MIKS EELISTAN VALIDA FÜÜSILISELT

 

Priit Parmakson

 

E-valimiste süsteem Eestis on val­mis. Alates 26. septembrist 2005 saab kodanik süsteemis hääleta­mist tundma õppida, esimene “reaalne” hää­letus toi­mub 10-12. oktoobril 2005. Süsteemi vastuvõtmine ei läi­nud vaidlus­te­ta, asi lahenes alles läbi Riigikohtu viimase instantsi. Diskussiooni fookuspunktis oli süsteemi turvalisus, kättesaadavus erinevatele ühiskonnagruppi­dele, süsteemi rakendamisest saadav kokkuhoid nii kodanikele kui rii­gile. Oluliseks vaidlusargumendiks oli ka süsteemi innovatiivsus.

E-valimiste pooldajad võitsid, kuid mitte vastase ümberveenmi­se läbi. Miks diskussioonides üksmeelele ei jõutud? Kõigepealt on küsitav, kas e-valimiste ja füüsilise valimiskorralduse turvalisust võrreldes on üldse võimalik kindlale tulemusele jõuda. Võime küll uskuda või mitte uskuda turvatehnoloogilisi väiteid, näiteks, et sajakohalise arvu alg­teguriteks lahutamiseks ei ole algoritmi, kuid lõpuks tuleb ikka män­gu küsimus inimese usaldatavusest. Ustavatest parteisõduritest hääle­lugejad võivad sedeleid ümber tõsta. Kuid ära osta võib ka e-vali­mis­süsteemi haldavad IT-mehed. Argumendiks vaidlustes tundus olevat see, et e-valimiste süsteemi inimkäitlejaid on valimisjaoskondade suurte koosseisudega võrreldes vähe, need käitlejad on IT spetsialistid – ja selle tõttu on süsteemi manipuleerimise võimalus väiksem. Teiseks argumentatsiooni liiniks e-valimiste diskussioonis oli efektiivsus – aja ja raha kokkuhoid. Tõepoolest, inimene võib kodus hää­letades kokku hoida tunnikese sügist jalutuskäiku valimisjaoskonda. Kuigi sellise süsteemi esmakord­sel kasutamisel võtab süsteemis orienteerumine tõenäoliselt samas suurusjärgus aja. Pikemas perspektiivis, kui kõik lähevad üle e-süs­tee­mi, saab kokku hoida ka valimisjaoskondade likvideerimise läbi. Kolmandaks e-valimiste pooldajate argumendiks oli e-arengute vältimatus. E-valimised olevat, nagu vanasti öeldi – “aja nõue”. Need, kes e-riigist vaimustu­nud ei ole, olevat valdavalt mahajäänud mõtteviisiga, väheharitud, vanemad inimesed.

Need argumendid on usutavad, kuid siiski mitte ainuvõimalikud. Vali­mis­te käitlemise andmine kitsale IT-meeste ringile ei tä­hen­da valimis­te manipuleerimise võimaluse vähenemist. Süsteemi üle kontrolli oma­va­te isikute ringi kitsenedes korruptsiooni võimalus pigem kas­vab, kui kahaneb. Praktika näitab kahjuks, et IT-mehedki ei ole korruptsioonikindlad. Kodaniku aja kokkuhoiu osas sõltub muidugi palju inimese ee­lis­tusest. Minul ei ole küll midagi selle vastu, et pühapäeval koos pere­konnaga jalutuskäik teha.

Arvan siiski, et erinevalt paljudest teistest riigiga suhtlemise toi­mingutest ei ole valimiste juures küsimus siiski selles, kuidas kodanik saaks aega ja jala­vaeva kokku hoida. E-valimiste diskussioon on raja­nenud tehnoloogilis-ratsionaalsel argumentatsioonil, jättes demokraatlike valimiste sügava­ma olemuse täiesti kõrvale. Alustada tuleks alg­mõistete lahtimõtestamisest. Mis on riik? Riigi esmastest tunnusteks on kindel territoorium ja sellel elav kindel koda­nik­kond. Riik, mis ei kontrolli ühtegi maa­lap­pi, on juriidiline fiktsioon. Mis on inimene? Inimesel on hing, kuid inimesel on ka keha. Inimene ilma kehata on samuti fiktsioon. Andmepanka salvestatud DNA kood ei ole inimene. Nii riigile kui inimesele on olemuslik füüsi­line ulatuvus. Inimese tegutsemine on olemuslikult mitte ainult vaimne, vaid ka kehaline akt.

E-süsteemides, sealhulgas e-valimistes käsitatakse inimest aga kui mittemateriaalset vaimset substantsi. Inimene kui füüsiline subjekt tegelikult kaob. E-hääletamine ei nõua enam füüsilist kohalolekut, kehalist te­gu. E-hääletada võib mistahes maailma punktist, ilma valimisjaoskon­da kohale ilmumata. Füüsilise keha olemasolu ei ole riigi elus osale­mi­seks enam vajalik. Määravaks saavad elektroonilised jäljendid ID kaartidel ja e-riigi infosüsteemides. Hääletavad siis enam mitte niivõrd konk­reetsed füüsilised inimesed, vaid internetis liikuvad informatsi­oo­ni­lised varjud.

Väidan, et kodaniku füüsiline kohaleilmumine on siiski oluline ja demokraatliku riigi toimimiseks vältimatult vajalik. Miks? Rida funda­mentaalseid kodanikuks olemise akte (tegusid) on olemuslikult füüsi­li­sed ja seetõttu e-süs­teemistatavad ainult väheses ulatuses. Nendeks sakramentaalseteks kodanikuaktideks on: 1) hääletamine valimistel; 2) osavõtt riigi kaitsest; 3) esinemine kohtus. Hääletamine peaks tingima­ta jääma kehaliseks, sest ainult füüsilise hääletus­akti kaudu saab kodanik näidata ja kinnitada oma reaalset olemasolu (kehalist ulatuvust) ja valmidust osaleda riigi – kui kodanike ühise eluruumi – ülesehitamisel ja korraldamisel. Füüsiliseks aktiks pean siin mitte ID kaardi kaardilugejast läbitõmbamist omas kodus, vaid sotsiaalset tegu füüsilisel koda­nike foorumil. Vanades demokraatiates oli selleks foorumiks koda­nike koos­olek (Kreekas, Novgorodis veetše nime all). Arvestama peab muidugi sellega, et kodanikud võivad asjaolude sunnil sattuda lühemaks või pikemaks ajaks võõrsile. Kui inimene on aga riigi territooriumilt jäädavalt lah­ku­nud, siis ei tohiks ta lõpmatult jääda kodanikuks. Teiselt poolt on loomulik, et territoo­riumil püsivalt füüsiliselt tegutsevad inimesed saavad kodanikeks.

Fundamentaalseks kodanikuaktiks on ka riigi kaitse. Seda saab mõis­ta ainult kui valmisolekut ilmuda vajadusel füüsiliselt kohale riiki kaitsma. Riigi okupatsiooni korral on töö välisesindustes vajalik, kuid mää­ravaks saavad riigi taastamisel ainult teod kodumaal. Ukraina ja Gruusia “oranžid revolutsioonid” näitavad veelkord, et demo­kraatia ei saa piirduda infotöötluslike toimingutes mugavates kodustes tingimus­­­­tes, vaid vajadusel nõuab ka füüsilist tegu tänavatel.

Kolmandaks, esinemine kohtus. Seadus ütleb õnneks seni selgelt: kohtumenetlus Eesti kohtus on suuline. Veel on primaarne konkreetne inimene, mitte tema informatsiooniline jälg. Lõplik tõde selgub veel, vähemalt põhimõtteliselt, kehaliste inimeste antud ütluste, mitte advokaatide poolt kokkupandud infopakettide kaalumise teel.

Loomulikult peame tegema kõik, et kodanike aega kokku hoida. Paljude riigisuhtluslike toimingute internetti viimine on selleks loomulik vahend. E-süsteemide ehitamisel Eestis valitsevad siiski lihtsustatud tehnokraatlikud seisukohad. Puudus on sügavamast, ka filosoofilise dimensiooniga diskussioonist. Tuntav on suhtumine inimese kehasse kui koormasse, millest tuleks vabaneda. Füüsilisi toiminguid püütakse kõikjal asendada e-toi­min­gutega. Sellega liiale minnes saab rikutud inimese keha ja vaimu ühtsus; tulemusena hägustub ka riigi olemus. Riiki on traditsiooniliselt mõistetud kui kodanike ja territooriumi “ühist keha”. Meil on aga hakatud riiki mõistma kui ühte suurt infosüsteemi.