

—Nõukogude  Dialektilist meetodit kasutas Nõukogude sõjateooria;  Vene sõjateaduses kasutatakse seda ka tänapäeval.[32]

V  DIALEKTILIST KÄSITLUST VAJAVAID KÜSIMUSI MILITAARALAL

(1) Küsimus sõjapidamise olemusest  Kas sõda on teadus või kunst? Clausewitz .. ei ole otseselt see ega teine.[33] Male maailmameister Emanuel Lasker määratles 1895. aastal male olemuse mitte teadusena ega kunstina, vaid võitlusena.[34]

(2) Küsimus sõja mõistest  Dialektilise mõistepaar „sõda” ja „rahu”. Piiritlemine suhteline raskus. Seos

(3) Suhtumine sõjapidamisse  Patsifism ja militarism, võimalikud kombinatsioonid nendest äärmustest. Vrdl. Pakistani diktaatori Musfarrah’i poliitika konfliktis Indiaga: „While I don’t want war, I’m not afraid of war”.

(4) Ründe- ja kaitsetehnoloogiate vahekord  Sõjapidamise algusaegadest arenenud dünaamiline proportsioon ründe- ja kaitsevahendite (tehnoloogiate) vahel (nn. mõõga ja kilbi probleem). Mõned asjatundjad on arvamusel, et ründerelvad on tänapäeval ülekaalus; s.t. lihtsam on rünnata kui rünnaku vastu kaitsta. [35]

(5) Asümmeetrilised ohud  [36] [37]

(6) Vahetu kogemuse ja vahendatud faktide seos ja vahekord 

(7) Vaatleja eetika sõjalises uurimises  Eetiline probleem võib seisneda nii kallaletungija kui ohvri võrdväärsena käsitlemises kui ka lihtsas humaanse abistamis- ja sekkumiskohustuse täitmatajätmises. "As I will argue, there is no "observation" when people are at war and you arrive asking them about it. You are, whether you wish to be or not, a participant. When terror weaves its way through a community, words are no longer mere information - words become weapons and posing a question must mean you plan to do something with the response".[38]

(8) Üksiku fakti ja suurte andmekogumite vahekord  Sõjalise sündmuse mõistmiseks on tavaliselt vaja koguda väga palju infot. Ei saa piirduda ühe poole infoga, vaid kasutada tuleb ka teise poole nägemust, neutraalsete kõrvalolejate poolt kogetut. Enamasti on selline info väga raskesti kättesaadav.[39] Teiselt poolt võib vahel üksik fakt olla suurtest andmekogumitest kõnekam.  

(9) Neutraalse diskussiooni võimalikkuse küsimus  Öeldakse küll, et läbirääkimised on tee konfliktide lahendamisele, kuid—dialektiliselt—võib sõnaline kommunikatsioon toimida vastupidiselt—kui sõnalised argumendid ei toimi, minnakse üksteisele kallale. Sõjalistes küsimustes, sõjaajalooliste sündmuste tõlgendamiseks on äärmiselt raske saavutada neutraalset arutelu tasandit.

(10) Otsese sõjategevuse ja majandusliku konkurentsi vahekord 

(11) Valmistumine ootamatusteks 

(12) Koostöö ja konkurentsi dialektika.

VI  DIALEKTILISE MÕTLEMISTEHNIKA RAKENDAMISEST

Pragmatism  Dialektilise mõtlemise kasutatavuse kriteeriumiks peaks olema selle mõtlemise tulemuste kasutatavus. Dialektika juured on filosoofilised, kuid vahetut kasu võib see mõtlemisviis anda eelkõige mõtlemise mitmekesistamise ja paindlikumaks tegemise läbi. Võitlusolukorras võib dialektiline tehnika olla kasulik just seetõttu, et vastaspool mõtleb meist erinevalt. Kui suudame vastase mõtlemise lahti mõtestada (seda ei saa teha lihtsalt oma seisukohti vastasele projitseerides), siis oleme saavutanud vastase suhtes eelise.

Kuid dialektilised mõtteskeemid aitavad ka üldse näha rohkem valikuid, rohkem originaalseid ideid ja huvitavaid seoseid. Näide: Vähemalt kolm olulist, väga populaarset militaarala klassikalist raamatut on kirjutatud algselt suunatud ühele isikule käsiraamatuks. Machiavelli kirjutas oma kuulsa raamatu Prints eesmärgiga demonstreerida oma strateegilise mõtlemise võimet Firenze valitsevale Medici perekonnale. Oma teise, vähem tuntud teose The Art of War pühendas ta Lorenzo di Medici'le, Firenze valitsejale. Sun Tzu, The Art of War autor olevat samuti kirjutanud kindlas eesmärgiga näidata oma oskusi. Üks allikas väidab: "like Machiavelli, he wrote a military treatise in order to get noticed and hired by royalty". Clausewitz kirjutas oma põhiteose esimese variandi, Principles of War siis, kui ta oli Preisi kroonprintsi Friedrich Wilhelmi eraõpetaja sõjandusalal. Need kokkusattumused võivad olla juhuslikud; kuid võimalik on ka sügavam, dialektiline seos. Võib-olla just konkreetsele persoonile (väikesele sihtrühmale) suunatus aitas kaasa nende teoste hilisemale edule laiades massides. Dialektiline üleminek (areng): suunitlus väikesele sihtrühmale > populaarsus suures auditooriumis. Igal juhul aitab selline vastandite kaalumine mõtet liikuma panna.

Seisukohti on mitmesuguseid, kuid tõde on siiski üks  Võib jääda mul­je, et dialektika on ainult vahend ideede ja mõttekäikude huvitavaks tegemiseks. Iga seisukoha jaoks on ju võimalik tuua vastupidise, kurioosse, ebaõige kuid siiski huvitava seisukoha. Vastukäivad seisukohad ei ole siiski samaväärsed. Täpselt samuti, nagu sõjas võidab ikkagi ainult üks pool, on mõned seisukohad “edukamad”. Tõ­de on siiski ühene, kuid see selgub vastukäivate seisukohtade dialektilises võitluses.

Universaalne kuid siiski suhteliselt fragmentaarne  Dialektiline mõt­le­mi­ne on universaalne selles mõttes, et see on rakendatav igal tegevusalal. Kuid dialektiliste võtete abil on raske luua pikki, terviklikke mõttekäike. Dialektiline tõdemus on tavaliselt fragmentaarne.

Dialektika ja ratsionaalse mõtlemise seos  Siit ka vajadus kasutada dialektilist mõtlemist koos instrumentaalse-ratsionaalse means–ends mõtlemisega.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 


[1] Sternberg, R. (2001) What Is the Common Thread of Creativity? : Its Dialectical Relation to Intelligence and Wisdom. American Psychologist, 56, 4, 360-362.

[2] http://www.postimees.ee/190205/esileht/siseuudised/tallinn/158119.php.

[3] K.Clausewitzi (1780-1831), ühe tuntuima sõjateoreetiku kaasaegne (mõlemad olid ka Preisi kuningriigis oma aladel juhtivalt tegevad).

[4] Ollakse aga ka seisukohal, et Marxil ei olnudki kindlat meetodit, vaid ta kasutas poliitilistest eesmärkidest lähtudes mitmesuguseid meetodeid. Paolucci, P. (2003) The Scientific Method and the Dialectical Method. Historical Materialism, 11, 1, 75-106.

[5] Peng, K., Nisbettb, R. (1999) Culture, Dialectics, and Reasoning About Contra­diction, American Psychologist, 54, 9, 741-754; Lee, Y. (2000) What Is Missing in Chinese-Western Dialectical Reasoning? American Psychologist, 55, 9, 1065-1067.

[6] Pina, M. a.o. (2002) Yin-yang: A dialectical approach to total quality management. Total Quality Management, 13, 6, 843-853.

[7] Tian, C. (2002) Tongbian in the Chinese Reading of Dialectical Materialism. Philosophy East & West, 52, 1, 126-144.

[8] Bencivenga, E. (2005) The Politics of Meaning, Philosophical Forum, 36, 2, 149-159.

[9] Raamat „Kampf” („Võitlus”), 1907.

[10] "Unter dem Gebote der höchsten Zweckmässigkeit", Sieg, U. (2001) Evolutionärer Wettstreit. Emanuel Lasker als Philosoph. Freitag. www.freitag.de.

[11] Martsenyuk, Y., Chekinov, S. (2005) Command and Control Problems in Strategic Sectors, Military Thought, 14, 1, 90-96.

[12] Poole, M., van de Ven, A. (1989) Using Paradox to Build Management and Organization Theories. Academy of Management Review, 14, 4, 562-578.

[13] Graham, E. (2003) Dialectic Contradictions in Postmarital Relationships. Journal of Family Communication, 3, 4, 193-214.

[14] Raskin, A. V., Pelyak, V.S. (2005) On Network-Centric Warfare. Military Thought, 14,  2, 86-92.

[15] Alberts, D. (2001) key Concepts for Information Superiority. RSO IST Symposium on „Information Management Challenges in Achieving Coalition Interoperability”, Quebec, Canada, 28-30 May 2001, RTO MP-064.

[16] Bergh, S. (2005) Sharing the Same Situational Picture, Military Technology, 5, 80-81.

[17] Serebryannikov, V. (2004) On the Notion of "War". Military Thought, 13, 4, 177-181.

[18] Levitin, A., Redman, T. (1998) Data as a Resource: Properties, Implications, and Prescriptions. Sloan Management Review, 40, 1, 89-101.   

[19] Sõjaliselt pakuks ideaalset kaitset toimimine, millest üldse mingit jälge ei jää. See on tavaliselt ka kurjategijate üks peamine huvi (nn. perfect crime, kuritegu, millest ei jää jälge).

[20] Sabherwal, R., Hirschheim, R., Goles, T. (2001) The Dynamics of Alignment: Insights from a Punctuated Equilibrium Model, Organization Science, 12, 2, 179-197.

[21] Kui sõjaväelises operatsioonis seatakse eesmärgiks infosüsteemi loomine uuele väekoondisele loetud tundide või päevade jooksul (USA andmed), siis on selge, et traditsiooniline süsteemiarenduse kontseptsioon ei vajab uute nõudmistegavastavusse viimist.

[22] Truex, D., et al. (2000) Amethodical systems development: the deferred mean­ing of systems development methods. Accounting, Management & Information Technology, 10, 53-79.

[23] Ka sõjas võib teadmatus teatud olukordades olla eelistatud.

[24] Vrdl.—kas sõjalise võimsuse ja valmisoleku pidev demonstreerimine lisab turvalisust?

[25] Barns, I. (2005) Human redemption in (and of) the matrix of technological moder­ni­ty. Futures, 37, 867-880.

[26] Baddeley, A. (2005) BFT Lifts the Fog of War. Military Technology, 2, 43-51.

[27] Chwastiak, M. (2001) Taming the untamable: planning, programming and budg­et­ing and the normalization of war. Accounting, Organization and Society, 26, 501-519.

[28] Gibson, J. (1986) The Perfect War.

[29] Cooper, R. (2004) Bob, We Hardly Knew Ya. Robert McNamara & 'The Fog of War', Commonweal, Feb 13, 22-22; Gusterson, H. (2001) The McNamara Complex, Anthropological Quarterly, 75,  1, 171-8.

[30] Ostankov, V. (2005) Scientific-Methodological Support of Military Security of the Russian Federation: Unresolved Problems, Military Thought, 14, 1, 55-58.

[31] Sun Tzu, The Art of War.

[32] Ilichyov, N. (2004) What Philosophy Does the Military Leader Need After All? Military Thought, 13, 2, 147-150.

[33] Klausewitz, K. Sõda, 2. osa, 3. peatükk; Guineret, H. Clausewitz et le probleme de la "methode". http://www.stratisc.org/strat_7879_GUINERET2.html.

[34] Sieg, U., op.cit.

[35] Vorobyov, I. (2005) Characteristics of Combat Actions (Operations) in Future Wars. Military Thought, 14, 2, 63-75.

[36] Meigs, M. (2003) Unorthodox Thoughts about Asymmetric Warfare. Parameters, 33, 2, 4-18.

[37] Gray, C. (2002) Thinking Asymmetrically in Times of Terror, Parameters, 32, 1, 5-14.

[38] Theidon, K. (2001) Terror's Talk: Fieldwork and War, Dialectical Anthropology, 26, 1, 19-35

[39] Üks põhjus on ka see, et sõda, vähemalt selle kõige ebameeldivamaid aspekte, ei meenutata meelsasti.