Karla Ribelus: IKUMUMU andis väga hea tõuke
Alles mõned aastad tagasi loodi BFMis uus ja uuendusmeelne õppekava - Integreeritud kunst, muusika ja multimeedia - mis asus kunstiliste kalduvustega särasilmseid indiviide ette valmistama võimalikult mitmekesiseks tööeluks loominguvaldkonna tulevikus.
See tulevik on juba otsapidi käes; sel aastal lõpetas juba teine IKUMUMU lend ning rõõm on tõdeda, et esimesed vilistlased leiavad end nii töiselt heas keskkonnas, kui on ka juba auhindade nominatsioonide tasemeni küündinud. Eesti Disainiauhindade Noore Püssi kategooria nominendi ning IKUMUMU esimese lennu vilistlase Karla Ribelusega teemegi juttu.
Lõpetasid 2019. aastal esimeses IKUMUMU lennus. Mis tunne oli uhiuuel kaval õppida?
Tunne oli väga hea. Lugu oli tegelikult selline, et läksin 2015 õppima kunstiõpetust, kuna omast arust oskasin natukene joonistada ja tundus nagu loogiline samm. Sain äkki ühe semestri käia, kui läksin kaitseväe teenistusse ja samal ajal kui ma 11 kuud ära olin, muudeti kunstiõpetus IKUMUMUks. Miks tunne hea oli nagu eelnevalt mainisin, on selletõttu, et kaitseväes sai väga palju istuda ja mõelda ja hakkasin mõtlema, et kas Kunstiõpetuse eriala on minu jaoks ikkagi õige, samal ajal muudeti juba Kunstiõpetuse eriala ja sinna külge tekkisid multimeedia ja muusika, see oli minu jaoks põnev ja otsustasin jääda. Ei ole tänase päevani kahetsenud oma otsust.
Mida oma õpingutele tagasi vaadates kõige rohkem hindad? Millised õppetunnid on eredalt meelde jäänud?
Rumalat ideed ei maksa hea loominguga sassi ajada ja noorena sa sellest koguaeg aru ei saa.
Kindlasti kui ma ei oleks õppima tulnud või kooli pooleli jätnud, poleks ma leidnud enda teed graafilise disaini ega enda karjääri juurde. IKUMUMU andis väga hea tõuke selles suunas, et tutvustati midagi, millega ma polnud kokku puutunud ja leidsin sellest enda tõelise kutsumuse. Kindlasti ei saa jääda ainult nendele teadmistele tuginema, mida sa saad koolipingist, kool minu jaoks andis aluse ja ülejäänud töö saad sa ainult ise ära teha, lisaks on kool täis spetsialiste kelle käest küsida nõu.
Kindlasti on eredalt meeles Katrin Sigijane antud multimeedia projekti tunnid, sain üsna kiirelt selgeks, et mida rohkem mina kui tudeng jonnin ja vastu ajan, seda vähem jõuab tööd tehtud. Tänan siinkohal Katrinit, et ta meile puid alla pani ja need projektid lõpuks ka sündisid. Kindlasti kasvatas kogu see asi ka iseloomu tulevikuks. Kindlasti kasutan nüüd hetke, et kõiki teisi õppejõude tänada, kogu kollektiiv on äärmiselt toetav ja ükskõik kui rumal su idee või küsimus sulle kui tudengile tundub, siis mine ja küsi! Rumalat ideed ei maksa hea loominguga sassi ajada ja noorena sa sellest koguaeg aru ei saa.
Räägi mõni lõbus seik sellest ajast!
Multimeedia projektist meenub konkreetselt selline lugu, et tegime siis ühte reklaamklippi mille kontseptsiooni grupi peale välja mõtlesime. See kõik tundus nii äge ja kihvt, mul endal oli selline loll enesekindlus (mis on mind siiani saatnud), et ma teen kõige ägedamat reklaamklippi telesse, mille peale reklaamiagentuurid helistavad mu telefoni punaseks ja kutsuvad tööle. Nii muidugi ei läinud, sest kuna ma ei olnud kunagi videot eriti monteerinud, keerasin helid täiesti suvaliselt kokku ja kui ma seda klippi lõpuks teles nägin pärast pesuvahendi reklaami, sain aru, et peaaegu ei kuulegi mida inimesed klipis räägivad. Õnneks klient ei saanud midagi aru, vähemalt ei olnud kuulda küll tagasisidest.
Mida pärast lõpetamist tegema asusid?
Mul oli tegelikult nii, et viimasel semestril läksin tööle Tartusse agentuuri Wulcan. Ma teadsin, et nüüd on see aeg, kus ma pean selle sammu tegema ja ma pean päris eriala töö saama, maksku mis maksab. Wulcanis nähti mingisugust potentsiaali, kuigi ma saatsin neile vaatamiseks ainult kaks tööd mida on ilmselgelt vähe. Töötasin seal kuni lõpetamiseni ja veel ühe aasta. Olen neile alatiseks tänulikud, et nad nägid, et minust võib midagi saada. Tegin ka üsna ruttu enda ettevõtte ära ja olen siin vaikselt nokitsenud ka töökõrvaliste projektidega. Saan ise valida mida vastu võtan ja mida teha meeldib.
Oled Eesti Disainiauhindade Noore Püssi kategooria nominent - mis tundeid see tunnustus tekitas?
Tunded olid suurepärased, mu eesmärk oligi saada nominendiks, kui see uudis tuli siis olin väga rahul. Küll aga siis mõned nädalad hiljem teavitas Eesti Disainikeskus, et olen jõudnud kolme parima hulka, siis läks juba põnevaks. Võit tähendaks mulle väga palju, kuid olles kolme parima hulgas on tunne juba selline, et võit on käes. Kindlasti annab see võimaluse ennast näidata ja ennast reklaamida. Tekkis ka tunne, et töö ja vaev hakkab vaikselt ära tasuma ja tasub edasi pingutada.
Räägi veidi sellest tööst, mis nominatsiooni endaga kaasa tõi.
Noore Püssi kategoorias peab saatma enda kahe aasta portfoolio. Alustasin tegelikult üsna hilja selle asja kokku panemisega kuna tööd oli üsna palju sellel hetkel, mäletan, et peaaegu oleksin loobunud. Tegin kiire nimekirja asjadest mida võiks näidata ja panin kokku visuaalsed lahendused ja tekstid. Kahju oli mõnest tööst mis olid veel sellel ajal pooleli ja neid näidata ei saanud, küll aga saab neid varsti näha minu portfoolios. Aga sain enda asjad paika ja mäletan, et anti veel lisaaega koroonast tingituna, mis andis veel aega juurde, et asjad üle vaadata.
Mis on su plaanid edaspidiseks?
Hetkel on nii, et jätsin Tartu eluga hüvasti ja alustasin pealinnas uue töökoha peal. Töötan nüüd septembrist Eesti edukaimas reklaamiagentuuris La Ecwador. Võin juba eos öelda, et mulle väga meeldib, inimesed on toredad, tempo on kõva ja nüüd on vaja ainult ennast tõestada, millega ma üldiselt olen üsna hästi hakkama saanud. Loodan La Ecwadori pikaks jääda ja näha millised ametid mulle aastatega seal külge võiks jääda. Olen ka mõelnud enda disainiagentuuri peale aga eks vaatame mis tulevik toob, ambitsioonist mul puudu ei tule.
