Teadlane teab? Kas teadus on tõde? (Arko Olesk)

Vajadusest elada elu teadmisepõhiselt ja langetada otsuseid teadusele tuginedes räägitakse tänapäeval üha enam. Ulmes maalitakse lugejate silmade ette ühiskondi, mida juhivadki teadlased. Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi teaduskommunikatsiooni lektor Arko Olesk nendib aga, et lõplikku tõde ei paku isegi teadus.

Inglise filosoof ja riigimees Francis Bacon kujutas oma teoses "Uus Atlantis" utoopilist ühiskonda, kus üks tähtsamaid asutusi oli teadusele pühendatud Saalomoni maja. Ka tänapäeval räägitakse palju teadmistepõhisusest. Kuid kuivõrd on võimalik otsustada vaid teaduslikel alustel?

See osutub võimatuks kahel põhjusel. Esiteks põrkame tegelikus elus varem või hiljem sellele, et teaduslikul ennustusvõimel on piirid. Pole ju üks otsus olemuselt midagi muud kui soov kujundada tulevikku teatud viisil. See aga eeldab, et me suudame hinnata, mis juhtub ühe või teise valiku korral: kui ma teen nii, siis juhtub naa.

Kui paljude ainelise maailma asjade korral seda suudamegi – näiteks suudame täpselt ennustada planeetide liikumist või elektronide käitumist – siis paljuski on meie maailmas veel sellist, kus süsteemid on liiga keerukad, et olla täpselt ennustatavad. Igapäevane näide on ilm, mille puhul piirdub enam-vähem täpne ennustus paari päevaga. Ka inimese tervise ja inimühiskonna puhul tuleb tõdeda, et kindlaid ennustusi saab teha väga vähe, enamasti saavad ka teadusuuringud pakkuda vaid tõenäolisi tulemusi, mille juurde jääb alati teatud annus määramatust.

Teiseks on kõigi otsuste teaduslikkus võimatu seetõttu, et paljude otsuste puhul ei anna tulemust mõõta objektiivsel "õige-vale" skaalal. Pigem on alternatiivsetel valikutel kõigil omad head ja vead ning see, millist neist eelistame, sõltub eelkõige meie väärtustest ja hoiakutest. Parim näide on poliitika – iga erakond üritab realiseerida omaenda nägemust paremast ühiskonnast ja me ei saa teaduslikult öelda, milline neist on kõige õigem. Küsimused näiteks lastetoetuse suurusest või luksuskaupade maksustamisest kuuluvad väärtusotsuste valdkonda.

See kõik ei tähenda, et me peaks loobuma püüdlemast teadmistepõhise otsustamise poole. Oluline on vaid tunnetada piire, kui kaugele meie teadmised ulatuvad ja kust algavad väärtusotsustused. Vaadeldes praeguse Eesti poliitikakujundamist, võiks ekspertteadmisi kindlasti kasutada rohkemgi. Takistuseks selles on niihästi mõlemapoolsed ettevaatlikud hoiakud, mugavus kui ka oskused vastastikku suhelda.

Pikka aega on probleemiks olnud ka teadusilma suhteline suletus, mille tõttu polnud paljudel vahetut juurdepääsu uusimatele teadmistele või oli see üsna keeruline. Nüüd, avatud teaduse liikumise raames astutakse samme teadmiste laiemaks levitamiseks ühiskonnas, näiteks panustades teaduskommunikatsiooni, aga ka avaldades artikleid avatud juurdepääsuga (Open Access) ajakirjades ning riputades uuringute algandmed üles avalikesse andmebaasidesse.

Kahtlemata on neist teadmistest meie otsustele palju tuge, kui me neid vajame ja leida ning tõlgendada oskame. Kuid teadus – õigemini mitte keegi mitte kusagil – ei valda "tõde", millest oleks kasu kõigi maailma otsuste langetamisel.

Kui varem sündisid loengutes käsitletud teemad ülikooli seinte vahel, siis nüüd saavad küsimusi välja pakkuda ka vaatajad ja lugejad! Kui sul on põnev küsimus, siis pane Tallinna ülikooli teadlased proovile ja saada see e-posti aadressil minut@tlu.ee