INNOVATSIOONIVÕRGUSTIKUD IT ALAL

Võrgustumine (networking) on Euroopa Liidu kontekstis muutunud oluliseks teemaks. Selle all mõistetakse ettevõtete ja organisatsioonide aga ka üksikisikute suhteid, mis on eesmärgilt ärilised, kuid mitte tavalises ostu-müügi vormis. Võrgustumine on eriti aktuaalne tehnoloogia arendamise küsimustega seoses. Eesti ettevõtted on IT-alaga seoses võrgustikest veel suhteliselt vähe osa võtnud, kuid vajadus võrgustumise oskuste ja ka teoreetiliste taustateadmiste kohta on selgelt muutnud väga vajalikeks. Tundub, et võrgustumise „kultuur” on Eestis veel nõrgalt arenenud.

Huvi võivad pakkuda terve rida küsimusi.

1  Mis on innovatsioonivõrgustik?

1.1  Teoreetilised käsitlused võrgustikest, võrgustumisprotsessidest, nii sisuliselt kui kontekstuaalselt.

1.1.1  Organisatsioonide võrk, võrk-organisatsioon (network organi­sat­ion) kui institutsionaalne vorm.

1.1.2  Võrgustumise tasemed.  Kuidas on seotud võrgustumise organisatsioonitase (formaalsed suhted organisatsioonide vahel) ning isikutase (töötajate isiklikud ja organisatsioonivälised suhted)?

1.1.3  Võrgustike tüüpilised struktuursed vormid (homogeenne, ühe kesk­punktiga, mitme keskpunktiga, jne.)

1.1.4  Võrgustiku reaalne nähtavus osaleja vaatepunktist (Kas on võimalik osaleda võrgustikus ilma võrgu suurusest täpset ettekujutust omamata?)

1.1.5  Millised on organisatsioonilised alternatiivid võrgustu­mi­se­le (hierarhiline struktuur?)

1.1.6  Kas võrgustik kui supraorganisatsiooniline struktuur on efek­tiivne (efektiivsus makrotasandil; aga ka efektiivsus üksiku osaleja vaatepunktist)?

1.1.7  Kas võrgustikus on kõik võitjad, või on ka kaotajaid? Koostöö ja konkurents võrgustikes.

1.1.8  Võrgustike dünaamika.  Kuidas võrgustikud tekivad? Kuidas võrgustikud arenevad? jne.

1.2  Innovatsioon võrgustikes, innovatsioonivõrgustikud.

2.1  Innovatsiooni tüüpilised levimehhanismid võrgustikes, nende liigitus ja iseloomistus (spillover, knowledge stickiness jt mõisted).

2  Innovatsioonilise võrgustumise strateegiad ja oskused

Võrgustike loomine ja nendes tegutsemine nõuab spetsiifilisi oskusi. Milliseid (organisatsiooni tasandil, isiku tasandil, võimalik, et ka—riigi tasandil)?

2.1  Kas ja kui palju on võrgustumis­protsessid individuaalse aktori (ühe organisatsiooni poolt) mõjutatavad?

2.2  Milliste tegutsemissuundade vahel organisatsioon saab valida?

2.3  Kas võrgustik on homogeenne või on toimub diferentseerumine rollideks (võrgustiku käivitajad, vedajad, kaasajooksjad, jne.)?

2.4  Kui aktiivne peaks võrgustikus olema?

2.5  Millised kommunikatsiooni- ja koostöövormid võrgustikes esinevad (kas need on alati spetsiifilised või saab teha üldistusi)?

2.6  Kitsamalt: tegutsemisvormid ja –strateegiad innovatsioonivõrgustikes.

2.7  Kas innovatsioonivõrgustikus osalemine toob kaasa ka riske? (Võimalustest (opportunity) rääkides peaks tasakaalustamiseks käsitlema ka riske; ja vastupidi).

2.8  Kas ja kui palju on innovatsioonivõrgustike loomiseks vaja välist (riigi) sekkumist? (Kas innovatsiooni vabaturg toimib efektiivselt?)

3  Innovatsioonilise võrgustumise praktika    Siin võib vaadeldava ala vali­da kitsamalt või laiemalt. Konkreetne strateegilise situatsiooni analüüs valitud vaatlusalas:

3.1  Millised innovatsioonivõrgustikud on olemas? Milline on nende seisund?

3.2  Millised on nende arenguprotsessid?

3.3  Kas võib oletada, et küpsemas on vajadus võrgustiku tekkimiseks? Vajaduse ja võimalikkuse vastuolu.

3.4  Üksiku organisatsiooni jaoks konkreetselt: mida teha? kuhu lülituda? kuidas osalemist paremini seada (võimalik, et raske prob­leem)?

4  Innovatsioonivõrgustike kriitika    Võrgustumine on objektiivne, suuresti iseeneslikult toi­miv moodsa ühis­konna strukturatsiooniprotsess.  Võrgus­tu­mi­sele pannakse Euroopa majandus-, haridus- ja sotsiaalpoliitikates suuri loo­tusi. Võrgus­tu­mine on nn. „Euroopa projekti” üks elemente. Selles kontekstis on võrgustu­mi­ne üdini positiivne mõiste.[1] Võrgustumisel on ka oma „mütoloogiline” sisu.

4.1  Mida innovatsioonivõrgustike „diskursus” vaatluse alt välja jätab? (Kas vastuseis muutustele kui valdav nähtus saab innovatsi­oo­nivõrgustikes lahendatud?)

4.2  Kas võrgustumisele võib olla alternatiive? Makropoliitilisel tasandil märgitakse unilateralismi (– mis on võrgustumise vastand) kasvu maailma poliitilisel areenil (vrdl. USA ja ÜRO).

4.3  Kas võrgustikud on demokraatlikud? Üheks põhjuseks võr­gus­­tu­mi­se ideoloogia populaarsusele on kahtlemata ka arvamus võrgustike demokraatlikust olemusest. Kuid mõned uurijad on osu­tanud, vastupidi,  võrgustiku „ebademokraatlikusele”. Näiteks, mõned valitsusväliste organisatsioonide (NGO) toimimismehhanismide uurijad märgivad, et NGOdes on demokraatiat vähem, kui kõrval tegutseval demokraatlikult suunatud riigimehhanismil.

4.4  Kus võrgustumise ideoloogia näib mitte toimivat?

 

 

 

 

 

 

 


[1] Sõna „võrk” võib kasutada nii positiivse (sotsiaalne võrk, mis kapitalistlikus ühiskonnas ebaõnnestuja kinni püüab) kui ka negatiivse troopina (tarbija kui „kala” kapitalistliku ühiskonna tarbimisvõrkudes). Vrdl. Helsingi Kunstiakadeemia prof. Juha Suoranta videoloeng „Kuin kalat verkossa? Informaatiokapitalismi, (taide)kasvatus, vapaus” 20.10.2004 . Kuvataideakatemian yleisöluennot http://tv.kuva.fi/.