Esileht

Teadlane teab: Kas muld elab? (Madis Metsis)

12.02.2018

Vaadates tagasi ökoloogia lähiminevikku võib ääretult imestada, et veel eelmise sajandi viimase kümnendi lõpus mulla rolli ökosüsteemis alahinnati. Kõike, mis oli maapinnast allpool, liigitati abiootiliseks ehk mitteelusaks osaks loodusest. Arvati, et parema juhul on mikroorganismide liikide koguhulk taimedega samal tasemel. Tänaseks on meie maailmavaade muutunud. 
Mikroorganisme arvatakse olevat kuni triljon ehk tuhat miljardit liiki. Seda on kümme tuhat korda rohkem kui taimeliike. Kui olla ajalooliselt aus, siis juba 19. sajandi viimasel veerandil tunnistas mullateaduse üks loojatest, vene impeeriumi teadlane Vassili Dokutšaejev, et muld on justkui looduslik keha, millel on oma genees. Kaasa arvatud sünd, areng ja surm.
Poliitikutest tunnustas esimesena mulla tähtsust inimkonnale president Franklin Delano Roosvelt. Just tema lausus mullakaitse seadusele alla kirjutades, et iga rahvuse ajalugu on kirjutatud lähtuvalt rahvuse suhtumisest oma mullasse.
Ka pealtnäha kõige mittemullalikum muld, rannaliiv, on elu poolest rikas. Ühes grammis rannaliivas leidub umbkaudselt tuhat liiki mikroorganisme. Ja nende tuhande liigi summaarne geneetiline kood on umbes sama suur kui inimesel – kolm ja pool miljardit aluspaari. Ühe grammi rannaliiva geneetiline mitmekesisus on ligilähedane inimese genoomile.
See mitmekesisus ongi vundament, millele toetub maakera ökosüsteemi sisse ehitatud jätkusuutlikus. Millele omakorda toetub inimühiskond, kelle eksistentsi aluseks on mulla võimekus tagada toidu tootmist.
Mulla tähtsust on inimkond tunnetanud aegade algusest. Parafraseerides 12. sajandist pärit fraasi "me seisame hiiglaste õlgadel", võime öelda, et me "seisame mulla õlgadel". Esimeses Moose raamatus lõi jumal Aadama mullast ja siit ka fraas: mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama.