Tanel Toom: sa pead armastama lugude jutustamist

Lõpetasid TLÜ filmikunsti eriala 2005. aastal. Nüüd 15 aastat tagasi vaadates: mida oled koolist kaasa saanud?

Hakkasin filmi rohkem armastama ja sain teada, mis asi on filmi tegemine. Mingit filmitegemise kogemust mul polnud, isegi sisse sain viimase või eelviimasena. TLÜs õppisin filmi vaatama ja kui sa oskad filmi filmitegija pilguga vaadata, on see juba pool võitu ja võid iga nähtud filmiga midagi õppida, ükskõik kui hea või halb see on. See juhtus kõik tänu Jüri Sillartile, kellest ei saa üle ega ümber. Sillart oli meie kursuse juhendaja, kellele olime meie tema esimesed õpilased üldse. Lisaks filmi vaatamisele õpetas Jüri endalt küsima, et miks ma üldse filmi teen. Mida ma sellega öelda tahan? Küsimused, mida on väga oluline endalt küsida.

Sammuke veel tagasi: mis tõukas Sind omal ajal keskkooli lõpetades filmikarjääri valima? 

Sellega on naljakas lugu. Mäletan, et mulle on alati väga meeldinud filme vaadata, kuid väiksena polnud mul õrna aimugi, et ma võiksin seda ka ise teha või, et seda on võimalik üldse kusagil õppida. Või et keegi neid üldse tegelikult teeb! See tundus midagi nii suurt ja maagilist ja kättesaamatut, et ma ei mõelnudki selle peale. Tahtsin saada hoopis meremeheks või näitlejaks. Siis aga tõi isa kusagilt välismaalt videokaamera ja üks esimesi asju, mis ma sellega kokku keerasin, oli muusikavideo oma kassist. Aasta oli 97 ja lugu oli The Prodigy “Smack My Bitch Up”. Kusjuures minu unofficial videoüllitis kass Kessuga sündis enne kui kurikuulus Jonas Åkerlundi official versioon. Kuigi päris filmitegemisest ma siis veel ei mõelnud, sai mingi seeme selle videoga kusagile minusse istutatud. Samal ajal olin ma ka nii alg- kui ka keskkoolis tihti oma klassi jaoks näidendeid kirjutanud. Kui klass pidi midagi esitama, siis tavaliselt mina selle valmis kirjutasin ja no kui ma selle valmis kirjutasin, siis ma ju teadsin ka ilmselgelt kõige paremini, kuidas seda esitama peab. Nii et ma üritasin seda teistele selgeks teha. Aastaid hiljem sain teada, et seda nimetatakse lavastamiseks. 

Lisaks kass Kessule, Prodigy “Smack My Bitch Up’ile” ja koolinäidendite kirjutamisele, oli veel üks saatuslik juhus – ja selle pärast ehk ma siin praegu nendele küsimustele vastan. Kes teab, äkki mõjub see intervjuu kellelegi nii, nagu mõjus mulle see, kui pärast keskkooli mingi ime läbi pooljuhuslikult näitas mu tollane tüdruksõber mulle Peda teatmikku, kus Jüri Sillart kirjutas sellest, et film on unenägu. Ja pärast selle kahe lehekülje läbi lugemist sain aru, et see ongi see, mida ma olen elu aeg tahtnud teha. Järgmisel hetkel olin juba sisseastumiskatsetel.

Mis oleks Sinu kogemuse põhjal üks oluline asi, mida noor, kes tahab filmimaailma sukelduda, teadma või tegema peaks?

Seda, et sa pead olema valmis selleks, et see asi sööb sind ära. See ei ole 9st 5ni töö. Ja need põhjused peavad olema seesmised. Sa pead armastama lugusid ja lugude jutustamist.

Räägi üks meeldejääv seik tudengipõlvest!

Meil olid maailma filmiajaloo loengud teisipäeva hommikuti kell 8. Ja see loeng tähendas seda, et läksid kohale, õppejõud ütles paar sissejuhatavat lauset ja film pandi käima. Kuna ma ei ole absoluutselt hommikuinimene, siis kõik, mida ma neist loengutest mäletan, on filmide algus- ja lõputiitrid. Aastaid hiljem pidin kõik need filmid uuesti tagantjärgi ära vaatama. Aga hommikul kell 8 mustvalget klassikat vaadata? Kamoon. 

Muul ajal vaatasin filme küll palju, päevas keskmiselt kaks-kolm filmi. Eks siis ongi vist raske hommikul kell 8 filmi vaadata kui oled terve öö filmide vaatamisele kulutanud.

TLÜ on just avamas uut Vita-nimelist loomemaja, kus leidub tantsusaale, kunstistuudioid, muusikaklasse, helistuudio... mis on 2012. aastal avatud Novale (oma filmipaviljoni, telestuudio, helistuudiote, montaažiruumide, kinosaali ja muu filmiõppeks vajalikuga) heaks täienduseks loomeõppekeskkonnana. Mis olid õpingutele tagasi vaadates Sinu õppekeskkonna ainelised võimalused ja mida arvad, et uus keskkond tudengitele pakkuda võiks?

Seda õpet, mida oli võimalik aastatel 2002-2005 Pedagoogika Ülikooli filmi- ja video õppetoolist saada, ei saa praeguse kooli ja võimalustega võrrelda. Meie ajal oli filmide tegemine nö “vabatahtlikult sunniviisiline” – keegi ei saanud meilt tegelikult filme nõuda, sest koolil nappis nende tegemiseks võimalusi. Paviljonidest, helistuudiotest, relssidest, montaažruumidest ja professionaalsetest kaameratest võis tol ajal vaid unistada. See on väga pikk ja imetlusväärne teekond, mille kool on läbi teinud. Ilma igasuguse liialduseta julgen öelda, et see kool on täiesti konkureerimisvõimeline Euroopa parimate filmikoolidega. Hea meel on selle üle. Ja selle kõige välja võitlemisel oli Jüri Sillartil väga suur roll. 

Ma loodan, et praegune Tallinna Ülikool saab aru, millise väikese imega on filmikunsti õppe näol tegemist. Nii väikese riigi puhul on omakeelne filmikool ohustatud liik ja seda peab kaitsma nagu lendoravat. 

Tõest ja õigusest:

Millega režissöörina "Tõe ja õiguse" võttel esmakordselt kokku puutusid?

“Tõe ja õiguse” võtete ajaks olin ma filmitegemisega juba 17 aastat kokku puutunud, nii et mingisuguseid suuri üllatusi võtetel minu jaoks polnud. Täispika mängufilmi tegemine ja kogemus on aga loomulikult midagi sellist, mida sa ei saa varem kuidagi markeerida või harjutada. Olin enne “Tõde ja õigust” teinud 10 lühifilmi ja portsu reklaame, võtteloogika ja platsitöö on kõikidel sarnane, kuid meeskonna suurus oli seekord suurem kui mul kunagi varem on olnud. Ja mida suurem on meeskond, seda selgem pead sa režissöörina olema.

Aaa – ühelgi projektil pole mul kunagi nii palju loomi korraga kaadris olnud!

Kõige meeldejäävam seik? 

Ei oskagi ühte välja tuua. Kogu see protsess jääb mulle kindlasti elu lõpuni meelde. Ja väga heas mõttes. Mulle tõesti väga meeldis seda filmi teha. Ja ma tõesti väga tahtsin seda teha. Olen väga tänulik, et mul see võimalus oli.

Kõige naljakam seik?

Krõõda lehm Maasik oli päris korralik diiva, kellega pidi päris palju vaeva nägema, et ta kas kaadris püsiks või siis õigel ajal õiges suunas liiguks. Tal olid alati teised ideed. Maasiku jaoks oli see vist muidugi naljakam kui meie jaoks, sest mulle jäi mulje, et teda väga ei huvitanud, et võtteaeg jookseb ja valgus kukub.