2018
|
978-9985-58-855-0 |
Theory and Practice in Driver Education Raamatu „Teooria ja praktika mootorsõidukijuhi koolituses” on Erasmus + programmi rahastusel koostanud Eesti, Soome ja Norra mootorsõidukijuhi õpetajaid ette valmistavad kõrgkoolid. Raamat on eeskätt mõeldud kõrgkooli õpikuks, kuid annab hea ülevaate valdkonda puudutavatest teooriatest ja parimatest praktikatest ka kõikidele teistele liikluskoolitusega seotud asutustele ja isikutele. Lae tasuta raamat alla siit: Theory_and_Practice_in_Driver_Education.epub |
|
978-9985-58-862-8 |
О структурализме: Работы 1965–1970 годов „О структурализме: Работы 1965–1970 годов“ („Strukturalismist: Töid aastatest 1965–1970“) avab Juri Lotmani vähe tuntud ja tundmatute publikatsioonide sarja. Väljaanne sisaldab Lotmani tekste strukturalismist kirjandusteaduse lätetel, strukturaalse poeetika küsimustest ja vaimukultuuri nähtuste strukturaal-semiootilisest käsitlusviisist. Kogumikus avaldatud tekstid jäid autori eluajal avaldamata või avaldati need vaid kärbitud kujul, samuti sisaldab raamat algupäraselt vene keeles kirjutatud artikleid, mis on varem ilmunud vaid tõlgituna teistesse keeltesse. Lotmani tööd on jagatud kronoloogia, žanri ja teema järgi kolme rühma. Esimene osa koosneb 1960. aastatel kirjutatud poleemilistest ja ülevaatlikest artiklitest, kus arutletakse strukturalismi eluliste eesmärkide, strukturaal-semiootilise meetodi eripära ja selle ajalooliste juurte üle. Teises osas avaldatud materjalid on seotud Lotmani tööga entsüklopeediaväljaannetele 1960.–1970. aastate vahetusel. Kolmas osa sisaldab materjale, mis on seotud tšehhi strukturalismi rajaja Jan Mukařovský valitud artiklite venekeelse kogumikuga, mille Lotman 1960ndate lõpul ette valmistas, aga mis jäi ilmumata. Raamat on varustatud mahuka ja üksikasjaliku akadeemilise kommentaariumi ning saateartiklitega Igor Pilshchikovi, Nikolai Posseljagini ja Mihhail Trunini sulest. |
|
ISSN 2346-5824
|
Slavica Revalensia V (2018) (vene keeles) Läbi müüdud Slavica Revalensia viiendas numbris ootab lugejat 9 materjali. Nende hulgas on näiteks Olga Makarevitši uurimus Nikolai Leskovi seni teadmata retsensioonist John Bunyani raamatu “The Pilgrim’s Progress” („Kristlase usurännak”) venekeelsele tõlkele, seni ilmumata Vladimir Nabokovi artikkel «О поэзии» („Poeesiast”) (Aleksander Dolinin ja Grigori Utgofi publikatsioon) ning 33. osa Roman Timentšiki artiklitsüklist „Anna Ahmatova „Märkmikute” nimeloendist”. Äramärkimist on leidnud Lev Tolstoi 190. sünniaastapäev: number algab Julia Krasnoselskaja artikliga tiibadjutantide protektsioonist Lev Tolstoi elus ja loomingus ning lõpeb Joanna Piotrowska publikatsiooniga „Lev Tolstoi Poolas: Bibliograafilised materjalid (1990–2008)”. Slavica Revalensia artiklid on venekeelsed, artiklite resümeed on inglise ja eesti keeles. Slavica Revalensia on Tallinna Ülikoolis 2014. aastal asutatud rahvusvaheline eelretsenseeritav ajakiri, mis on pühendatud slaavi uuringutele. |
|
ISSN 2504-6616 |
Philologia Estonica Tallinnensis III (2018) Keelest ja kultuurist / On Language and Culture Philologia Estonica Tallinnensise kolmas, keeleteemaline number keskendub keele ja kultuuri suhetele. Keele omandamise, õppimise ja kasutamise paljud erijooned tulenevad sellest, et keel on just mingile rühmale kõnelejaile omaste tunnusjoontega, seega kultuuriliselt organiseeritud ja organiseeruv süsteem. Ajakirjanumbrisse ongi koondatud artiklid, mis vaatlevad keele ja kultuuri seoseid kui mingi rühma kõnelejate kollektiivset käitumist ning seda ajaliselt üsna laiades piirides, nii keele omandamise kui ka keele ajaloolise arengu seisukohalt. Kogumikku kuulub üheksa artiklit kolmes keeles, autorite ring on rahvusvaheline. Vaadeldud teemad ulatuvad esimese keele omandamisest eri kultuurides, perekonna keelepoliitikast Tallinna mitmekeelsetes peredes, eesti keele kui teise keele omandamisest, kultuuridevahelise suhtluspädevuse arendamisest koolis, keelelisest viisakusest leedu keeles, eesti ja ungari omanimedest, Tallinna mitmekeelsest keelemaastikust kuni eesti aspektisüsteemi kontaktnähtuse ja selliste eesti keele nähtusteni, mida saab klassifitseerida teise soo väljendamiseks sõnamoodustuse abil. |
|
978-9985-58-858-1 |
Mis on populism? Jan-Werner Mülleri „Mis on populism?“ ilmus esmakordselt 2016. aastal, kuid selle asjakohasus on paari viimase aasta poliitiliste sündmuste käigus üksnes kasvanud. Teos on lühike, ent oluline sissevaade populismi kui demokraatiat ohustavasse nähtusesse, mis kujundab praegu poliitilist maastikku maailma eri paigus. Pooli valimata joonistab autor välja populistliku poliitikategemise viisi erijooned, mis võivad võtta nii parem- kui ka vasakpoolseid vorme. Oht demokraatiale väljendub eeskätt pluralismivastasuses, teiste jõudude mitteaktsepteerimises ja ainuvõimu püüdes. Samas võib populismi mõista ka positiivses võtmes, demokratiseeriva ja vabastava nähtusena – mõõdukal määral populismi võib pakkuda värskust ja see ei lase võimukandjail liiga mugavaks minna. Jan-Werner Müller (snd 1970) on saksa politoloog ja Princetoni ülikooli professor. Tema uurimissuunad hõlmavad nüüdisaegse poliitilise mõtte ajalugu, demokraatia teooriat, konstitutsionalismi, religiooni ja poliitika suhteid ning Euroopa integratsiooni teemasid. |
|
978-9985-58-859-8 |
Meediakultuur. Meediastunud maailmade kultuur Kuidas muutub ühiskond olukorras, kus suurt osa tänapäevasest kommunikatsioonist vahendab mõni tehnoloogiline meedium? Andreas Heppi raamat „Meediakultuur. Meediastunud maailmade kultuur“ pakub veenva mõtteraamistiku mõistmaks ja analüüsimaks, kuidas meedia vormib meie igapäevaelu ja sotsiaalseid institutsioone. Raamat räägib sellest, mida on meedia üha suurem maht meie igapäevas teinud meie elu ja ühiskonnaga. Sellist meediast küllastunud kultuurikeskkonda nimetab Hepp meediastunud ühiskonnaks. „Meediakultuur” esitab meediastumise kui kultuurifenomeni sotsiaalteadusliku analüüsi raamistiku, koondab teadmise tehtu kohta ja pakub aluse, kuidas muutusi edasi uurida. „Meediastumine“ on keskse mõiste, mis iseloomustab praegust rahvusvahelist arutelu meedia üle. Hepp on selles arutelus eelkõige silma paistnud oma kauaaegse keskendumisega kultuuriuuringute traditsioonile, ühendades oma meediastumise teoorias kultuuriteooria ja sotsioloogilised ning institutsionalistlikud lähenemisviisid. Andreas Hepp (snd 1970) on saksa meediauurija, Bremeni ülikooli professor. Tema uurimissuunad hõlmavad muuhulgas meedia- ja kommunikatsiooniteooriaid, meediasotsioloogiat ning -psühholoogiat ja meediastumise uuringuid. |
|
978-9985-58-860-4 |
Linna asutamisest alates. Kahekümne esimene raamat Titus Liviuse „Linna asutamisest alates“ („Ab urbe condita“) kolmas dekaad – Teise Puunia sõja ehk Hannibali sõja lugu – on antiikaja ajalookirjanduse paeluvaimaid mälestisi. 21. raamat alustab Hannibali sõjale pühendatud dekaadi, käsitledes sündmusi, mida loetakse siiamaani üheks kõige eksistentsiaalsemaks ohuks Rooma riigile ning mis panid kaalule kogu õhtumaise kultuuriruumi tuleviku. Nendeks sündmusteks olid 218 eKr aset leidnud Hannibali tegevus Hispaanias ja invasioon üle Alpide Itaaliasse, mis algatasid II Puunia sõja. Raamatu näol on tegemist Liviuse suurteose ühe laialdasemalt tuntuks saanud alajaotusega, mis osutus erakordselt menukaks ‒ juba autori eluajal pälvis see üldise tunnustuse ja seda ei unustatud ka antiigijärgsel ajastul. Titus Livius on olnud läbi aegade hinnatumaid ja mõjukamaid Rooma ajalookirjanikke, kes püüdis ühtaegu jäädvustada kogu Rooma ajaloo selle algusest peale, ent keda seejuures huvitas ka ajaloo eetiline külg ning eriti see, kuidas kõrge moraal, distsipliin ja kasinus on ühest väikesest hõimust teinud suure rahva. Liviuse meelest ei olnud ühtegi teist rahvast, mis oleks rohkem väärt uurimist kui roomlased, sest kusagil mujal ei peetud lihtsuse ja õiglusega nii kaua vastu rikkusele ja luksusele. Raamat on varustatud Vana-Rooma ajaloo asjatundja Märt Tänava põhjaliku järelsõna ning kommentaaridega. Varem on TLÜ kirjastuselt ilmunud „Linna asutamisest alates“ 1. raamat. |
|
978-9985-58-857-4 |
Noor-Eesti ja prantsuse vaim Kaia Sisaski monograafia „Noor-Eesti ja prantsuse vaim” vaatleb kirjandusrühmitust Noor-Eesti lähtuvalt sellest kultuuriparadigmast, mille keskme 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul moodustas prantsuse kultuur. Prantsusmaa nn ilusa ajajärgu ehk Belle Époque´i autoriteet kunstiilmas oli nii suur, et sealsete kultuurimustrite eeskujuks võtmine sai peaaegu et kohustuslikuks igale enesest lugupidavale kirjanikule või kunstnikule terves Euroopas ja kaugemalgi. Noor-Eesti ei olnud erand, seda enam, et rühmituse üks juhtivliikmeid, Johannes Aavik oli hariduselt prantsuse filoloog ja et Eesti tollase kaugema kultuuripiiri moodustas tänapäevase anglofoonse maailma asemel ikkagi just Prantsusmaa. Prantsuse sajandilõpuvaimu võib iseloomustada ka üldmõistega „dekadentsikultuur“. See üliküpsuse ja allakäigu meeleolusid kultiveeriv vaimsus läbis kõiki sajandivahetuse kirjandusvoole, kuid oli eriti tugevalt esindatud tollases uues voolus, sümbolismis. Käesolev monograafia vaatlebki lähemalt, mida tegid nooreestlased selle üle-euroopalise kunstidiskursusega ja seda olukorras, kus nende eesmärk oli ühelt poolt rahvuskultuuri edendamine, teiselt poolt noore eesti kultuuri legitimeerimine rahvusüleses kirjandusruumis. Kuigi nooreestlaste eesmärk polnud midagi vähemat kui kogu senise kunstist rääkimise viisi asendamine uuega, polnud see uus käsitlusviis siiski läbini modernistlik, vaid jäi seguks kosmopoliitsest ja rahvuslikust. Nooreestlaste püüdlustes kohtuvad kaks omavahel justkui lepitamatut komponenti: ühelt poolt idee kunstist kunsti enese pärast ja teisalt vajadus konstrueerida ja kehtestada eesti rahvuslikku identiteeti. |
|
ISBN 978-9985-58-851-2 |
Kuidas teha sõnadega asju J. L. Austini kuulsaim teos, keelefilosoofia klassikaks saanud raamat „Kuidas teha sõnadega asju“ („How to do things with words“, 1962) pani aluse kõnetegude teooriale, mis põhineb ideel, et igasugune keelekasutus sisaldab performatiivset aspekti ‒ öelda tähendab teha. John Langshaw Austin (1911–1960) oli üks XX sajandi juhtivaid filosoofe ja keeleteoreetikuid. Oxfordi ülikooli moraalifilosoofia professorina kuulus ta nn tavakeelefilosoofide ringi, mis üritas käsitleda suuri filosoofilisi probleeme igapäevase keelekasutuse uurimise kaudu. Teos ilmus kaks aastat pärast autori surma ning põhineb 1955. aastal Harvardi ülikoolis peetud William Jamesile pühendatud loengutel. Tegemist pole mitte monograafia, vaid loengukursusega, mis ei pretendeeri ammendava süsteemi loomisele, vaid teeb midagi olulisemat: avab ukse uude keelefilosoofia valdkonda. Raamat jaotub kaheks ebavõrdseks osaks. Esimene keskendub nendele ütlustele, mida Austin nimetab performatiivseteks, analüüsides detailselt nii nende esitamistingimusi kui ka keelelist eripära. Raamatu teises pooles skitseerib Austin üldisema kõnetegude teooria. Austin illustreerib oma teooriat rohkete ja kohati humoorikate näidetega. Nimepanekud lapsele, laevale, linnale jne on performatiivsed kõneteod, mida saavad sooritada kindlad isikud kindlates olukordades. Öeldes „Jah!“ abielutseremoonial pannakse toime abiellumise akt. Teisalt aga toob Austin näiteks, et kui ta näeb kail jalutades laeva küljes rippuvat šampanjapudelit ja lööb selle vastu laeva puruks, öeldes „Ma ristin selle laeva Härra Staliniks“, siis vaatamata vormeli õigsusele on see performatiivne ütlus ebaõnnestunud. Laev ei saa nimeks Härra Stalin ning härra Austini tegevus ei kvalifitseeru nimeandva kõneteona, vaid väärteona (huligaansusena). Austin osutas oma mõjuka raamatuga probleemide hulgale, mis ei raputanud mitte üksnes filosoofiat ja keeleteadust, vaid ka kõiki kommunikatsiooniga seotud valdkondi, nt antropoloogiat, sotsioloogiat, kirjandusteadust, juurat, tehisintellekti, samuti teatrit ja lavakunsti. Raamat on varustatud Mihhail Lotmani järelsõnaga |
|
ISBN 978-9985-58-856-7 |
Mis on globaalne ajalugu? „Mis on globaalne ajalugu?” võtab arutluse alla globaalse ajaloo kui 21. sajandile iseloomuliku ajalookirjutuse suuna, mis käib ühte sammu üha enam globaliseeruva maailmaga. Sõna „globaalne” viitab vaatenurgale, mis käsitab maailma lõimitud tervikuna ja vaatleb üksikküsimusi laiemal globaalsel foonil. Globaalne ajalugu on suuresti tekkinud vastukaaluks rahvuslikule ajaloole. Ajalooprotsessid ei peatu tingimata alati riigipiiride taga ning selleks, et nüüdisajast aru saada, vajatakse rahvusüleseid lähenemisi rohkem kui kunagi varem. Nii omandavad kohalikud eripärad tähenduse vaid globaalsete protsesside raamistikus. Globaalne ajalugu püüab olla kaasavam ning ületada eurotsentrism ning senise ajalookirjutuse märkimisväärne „Põhja“ ja „Lääne“ kallak. „Berliini ülikooli professor Sebastian Conrad on üks neid, kes töötab globaalse ajaloo eesrindel, ja tema sissejuhatus valdkonda on kindlasti üks parimaid, mis seni kirjutatud”, on märkinud TLÜ humanitaarteaduste instituudi kultuuriajaloo professor Marek Tamm. „Nii nagu globaliseerub tänapäeva maailm, globaliseerub ka tänapäeva ajalookirjutus. Maailm ei ole enam isoleeritud üksuste kooslus, vaid põimunud tervik, ning on seda olnud õigupoolest pikka aega, nagu üha uued globaalse ajaloo uurimused näitavad,” lisas ta. Sebastian Conrad (snd 1966) on saksa ajaloolane, kelle uurimistöö hõlmab (post)koloniaalajalugu, historiograafiat, ideedeajalugu ja Jaapani ajalugu. Valdkonna juhtiva eksperdina võtab Conrad raamatus kokku globaalse ajaloo põhiseisukohad. Eestikeelsele väljaandele on lisatud Marek Tamme intervjuu Sebastian Conradiga. |
|
ISBN 978-9985-58-852-9 |
Rannad ja rannikud. Õpik kõrgkoolidele Õpik „Rannad ja rannikud“ on ühest küljest mõeldud kasutamiseks kõrgkoolides, kuid teisalt ka tõhus käsiraamat inimestele, kes suuremal või vähemal määral randade ja rannikumerega kokku puutuvad. Rohkelt illustreeritud raamatu autor tutvustab rannikutega seotud terminoloogiat ja klassifikatsioone ning selgitab peamisi randade arengut mõjutavaid tegureid (lainetus, tuuled, merejää jm). Lisaks teoreetilisele taustale on rohkete näidete varal kirjeldatud põhilisi rannaprotsesse (setete ränne, murrutus, kuhje) ning selgitatud, kuidas need protsessid ajas ja ruumis muutuda võivad ja miks nende tundmine on vajalik. TLÜ Loodus- ja terviseteaduste instituudi vanemteaduri Mihkel Kanguri sõnul on Eesti randade omapäraks selle vaheldusrikkus. „Oleme justkui elus labor, kus on võimalik jälgida randade kujunemise protsesse väga eritüübilistes randades ja Kaarel Orviku on olnud pikki aastakümneid selle labori juhataja“, märkis ta. Kangur leiab, et „Rannad ja rannikud“ on soovituslik lugemine kõigile, kellel huvi randade vastu ja kohustuslik kirjandus kõigile, kelle ametiülesannete hulka kuulub inimtegevuse juhtimine randades. „Toob ju looduslike protsesside ignoreerimine üldjuhul kaasa asjatut segadust ja kulutusi. Ehk aitab Kaarel Orviku teadmiste kasutamine nii mõndagi viga tulevikus vältida,“ lisas ta. „Rannad ja rannikud“ ilmus Tallinna Ülikooli Kirjastuse sarjas „ACTA Realia et Naturalia“. Raamatu väljaandmist toetasid SA Archimedes ja Haridus- ja Teadusministeerium. |
|
ISBN 978-9985-58-854-3 |
Избранное Raamatus esitletakse esmakordselt vene keeles kuulsa keskaegse juudi poeedi Rooma Immanueli loomingut, kes tegutses Itaalias 13. ja 14. sajandi vahetusel. Tema loomingus segunevad orgaaniliselt heebrea, ibero-araabia ja itaalia kultuuri ning poeesia traditsioonid. Dante kaasaegne Rooma Immanuel pani aluse heebrea sonetile, mis osutus ühtlasi esimeseks mitte-itaaliakeelseks sonetiks. Autori loomingus ühinevad keskaegsed ja renessansi motiivid. Tema erootiline sonetilooming mõjus omal ajal nii frivoolsena, et rabi Jossef Karo kirjutab selle kohta oma koodeksis „Shulchan aruch“: „Kerglase sisu ja erootilise sõnakasutusega luuletusi, selliseid nagu Immanueli raamatus, on keelatud lugeda laupäeval ning nädala sees.“ Sellest hoolimata – või tänu sellele – saavutas Immanueli looming suure populaarsuse, tema teoseid jahiti ja osteti hingehinna eest. Raamatu koostaja ja tõlkija sõnul oli Immanueli tekste tõlkida küllaltki raske, kuna nad on vormiliselt väga keerukad. „Ometi oli see lõbus ja haarav töö. Immanuel hämmastas oma virtuooslikkusega, samuti mänguga eri stiiliregitrites. Tema luuletustes tekib pinge elu rõõmu ja traagika vahel, mis iseloomustab teisigi keskaja kirjandusteoseid ja mille tõttu me seda ajastut armastame“. Raamatu põhiosa moodustab Rooma Immanueli loominguline pärand heebrea ja itaalia keeles (originaal esitatakse tõlkega paralleelselt), mida saadavad põhjalikud kommentaarid tõlkijalt, kelle sulest pärineb ka eesõna „Rooma Immanueli luule: Lääne ja Ida ristumispunkt“. Väljaanne algab Mihhail Lotmani esseega „Sonett: ajaloo ja fenomenoloogia visand“ ja selle lõpetavad Semjon Jakersoni järelsõna „Esimene Maḥbarot’i trükiväljaanne. Raamatuteaduslik essee“ ning Dvora Bregmani lisa „Peatükke raamatust „Kuldne teekond: heebrea sonett renessansi ja baroki ajastul““ Aleksandra Poljani tõlkes. Rooma Immanueli looming on särav ajastu monument ja suurepärane lugemine ka tänapäeval. |
|
978-9985-58-849-9 |
Filosoofia sünd „Filosoofia sünd“ on raamat Lääne mõtte metsikutest lätetest. Giorgio Colli (1917‒1979) oli itaalia filosoof, filoloog ja kauaaegne Pisa ülikooli professor. Ta töötas välja originaalse lähenemise Lääne filosoofilisele traditsioonile, omalaadse „antifilosoofia“. Oluline mõju selles on Friedrich Nietzschel, kellega liidab Collit kõigepealt suur huvi kreeka filosoofia ja seega ka Lääne mõtte alguse ja aluste vastu. Mõlemad on otsinud eelsokraatilistest mõtlejatest ning üldisemalt kreeka arhailisemast religioossest, müütilisest ja traagilisest maailmatunnetusest mõtlemise elulist lätet, mis hilisemas, Sokratese-järgses filosoofias taltsutati ja kõrvale tõrjuti. Seda iidset alget nimetab Colli „tarkuseks“ ja vastandab filosoofiale kui pelgale „tarkusearmastusele“. „Filosoofia sünd“ ilmus esmakordselt 1975. aastal ja on kokkuvõte kolmeköitelisest teosest „Kreeka tarkus“ („La sapienza greca“, 1977–1980). Järelsõna autor Daniele Monticelli iseloomustab teost järgmiselt: „Käesolev raamat on ebaharilik jutustus sellest, kuidas Vana-Kreeka kultuuri hämaratest, ahvatlevatest ja kohutavatest, kuid igati elujõulistest lätetest kasvasid välja lääne tsivilisatsiooni kuivavõitu ja elutud mõttelised alused.“ TLÜ humanitaarteaduste instituudi vanemteaduri Liisi Keeduse sõnul kaitseb raamat teesi, et tarkus pole mitte tõsikindel teadmine, milleks teda läänelikus filosoofias on ekslikult peetud, vaid midagi hämara müsteeriumi ja ohtliku mõistatuse adumise vahepealset. Ta lisab: „Colli mõtisklused on filosoofia selle tormilisimal kujul, nietzschelikus võtmes – lõimides vaimsust ja elulisust, ülevust ja joovastust, avastamis- ja äratundmisrõõmu.“ |
|
978-9985-58-850-5 |
Pime öökull Sadeq Hedayat (1903‒1951, pärsiapäraselt Ṣādeq Hedāyat) on üks kuulsamaid ja omapärasemaid 20. sajandi Iraani kirjanikke, üks esimesi, kes hakkas sealmail senise klassikalise kõrgstiili asemel kasutama rahvalikke väljendeid ja vahel ka lausa rahvakeeles kirjutama, lõhkudes nii klassikalise kirjakeele konventsionaalsust. Hedayat oli teerajajaks nüüdisaegsele pärsia kirjakeelele ja alusepanijaks pärsiakeelsele novellile. Suurima kuulsuse saavutas Sadeq Hedayat psühholoogiliste sümbolnovellide ja ühiskonnakriitiliste kirjutistega, nende eredaimaks näiteks on tema kuulsaim teos, 1935. aastal Indias ilmunud „Pime öökull” („Buf-i kur”). Selles on äratuntavaid mõjusid alates sellistest teostest nagu Ferdowsi „Shah-name”, Shakespeare’i „Hamlet”, Racine’i „Le Cid” ja Goethe „Faust” ning lõpetades niisuguste autoritega nagu Edgar Allan Poe, Franz Kafka, Jean-Paul Sartre, Gerard de Nerval, Rainer Maria Rilke ja paljud teised. Samas ei jäljenda „Pime öökull” ühtegi nimetatuist ega ka ühtegi teost, see pole ei ida ega lääne looming, vaid nii Indo-Pärsia kui ka Euroopa ainest ja meetodeid kasutav unikaalne novell, millele on maailma kirjandusvaramus raske vastet leida. „Pimedas öökullis” puudub lineaarne süžee: millestki häiritud isik jutustab oma vägagi kummalist lugu kuhtumisest, lootusetusest, ebamaisest kõledusest, pannes lugeja ekslema keset teravat tõelust ja oopiumiga ellu manatud ilmseid väljamõeldisi. Jutustuses põimub klassikaline uuspärsia keel lihtrahva kõnekeelega ja kerkivad esile eredad karakterid, sisemonoloogid vahelduvad tundeküllaste olustikukirjeldustega. Tänapäevani pole kirjanduskriitikud üksmeelele jõudnud teose tähenduses. Iraanis jäi „Pime öökull” pärast ilmumist esialgu suurema tähelepanuta, kuid teos on saavutanud ülemaailmse kuulsuse tänu tõlgetele suurematesse Euroopa keeltesse ning omandanud nüüdseks väljapaistva koha maailmakirjanduse varamus. |
|
ISBN 978-9985-58-847-5 |
Arvutid, küberruum ja tehismõistus: Noppeid arvutite imepärasest eduloost Läbi müüdud Raamat tutvustab arvutite ja nendel põhineva infotehnoloogia tormilist arengut esimestest arvutitest alates, eeldamata matemaatilisi või tehnilisi eelteadmisi. Tõsi küll, raamatu alguses selgitatakse andmetena esitatud programmi imepärast muutumist arvutile arusaadvaks ja tema poolt täidetavaks algoritmiks, kuid see on arvuti toimimise põhitõde, millel põhineb nii arusaamine sündmustest, mis toimuvad internetis tekkinud küberruumis, kui ka ennustamine, kas ja kuidas võivad arvutid muutuda inimesest targemaks. Me oleme just praegu toimuva infotehnoloogilise revolutsiooni tunnistajad. Me ei tea, kuhu tehnikas ja ühiskonnas toimuvad muutused välja viivad. Igatahes pole infotehnoloogia põhjustatud suured ümberkorraldused ühiskonnas veel lõppenud. Nendega arvestamiseks on igaühel kasulik püüda teatud määral mõista muutuste tagapõhja kas või kõige üldisemal tasemel. Selles püüabki käesolev raamat lugejat aidata. Enn Tõugu on sündinud Tallinnas 1935. aastal. Ta on Eesti vanema põlvkonna arvutiteadlane, akadeemik, emeriitprofessor, kes on üle neljakümne aasta olnud seotud Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituudiga. Ta on töötanud kaheksa aastat Rootsi Kuninglikus Tehnikaülikoolis professorina ning olnud korduvalt külalisteadur Stanfordi Ülikoolis USAs. Tema töid arvutite tarkvara, tehisintellekti ja küberkaitse alal on ilmunud eesti, vene, inglise ja poola keeles. |
|
ISBN 978-9985-58-846-8 |
Murtud tiivad Khalil Gibran (1883–1931, araabiapäraselt Ǧibrān Ḫalīl Ǧibrān) on üks kuulsamaid araabia kirjanikke, kelle kaheksa araabiakeelset ja paarkümmend ingliskeelsest teost kuuluvad maailmakirjanduse kullafondi. 1912. aastal esmakordselt avaldatud „Murtud tiivad“ („al- Aǧniḥa al-mutakassira“) on pikim Khalil Gibrani araabiakeelne romaan. See on ilusaid, kuid keerukaid kujundeid täis keeleuuenduslik tekst, mida osa kirjanduskriitikuid on iseloomustanud kui kaunimat nüüdisaegses araabia keeles kirjutatud teost. "Murtud tiivad" on omalaadne Romeo ja Julia lugu, sündmusi saadavad sügavad mõtisklused armastuse olemusest ja selle väest, mis alati inimeste maisest eksistentsist kaugemale ulatuma jääb. Khalil Gibran annab meisterlikult edasi kahe armastaja hingematvaid tundeid, ilusaid looduspilte ning arutelusid armastuse ja saatuse üle. Teose sotsiaalseks sõnumiks on idamaade naiste rõhutud seisundi, iganenud ühiskondlike tavade, patriarhaalse elukorralduse ja vaimulike korruptsiooni terav kriitika. Liibanoni ja araabia maailma vaimulikes ja konservatiivides tekitas teos pahameelt, kuid leidis positiivse vastukaja toonaste araabia kirjanduskriitikute poolt. |
|
ISSN 2228-0669 |
Eesti Sõjaajaloo Aastaraamat 7 (13), 2017 (inglise keeles) Eesti Sõjaaajaloo Aastaraamatu 7. väljaanne kannab alapealkirja "Visions of War. Experience, Imagination and Predictions of War in the Past and the Present". Kindralid (ja nende armeed) valmistuvad alati eelmiseks sõjaks,” nii kõlab paljukorratud tarkusetera. Käesolev kogumik näitab, kui palju selles kõnekäänus on tõtt ja kui palju mitte. Üheteistkümnes artiklis analüüsivad ajaloolased, kuidas poliitilised, sõjalised, sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised tegurid, mis ajas alatasa muutuvad, on mõjutanud ja mõjutavad tulevikusõjast mõtlemist. Tulevase sõja kujutlemine on ajaloosündmuste ja -arengute oluline tegur, isegi kui kujutlustele, valmistumisele ja planeerimisele sõda (kohe) ei järgnegi. Kuidas kindralid ja nende armeed mõistsid sõda ja selleks valmistusid – see on küsimus, mis aitab mõista ajastu probleeme ning mõtteviisi laiemalt, kuid on ka teoreetiliseks ja kogemuslikuks aluseks, mis aitavad tänapäeva sõjaväelastel mõtestada oma elukutset ning korraldada sõjaväeelu rahuajal. Aastaraamatu autoriteks on Gary Baines (Lõuna-Aafrika), Benedict von Bremen (Saksamaa), Tobias J. Burgers (Saksamaa), kindral Michael H. Clemmesen (Taani), Martin van Creveld (Iisrael), Robert A. Jacobs (USA/Jaapan), Oliver B. Hemmerle (Saksamaa), Michael Jung (Saksamaa), Iain MacInnes (Šotimaa), Kaarel Piirimäe (Eesti), Alon Posner (Iisrael) ja Blaž Torkar (Sloveenia). Aastaraamat on inglise keeles, selle toimetajaks on Kaarel Piirimäe, sarja peatoimetajaks Toomas Hiio.
|
|
ISBN 978-9985-58-844-4 |
Niinimetatud kurjus: Agressiooni looduslugu Konrad Lorenzi "Niinimetatud kurjus: Agressiooni loodusloost" on loomade käitumist uuriva teaduse etoloogia üks tähtteoseid. Teoses näitab autor, et kurjustamine ei kuulu loomade igapäevaellu. Võitlus leiab aset eelkõige liigikaaslaste vahel, seondudes seega omasuguste äratundmisega. Vaatluse all ongi eeskätt liigisisene kaklus või lihtsalt teise eemaleajamine. Uuritakse, kuidas tõrjuv käitumine on kujunenud, millised on selle vormid, millal läheb see liiale, kuidas seda pärsitakse ning kas ja kuivõrd on sel seoseid inimese agressiivse käitumisega. „Loomade käitumise uurimine nõuab vaatlejalt elusa looma nii intiimset tundmist ja sellist uskumatut kannatlikkust, et teoreetilisest huvist loomade vastu üksnes ei piisa. On vaja tõsist kiindumust, et selgelt esile tuua seda sugulust, mis on tajutav inimese ja looma käitumises,“ on avanud oma teadlasekreedot autor ise. Konrad Lorenz (1903-1989) on üks loomade käitumist uuriva teaduse etoloogia rajajaid, „Niinimetatud kurjus“ (1963) tema tuntumaid ja tõlgitumaid teoseid. Eestikeelne väljaanne on varustatud kahe põhjaliku saatesõnaga: Tiiu Keskpaiga eessõna keskendub autorile, Kalevi Kulli järelsõna Lorenzi teaduslikule pärandile, selle ja kitsamalt uurimuse "Niinimetatud kurjus" tähendusele ja tähtsusele. |
|
ISBN 978-9985-58-845-1 |
Tähenduste keeris. Tervikliku kultuuriteooria visand Läbi müüdud Selles raamatus on Rein Raud loonud uudse teooria kultuurisüsteemist kui lõdvalt integreeritud ja sisemiselt vastuolulisest tekstide ja praktikate võrgustikust, mille toel inimesed ajutistes ja muutuvates rühmades oma eluilma mõista püüavad. Teooria vaatleb kultuuri paralleelselt kahel viisil – kui tekste, tähistamise konkreetseid ja jagatavaid saadusi, ja kui praktikaid, korratavaid tegevusi, mis toodavad, levitavad ja tõlgendavad neid tähenduste kogumeid. Kummastki lähenemisviisist on välja arendatud iseseisev kultuuri mudel, üheskoos annavad need sügavama arusaamise tähenduste ringlemisest, tähenduste keerisest. Oma teooria loomisel toetub Raud mitmetele väga erinevatele traditsioonidele antropoloogiast, sotsioloogiast ja kultuuriuuringutest semiootika ja filosoofiani. Teooriat ilmestavad läbivalt näited nii kõrgkultuurist kui popkultuurist, nii Lääne kui Ida traditsioonidest, nii kaasaegsetest kui ajaloolistest teemadest. Raamatu võtavad kokku kaks juhtumiuuringut väga erinevatest kontekstidest, üks tegeleb itaalia 13. sajandi luulega, teine Ida-Euroopa kunstieluga 1990ndatel aastatel. Rein Raud (snd 1961) on Tallinna Ülikooli Aasia kultuuriloo ja üldise kultuuriteooria professor. Raud on pälvinud tunnustust ka kirjaniku, tõlkija ja esseistina. Lisaks siinsele uurimusele kuuluvad tema värskemate teoste hulka monograafiad „Mis on kultuur?“ (2013), Zygmunt Baumaniga kahasse kirjutatud "Iseduse praktikad" (2015, eesti keeles 2016) ja romaan „Kell ja haamer“ (2017). |
