Partnerlepingu ’Noorte osaluse suurendamine’ tegevused lähtuvad eeldusest, et lisaks olemasolevatele ja turvalistele osalusmeetoditele, mis kaasavad väiksemat osa võimekaid noori, on oluline kujundada uusi lähenemisi mis oleksid suunatud laiema ringi noorte kaasamisele. Projekti eesmärgiks on töötada välja teadustegevuste tulemustel põhinev ning valdkonnapraktika kogemusi arvestav mudel noorte osaluse suurendamiseks. Projekti toetajad ja partnerid on Haridus- ja Teadusministeerium, Haridus- ja Noorteamet ning Euroopa Sotsiaalfond.

(1.09.2020−31.08.2023) 

 

Seminar noorte osaluse ja kodanikuhariduse ümbermõtestamisest

23. augustil toimunud arutlusseminari eesmärgiks oli otsida vastuseid küsimustele, kuidas paremini noorte osaluse käsitlust ja indikaatoreid kaasajastada ning need käsitlused ka noortepoliitikat kujundavatesse dokumentidesse tuua. Samuti räägiti võimalustest kodanikuhariduse kujundamisest noorte kogemusi arvestavaks nii informaalses, mitteformaalses kui formaalses õppes.

Loe lähemalt

 

 

Jaht värsketele lahendustele: kuidas tuua noori otsustamisele lähemale

Korea popbänd BTS annetas 5. juunil 2020 tervelt miljon dollarit rassismivastasele liikumisele Black Lives Matter. Sellest inspireerituna algatas nende fänniklubi sotsiaalmeedias kampaania teemaviitega #MatchAMillion. Väidetavalt õnnestus neil summa kokku saada vaid 25 tunniga!

Me mäletame 2020 kevade dramaatilisi sündmusi, millega Black Lives Matter jõudis kõigi telerite, arvutiekraanide või telefonideni. Pole ka üllatus, et Korea pop ja selle lipulaev BTS on jõudsasti kogunud fänne üle maailma, sealhulgas Eesti noorte hulgas. Ent see lugu pole pelgalt popmuusikast, vaid ühtlasi hea näide, mis toob esile mitu olulist tahku nüüdisaegsest noorte osalusest.

Loe postitust ja raportit: Jaht värsketele lahendustele...

 

Muusikafännist maailmaparandajaks

Valdav osa noori ei ole organisatsioonide või mässude eestvedajad ega täiesti apaatsed, vaid nad toovad oma seisukoha esile siis, kui nad usuvad, et see on oluline, neid kutsutakse või teema neid puudutab. ’Valvekodanikud’ läksid sel juhul fänniklubi algatusega kaasa, kas annetades või kaasa rääkides. #MatchAMillion’i rambivalguses toimusid ka arutelud ja kogemuste jagamised rassistlikest suhtumistest.

Kogu tegevus pulbitses sotsiaalmeedias. Kampaania korraldamine ja kiire edu muutusid võimalikuks tänu eestvedajate digitaalsele kirjaoskusele, mille nad olid muusikafännina omandanud. Olulisel kohal oli ka võrgustik, mida võimendavad sadade tuhandete jälgijatega Twitteri kontod, mis on loodud BTSiga seotud teabe ja trendide koondamiseks ning lüürika tõlkimiseks. Nii muutus ühisel muusikaarmastusel põhinev kogukond taimelavaks, mis aitas noortel oma seisukohta kujundada ja suhtumist väljendada.

Lisaks aegajalise osaluse põimitusele noortekultuuride ja sotsiaalmeediaga osutab sama näide  piirideülesele inforuumile. Pühendunud aktivistid suhtlevad intensiivselt ja üleilmselt, samuti levivad nõnda ideed. Peale BTSi fännide teadvustasid paljud teisedki noored, ka Eestis, eelmise kevade proteste isiklikumalt tänu videotele TikTokis või Instagramis. Näiteks ka Harry Potteri raamatutest ja üleilmsest fänniklubist inspireerituna on loodud Eestiski sarnaseid ettevõtmisi. Hermione haldjate päästmise klubi võib ajendada ühiste huvidega noori organiseerima kohalikku heategevust.

Laiendatud lähenemine osalusele

Tallinna Ülikooli ja HARNO ühisprojektis ’Noorte osaluse suurendamine’ otsime me värskemaid lahendusi noorte kaasamiseks. Noorte jaoks loodud organisatsioonid, mis peaksid sillutama teed formaalsete otsustusprotsesside mõjutamiseks, tõmbavad ligi peamiselt neid, kes on niigi aktiivsed. Ka teised noorsootöö pakutud võimalused ei sobi alati kõigile. Mitmel rindel osalevad üliaktiivsed noored – nagu ka ’vihakõnelejad’ või tõsiste takistuste tõttu täiesti eemale jäänud noored – on vähemuses. Enamus, mainitud ‘valvekodanikud’, võiksid soovida argisemal tasandil ühiskonda mõjutada ja oma häält kuuldavaks teha. Me proovime leida viise neid kõnetada ja noorte omaalgatuslikku tegevust arvestada.

Algatuseks oleme kirjutanud osaluse mõtestamise viisidest. Oluline on siinjuures, et uute lähenemiste valguses loetakse poliitiliseks osaluseks tegevusi, mida noored ise või nendega töötavad täiskasvanud alati nii ei teadvusta. Valdavalt ei oska noorsootöötajad mõtestada raju muusikaga pidu kodanikuaktiivsusena, õpetajad väärtustada koos meemide üle itsitamist poliitilistel teemadel kaasamõtlemisena või poliitikakujundajad kahtlustada, et diivanil lösutades ja telefoni näppides tegeleb keegi maailmaparandamisega. Me soovime  olemasolevaid osalusviise paremini teadvustada.

Noored on oma kogemustest ja huvidest lähtuvalt vägagi erinevad ning neid mõjutavad keskkond ja täiskasvanud, kellega nad suhtlevad. Me oleme varem uuritu ja kirjapandu abil esile toonud, kuidas mõjutavad noori nende elukoht ja kodukeel, millised on noorsootöötajate võimalused noorte osalust võimestada ning milline roll on koolil ja kodanikuharidusel. Digitaliseerumisega seonduvad teemad jooksevad niidina läbi kõigi raportite, aga noorte osalusele sotsiaalmeedias on pühendatud ka eraldi ülevaade.

Me analüüsime huvi ja osalust – põimituna sotsiaalmeediakasutusega –neil noortel, kes kes võiks rohkem panustada kui nad täna seda teevad. Maailmavaate kujunemist, võimalikku huvi poliitika ja ühiskonna vastu, takistusi tõsisemaks osaluseks ja teisi teemasid käsitledes toetume vestlustele nii eesti- kui vene emakeelega noortega Eesti eri piirkondadest ning koolidest. Me arutame kõike ka täiskasvanutega, kes võiksid noori osalusel toetada, tuues kokku teemaga juba tegelevate õpetajate, noorsootöötajate ja organisatsioonide vaatenurgad. Plaanis on kasutada ka sotsiaalseid eksperimente, mis võiksid lihtsustada osapoolte suhtlemist ja üksteisemõistmist ning aidata leida parimaid lahendusi.

Täpsemalt saab erinevate osalusviiside mõtestamisest lugeda siit...

Vaata intervjuud Airi-Alina Allastega seotud teemadel siit

Noorte uussisserändajate osalus

Noori kui heterogeenset ühiskonnagruppi ei saa ühe vitsaga lüüa: nende ühiskondlik ja poliitiline osalus võib vägagi erineda, sõltuvalt elukohast, emakeelest, Eestis elamise staatusest jpm asjaoludest. Valminud uurimisraport vaatleb neist üht gruppi: uussisserändajad, uurides nende kohanemise ja osaluse kogemusi, arusaamisi poliitilisest osalemisest ning mõtteid digitaalsest osalusplatvormist.

Loe raportit

 

Sotsiaalne eksperiment noorte osaluse mõtestajana

Projekti Noorte Osaluse Suurendamine raames 18. oktoobril 2022 korraldatud Imitatsioonimängud toimusid Tallinna Ülikooli, Harno ja Haridus- ja Teadusministeeriumi ühisprojekti tegevusena, sotsiaalse eksperimendi eesmärk on mõista noorte osalust ning disainida paremaid lahendusi selle suurendamiseks.

Loe imitatsioonimängude analüüsi

Loe ürituse kajastust

 

Varjatud lüngad ühiskonnas: miks kaovad mõned hakkajad noored?

Kristiina ja Sergei on aktiivsed Eesti noored, kes valutavad südant abivajajate pärast, löövad käed külge kogukondlikus tegevuses ning tahavad muuta ühiskonda. Nende kirjeldus on justkui väljavõte noorsootöö õpikust ja vaat et ideaalilähedane, sest just selliseid noori vajame Eesti ühiskonna ehitamisel. Ometi on mõlema puhul trobikond pisikesi agasid, mis pahatihti jäävad noorte osalusvõimaluste arendamisel tähelepanuta.

Loe postitust ja raportit : Varjatud lüngad ühiskonnas...

 

Aeg kaob käest!

Kristiina elas väikeses maakohas linna lähedal. Kuni põhikooli lõpuni võttis ta aktiivselt osa kogukondlikest tegemistest, osales laagrite ja laatade korraldamisel, muretses külaelu edendamise pärast ning aitas teha kohalikku valimiskampaaniat. Põhikooli lõpetades polnud tal kahtlustki, et soovib edasi õppida, ning valik langes linnagümnaasiumi kasuks.

Sujuvaks kooliskäimiseks otsis ta linna elamise, kuna igapäevane sõitmine olnuks liiga kurnav. Omaette elamine pole aga majanduslikult kerge ja nii tuli tal gümnaasiumiõpingute kõrvalt tööle asuda. Sageli nappis aega pelgalt nädalavahetusel kojusõidukski, rääkimata kogukonnaellu panustamisest. Linna tegemistes Kristiina aga kaasa rääkida ei soovinud, sest kodukoha asjad olid hingelähedasemad.

Mujal on huvitavam

Sergei on Vene kodanik, kes elas Ida-Virumaal. Ka tema osales aktiivselt erinevates ühendustes, klubides ja mobiilsusega seonduvates projektides ning huvitus välispoliitikast. Erinevalt paljudest eakaaslastest uskus ta, et valima tuleb minna, ning mõlgutas mõtteid tulevikus poliitikaga tegeleda.

Olles aga Vene kodanik ja elades venekeelses meediaruumis, polnud Sergeil paraku ambitsioone Eesti ühiskonnas kaasa rääkida. Pigem tundis ta, et siin teda kuulda ei võeta. Juba gümnaasiumis õppides oli ta veendunud, et soovib minna õppima Peterburi, ning oma edasist elu nägi ta Venemaal. Tal õnnestuski pääseda Peterburi ülikooli ning selles linnas elades osales ta näiteks ühe pargi säilimise eest võitleval demonstratsioonil. Eesti keele õppimise vajadust ta ei tundnud ning sünnimaaga end siduda ei soovinud.

Miks soovist ei piisa?

Noorsootöö ja -poliitika üks eesmärke on alati olnud noorte võimestamine ning nende aktiivsuse ja osaluse suurendamine. On loodud koolitusvõimalusi, osalus- ja mobiilsusprojekte, võimalusi osaleda „päris“ otsustajate töös (volikogude komisjonides) jne. Kõik see lähtub aga eeldusest, et hakkaja ja tahtmist täis noor leiab kiiresti väljundi Eesti ühiskonnas osalemiseks, piisab vaid temas see soov üles leida ning aktiveerida.

Sergei ja Kristiina lood näitavad, et sellest soovist alati ei piisa. On noori, kes on tahtmist ja hakkamist täis, ent nende aktiivsus takerdub neist sõltumatute asjaolude taha või leiab kanali Eestist väljaspool. Selliseid noori leidub palju kahe grupi seas, kes on seni osalusuuringute puhul pisut varju jäänud: maapiirkondade elanikud ning venekeelsesse kultuuriruumi kuulujad. Tihti jääb neil gruppidel puudu infost (eriti vene noortel) või napib neil võimalusi liikuda osalusvõimaluste juurde (eriti maanoortel).

Projektis ’Noorte osaluse suurendamine’ mõtleme ka selliste noorte osalusvõimalustele Eesti ühiskonnas. Üks lahendus oleks digikeskkonnad, mis võimaldaks parandada info liikumist, osaleda distantsilt ning tuua kokku sarnaseid inimesi erinevatest keelekeskkondadest ja piirkondadest. Kuidas integreerida need sõnumid sinna, kus noored juba aega veedavad, ning mil moel teha info atraktiivseks? Võimatu see pole, aga oluline on kaardistada, keda ja miks me tahame osalema suunata.

Loe noorte osalusest regionaalses ja keeleruumi kontekstis täpsemalt siit

Nimed on muudetud. Näited on noortest, kellega on perioodil 2015–2018 tehtud 3 intervjuud RAY võrgustiku uurimisprojekti Long-term effects of Erasmus+:Youth in Action on participation and citizenship raames.

Noorte parim teekaaslane, kes suudab nende eest seista

Sel aastal lähevad noored alates 16 eluaastast Eestis taas kohalike omavalitsuste valimistel hääletama. Valimiseana ei ole 16 maailmas kuigi levinud, kuid Eestis suudeti arutelude tulemusena 2015. aastal selle otsuseni jõuda ning anda noortele võimalus kaasa rääkida nende elu puudutavates teemades. Ometigi tahaks õhku visata küsimused, kuivõrd täiskasvanud tahavad noori kaasata ning kes seisavad noortega koos? Kriisiaeg on eriti teravalt välja toonud selle, et otsustajad alati ei tea, mida noored arvavad ja vajavad.  Õpilaste ja üliõpilaste organisatsioonid ning noorteühenduste esindajad teevad tänuväärset tööd, et noorte huvid oleksid „laual“, kuid igale poole nad ei jõua. Pealegi tuleb arvestada asjaoluga, et esmajoones räägivad kaasa, ka kohalikes noortevolikogudes, aktiivsemad noored, mis tähendab, et paljude eakaaslaste arvamused ja huvid ei pruugi üldse esindatud olla.
 

Loe postitust ja raportit: Noorte parim teekaaslane...

Ka poliitikud võivad vajada ümberõpet

Kohalike omavalitsuste noorsootöö kvaliteedihindamise mudelis hinnatakse muuhulgas ka noorte osaluse võimaldamist. Ühelt poolt on võimaluste näitajaks noortealgatuste toetamise süsteem ja rahastus, teisalt aga ka konsulteerimise ja kaasamisviiside traditsioonid. Välishindajana olen kuulnud kohalike poliitikute suust olukorrakirjeldusi nagu: „Minu kabineti uks on noortele alati avatud, aga nad ei tule“ või „Ega noored ise ka ei tea, mida nad tegelikult tahavad“. Tõepoolest – noored ei tule ehk ise vallavalitsusse või volikogu istungile ja kui nad seda teevadki, siis tulevad aktiivsemad. Samas jagub noortel ideid, mida nad tahaksid oma elukohas teostada: olgu selleks avaliku ruumi kaunistamine kunstiga, rulapargi rajamine, rattahoidlate paigaldamine koolide juurde, noortefestivalide toimumine, parem transpordikorraldus või tõhusam vaimse tervise nõustamine jne. Oluline on see, kas ja kuidas noorte ideed, vajadused ja mured üldse kuuldavaks saavad, kui nad „ise ei tule“.

Teinekord võib takistus ilmneda ka siis, kui noored on juba tulnud. Oma tööst linnavalitsuse spordi- ja noorsooametis meenub, et noortevolikogu käivitumise järgselt oli üheks suuremaks väljakutseks saavutada linnavolikogu poliitikute valmisolek noortevolikogu liikmetega võrdväärsel viisil suhelda ning neid volikogu komisjonide töösse kaasata. Noorsootöö spetsialistidena pidime kolleegidega aega investeerima sellesse, et rahumeelselt ning järjekindlalt kasvatada poliitikutes valmisolekut noorte arvamustega arvestada ja luua nende kaasamiskultuur. Takistuseks võib saada ka see, et noored küll kuulatakse ära, kuid nende ettepanekud jäävad tähelepanuta – kaasamise „mängimine“ võib edaspidist indu noortel oluliselt vähendada.

Noorsootöötaja võimendab noorte häält ja julgust

Selleks, et noorte arvamus kuhugi jõuaks, on seega vaja täiskasvanutel pigem ise minna – noortele sobivasse keskkonda, kus saab suhelda mitteformaalses õhkkonnas ning teinekord võib olla ka loovamaid ning mittetraditsioonilisi arutelumeetodeid kasutades. See tähendab, et noorte osalus ja kaasamine on aeganõudev protsess. Noorsootöötajad on ühed olulisemad spetsialistid, kes saavad siin abiks olla soodustaja rollis: toetades noori oma ideede teostamisel; vajadusel vahendades ja „tõlkides“ noorte ideid sobivamasse projekti- või eelarvekeelde ning „tõlkides“ poliitikas ja ühiskonnas toimuvat tagasi noorte eluolusse ja keelde; võttes ise meedias sõna noorte huvide eest ning õpetades neid endid seda tegema jne. Pojektis ’Noorte osaluse suurendamine’ mõtleme ka sellele, kuidas noorsootöötajad saaksid olla paremad noorte teekaaslased ühiskondliku aktiivsuse teekonnal.

Noorsootöötajal endal on sellel teekonnal vaja mitmesuguseid kompetentse, alates oskusest luua noortega usalduslik suhe ja neid kuulata kuni kriitilise mõtlemise, võimusuhete mõistmise, ühiskonna- ja poliitikateadlikkuse ning nendega seonduvate arutelude pidamise oskuseni välja. Kompetentside üks oluline osa on hoiak – see, kuivõrd julgelt noorsootöötajad saavad noori toetada kogukonna- ja ühiskonnaelus osalemisel, sõltub nii nende endi teadlikkusest kui ka üldisemast kaasamiskultuurist. Linna või valla eelarvest rahastatava noortekeskuse rakendamine võimul olevate poliitikute poolt kohalikel valimistel oma erakonna teenistusse, läheb vastuollu noorsootöö rolliga. Noorsootöötaja kohuseks on aidata noortel teadlikke valikuid teha, kuulates esmajärjekorras noori ja seistes nende huvide, võimaluste ja õiguste eest.

Noorsootöötajad peaksid järjepidevalt tegutsema selle nimel, et noortel oleks võrdsem positsioon ühiskonnaelus osalemisel ja kaasarääkimisel. Loe täpsemalt noorsootöötajate võimestamisega seotud teemadest siit:

Kuidas noorsootöötajad saavad noori toetada

 

Osalus sotsiaalmeedias: TikToki trendi kaudu võib protestida kümneid tuhandeid noori

21. jaanuaril postitas Venemaa koolitüdruk, 16aastane Alina Morozova TikTokki video, milles rebis kooliseinalt president Vladimir Putini pildi. Video muutus viraalseks ja algatas TikToki trendi, kus Labürindi loo muusikajupi saatel võtsid Vene koolide õpilased seintelt Putini pildi ja kas asendasid selle opositsiooniliider Aleksei Navalnõi omaga või rebisid lihtsalt demonstratiivselt tükkideks. Sama muusikapala saatel – algussõnadega „Kritiseerida võimu, ei tähenda kritiseerida kodumaad. Ma armastan Venemaad“ – avaldasid oma seisukohti üle kolmekümne tuhande noore.

Loe artiklit ja raportit: Osalus sotsiaalmeedias...

 

TikTok on elu loomulik osa

Leidus ka hoopis isiklikumaid lähenemisi – postitati pilte Navalnõi abikaasast tekstiga „See naine väärib austust“ või klippe Navalnõist, kes naisest lahkudes joonistab sõrmega aknale südame. Väga palju oli erinevas vormis üleskutseid osaleda protestil. Näiteks tiktok tekstiga „Minu õpetaja läheb protestile. Mina lähen kindlasti ka!“ Samuti kuhjaga ülesvõtteid tänaval toimunud protestidest.

Kindlasti ei saa vaielda selle vastu, et noored näitasid ilmekalt oma meelsust. Samas oleks üleliigne eeldada, et kõik need noored oleks poliitiliselt aktiivsed. TikTok on praegu noorte seas populaarseim sotsiaalmeediaplatvorm ja trendidega kaasaminek on paljude jaoks elu loomulik osa. Nii nagu õpitakse ära uus tants või mängitakse populaarset dialoogi, tehti ka tiktok Navalnõi teemal, kuna see oli huvitav ja lõbus. Igaüks mõtles ise, kuidas end muusika saatel väljendada. Ei ole täpseid andmeid, kui paljud postitajad protestil osalesid.

Võiks arvata, et TikToki trend tõi teema lihtsamini noorteni ning mindi ka tänavale. Samas ei teinud seda kindlasti kõik. Sellist ühendavat tegevust veebis aga ei pea nägema ainult võimalusena kaasata noori meeleavaldustele. Kümned tuhanded noored tegelesid poliitilise teemaga endale sobival viisil. Selle kohta saab öelda, et sotsiaalmeedial on potentsiaal osaluse suurendamiseks ja demokraatia arendamiseks.

Mitte ainult prorgessiivne osalus

Sotsiaalmeedialahendused ei anna aga hoogu vaid demokraatlikele ettevõtmistele. TikTokis leidub ka trende, mis õhutavad rassismi, seksismi ja vaenu. Sotsiaalmeedia platvormide lubavused ja algoritmid on disainitud kommertslikest huvidest lähtudes, mitte osaluse soodustamiseks. TikToki memeetiline keskkond ei jäta palju ruumi nii-öelda vastuarvamusele. Navalnõi näite juurde naastes: ühel videol võttis poiss seinalt Putini pildi, suudles seda ja pani tagasi. On ilmselge, et see ei olnud poolehoid Navalnõile, aga toetuse meres jäi see üksikuks tilgaks ning haihtunud sõnumiks.

Kui trendi keskmes on näiteks immigrantide alandamine või seksuaalvähemuste naeruvääristamine, juhtub sama selle vastustamisega. TikTok on tuntud ka seal toimuva vihakõne ja kiusamise poolest, nii et ülemäära naiivne oleks võtta seda muusika- ja tantsuküllast keskkonda vaid demokraatliku osaluse soodustajana.

TikTok on mõistagi vaid üks näide sotsiaalmeedia kasutamisest poliitilistel teemadel. Loe täpsemalt osalusest veebi vahendusel, selle eelistest ja puudustest projekti Noorte Osaluse
Suurendamine ülevaateraportist siin:

Kuidas osalevad noored veebi vahendusel?

„Neil on õigus, aga nad ei tohiks olla nii sõjakad,“ – mida arvavad end poliitiliselt mitteaktiivseks pidavad Eesti noored sotsiaalmeedia ja poliitilise osaluse seoste kohta

Viimastel aastatel on Eestis hoolimata üleilmsest covid-19 pandeemiast toimunud mitmeid poliitilisi, ühiskondlikke või sotsiaalse õigluse teemalisi meeleavaldusi ja proteste – maskivastaste kogunemised aga ka just noorte osalejate poolest silma torganud LGBTQ õigustele ja kooseluseadusega kaasnevale pühendatud Heameeleavaldused, #BLM meeleavaldus, kliimateemalised streigid. Enamik tänavale jõudvatest meeleavaldustest saavad aga alguse internetis, enamasti sotsiaalmeedias, esmalt teemade püstitamise, siis nende raamistamise ja teema-, või tundepubliku loomise kaudu, viimaks korraldajate tööriista ja kaasatulijate mobiliseerijana. Hoolimata aktiivse poliitilise eneseväljenduse ja aktivismi osakaalu ning maine tõusust Eesti noorte seas on aktiivsed pigem vähemus, enamik langeb „valvekodanikeks,“ nimetatavasse kategooriasse.

Loe artiklit ja raportit: Neil on õigus, aga nad ei tohiks olla nii sõjakad...

Noorte Osaluse Suurendamine projekti jaoks on EU H2020 Digigen raames kogutud andmete põhjal valminud uus analüüs, mis keskendub justnimelt end poliitiliselt mitteaktiivseks pidavate, eesti-, ja vene emakeelega noorte arvamustele ja hoiakutele selle osas, mis puudutab nende endi passiivsuse põhjuseid ning laiemalt sotsiaalmeedia ning poliitosaluse seoseid. 

Uuritud noortele oli omane väita, et poliitika neid ei huvita, kuid sellest hoolimata on nad teadlikud rahvusvaheliste sotsiaalse õigluse liikumistega seotud teemadega, rohket (sotsiaal)meediakajastust leidvate välispoliitiliste teemadega ja mingil määral ka polariseerivate kohalike igapäevapoliitiliste teemadega. Isegi nende noorteni, kes süsteemse eneseharimisega ei tegele, jõuab sedalaadi info (nt BLM; kliima, LGBTQ jms teemade kohta, aga ka USA presidendivalimiste kohta) sotsiaalmeedia suunamudijate, sõprade ja meemide kaudu justkui „iseenesest.“  

Sotsiaalmeedia ja poliitosaluse puutepunkti analüüsides eendus viis olulisemat mõtet: 
1.    Eesti noorte jaoks olulised need teemad, mil on kõrge globaalne kandepind, kuid mis on samal ajal ka kõrge sotsiaalmeedialeviku potentsiaaliga. Seega ei eendu end poliitiliselt mitteaktiivseks pidavate Eesti noorte poliitilised ja ühiskondlikud vaated igavaks ja nõmedaks peetavast kohalikust parteipoliitikast või isiklikest igapäevakogemustest, vaid peegeldavad globaalseid ja sotsiaalmeediapõhiseid tähelepanuvoogusid. 
2.    Noortel on sedalaadi poliitilist ja ideoloogilist sisu pea võimatu vältida, kuna see jõuab nendeni „iseenesest.“ 
3.    Ka end mitteaktiivseks pidavad noored vestlevad poliitilistel teemadel aktiivselt sõpradega, seda eriti kinnistes sotsiaalmeediapõhistest sõbragruppides ja tšättides. 
4.    Noorte poliitiline sotsiaalmeediapõhine eneseväljendus sõltub lisaks ka sellest, kes on noorte eeldatav ja tegelik sotsiaalmeediaauditoorium, milline on noorte enesekindluse tase ja millised nende hinnangud sotsiaalmeedia aruteluruumile. Mida agressiivsemaks ja toksilisemaks peetakse sotsiaalmeediat, seda väiksema tõenäosusega soovivad ja julgevad noored enda seisukohti väljendada. Toksiline aruteluruum on noorte poliitilisele osalusele väga pärssi, uuritud noorte jaoks on sotsiaalmeedias poliitilistel teemadel arvamuse avaldamine raskem ja riskantsem kui näost näkku olukordades.  
5.    Kui selle kohta pole meemi, pole see järelikult piisavalt oluline. Meemidel ja emotsionaalsetel kogemuslugudel on äärmiselt oluline roll noorte poliitosaluslikes repertuaarides, nii info tarbimise, keskustelude algatamise kui teemade oluliseks raamimise kontekstis.

Loe tervet raportit siit:

Neil on õigus, aga nad ei tohiks olla nii sõjakad
 

Et sa võid õppida seda teooriat seal tunnis, aga see ei toimi...

“Et sa võid õppida seda teooriat seal tunnis, aga see ei toimi...” Niimoodi ütles üks Kohtla-Järve noor ühiskonnaõpetuse tundide kohta. See pani mõtlema – kas tõesti on meie haridus Eestis selline, et õpitakse küll, ja õpitakse tublisti, aga miski x-faktor ikkagi jääb puudu. Samas aga näitab see tsitaat ka ühte kummalist paradoksi, mis tuleb välja eri uuringutest: kuigi eesti noored peavad osalemist oluliseks, siis praktikas nad siiski ei osale. Sellest paradoksist järgnevad paar lõiku räägivadki, keskenduses haridussüsteemile ja selle rollile noorte kodanikuks kasvamisel ja seeläbi ka ühiskondliku osaluse suurendamisel. 
 

Loe artiklit ja raportit: Et sa võid õppida seda teooriat seal tunnis, aga see ei toimi...

Kool kui koht, kus lapsed ja noored veedavad märkimisväärse osa oma elust, peaks andma noortele nii teadmisi, kui ka hoiakuid ja väärtusi. Üheks kooli eesmärgiks on aidata kujundada kodanikku, kes saab hakkama tänapäeva keerukas ühiskonnas. Selle jaoks on erinevaid viise: peale konkreetse info andmise, peaks olema kool ka koht, kus noored saavad harjutada kodanikuks olemist, otsustades koostöös teistega ise oma keskkonna üle.

Kuidas saab selle taustal poliitika siis noori mitte huvitada? Samal ajal kui valimiskabiinides täidetakse sedeleid, on noored aga koolis, trennis või huviringis või lihtsalt chillivad rulapargis ning jagavad oma sotsiaalmeedias mõnda järjekordset meemi või Tik-Toki videot, ent sellega ka asi piirdub. Tegelikkuses asjad muidugi nii must-valged ei ole, nagu mainiti alguses -  noorte poliitiline osalus on tegelikkuses palju laiem mõiste - näiteks läheb selle alla ka aina rohkem levinud elustiilivalikud ja praeguse kliimapoliitika vastane protest. Rulapargis võib hängida ka oma termoskruusiga, et vältida ühekordsete topside kasutamist ja trennis saab käia ka nende riietega, mille tootmisel on keskkonda säästetud. Just sarnased elustiilivalikud on saanud üheks noorte poliitilise osaluse viisideks ja meelsuse näitamiseks. 

Uuringud näitavad, et Eesti noored peavad oluliseks osalemist, aga traditsioonilisel viisil ehk valimistel hääletamisel, osalevad noored vähe, seda vaatamata sellele, et oma meelsus ja eelistus on noortel olemas. Kuidas siis kool aitab noorte kodanikuosalust suurendada? Mis on on kodanikuhariduse roll Eestis? Nende ja muude küsimustega tegelebki Noorte Osaluse Suurendamine järgmine raport. 

Kodanikuharidus ja noorte osalus

Oskused, pädevused ja osalus: noorte digitaalne kodakondsus Eesti poliitikat kujundavates dokumentides

Mida ütleb end digimekana esitleda armastav Eesti oma riiklikes arengu- ja tegevuskavades digikodanikuks kasvamise kohta? Kas ja mil määral käsitletakse digipädevusi just kodanikuaktiivsuse ja poliitilise osaluse kontekstis? Milliseid oskusi inimesed riigi meelest täisväärtuslikuks kodanikuks olemiseks vajavad ning kas need oskused võimaldavad ka tegelikult osaleda andmestuvas, platvormistuvas, nutiseadmerikkas ühiskonnas?

Loe raportit

 

Kodanikuhariduse häid praktikaid mitteformaalse õppena

Uurimused näitavad, et Eesti õpilaste kodanikuhariduse tase on maailmas konkurentsivõimeline aga suurepärastele teadmistele vaatamata on probleeme kodanikuna ühiskonnas osalemisega. Küsimus ei ole seega mitte niivõrd teadmiste puudumises, vaid pigem jääb vajaka julgusest või tahtmisest tradistioonilisemal moel ühiskonnas kaasa lüüa. Raport keskendub noorte osaluspraktikatele kui ühele võimalikule kanalile heaks kodanikuks kasvamisel. 

Loe raportit