Esileht

Krista Kodres: Valitseb aegunud arusaam humanitaar- ja sotsiaalteaduste rollist

16.04.2018

Tallinna Ülikool oli 14. aprillil toimunud Teadumarsil esindatud nii rohkearvuliste liikmete kui ka sõnakate ettekannetega. Meie humanitaarteaduste instituudi vanemteadur ja Eesti Kunstiakadeemia professor Krista Kodres pööras tähelepanu sotsiaalteaduste ja humanitaarteaduste suhtele ning nende rollile ühiskonnas. Tema kõne täismahus:

Kallid kaasteelised

Minu jutt, mis tegeleb humanitaarteaduste rolliga kaasaegses maailmas, pole kuidagi loodus- ja inseneriteadustele vastanduv. Lähtun lihtsalt tõsiasjast, et ülisageli kui riigiametnik, aga ka meedia teadusest räägib/kirjutab, mõeldakse selle all vaid loodus- ja inseneriteadusi. Selline tavapraktika on ohtlik, sest lülitab humanitaar-, aga ka sotsiaalteadused teaduse väljalt välja. Nimetatud mõistekasutusel on muidugi omad ajaloolised juured ja põhjused, mille jälg, nagu näha, ulatub ka tänapäeva. Selle tagajärjed on paraku nähtaval nii argiarusaamades kui ka teaduspoliitikas.

Minu esimene tees: Eesti ühiskonnas valitseb aegunud arusaam humanitaar – ja sotsiaalteaduste rollist

Teaduse mudel loodi loodusteaduste mudeli järgi ning ratsionaalne maailma ja selle arengu mõõtmise algus langeb 19. sajandisse. Ka juba siis üritati siiski välja tuua loodusteaduste ja humanitaarteaduste eesmärkide erinevusi. Saksa elufilosoof Wilhelm Dilthey astus välja loodusteaduste (HT) ja humanitaarteaduste (HT) samastamise vastu, sõnastades paljudele ilmselt tuttava ja tänini kehtiva eristuse: kui loodusteaduste ülesanne on maailma kirjeldada ja seletada, siis HT (geisteswissenschaften) püüavad seda mõista, tegeledes inimese (sh humanitaarile endale võõra või ajaloolise inimese) ja maailma suhtetega.

Siit koorub mõistagi ka humanitaarteaduste olulisus – tegeleda sellega, missugused on inimese suhted teda ümbritseva maailmaga, kuidas inimene selles oma eluilmas, oma keskkonnas toimetab. Need küsimused omakorda viivad püüuni aru saada, mille alusel see toimetamine toimub, ehk et mille alusel võtab inimene vastu nii igapäevaseid kui mitte-igapäevaseid, nii väikesi kui suuri otsuseid. Need otsused sõltuvad muidugi inimese teadmistest ja kogemustest. Oma otsustega inimene omakorda mõjutab tagasi nii omaenese elu kui ka teda ümbritseva maailma toimimist.

Tahan jõuda selleni, et tänapäevane maailm on päris keeruline ja nn terve mõistusega, common sense’ga sellest adekvaatselt sotti saada pole võimalik. HT ja ST püüavad maailmast arusaamise ühiskonna jaoks kergemaks teha. Kui nende uurimusi ei väärtustata ega kasutata, ei saa inimesed teha ei enda ega ühiskonna jaoks häid ja tarku otsuseid, st ei saa luua head ja sisukat elu ja ühiskonda.Jjust selles, väga otseses mõttes, on HT ja ST baasteadused.

Minu teine tees: Eesti poliitiline eliit pole humanitaar- ja sotsiaalteaduste tähendust kaasaegses ühiskonnas endale piisavalt teadvustanud.

See on muidugi eriti kurb, andes muuhulgas tunnistust praeguse poliitilise eliidi sageli nõukogude-aega ulatuvast haridusest, mis mõistis maailma üliväga lihtsustatult. Teadmisi ei väärtustata riigi tasemel piisavalt, vaadates nii kogu teaduse- ja arendustegevusele eraldatud vahendeid kui ka seda, mille alusel toimub nt ametnike valik – kui palju on ministeeriumides kraadiga inimesi?

Ja kuigi tänane Eesti riik ju tellib arenguaruandeid, kus sees ka ST ja HT süvaanalüüsid, on sage, et nendes leiduvaid teadmisi ja tehtud konkreetseid rakenduslikke soovitusi ignoreeritakse poliitilise profiidi nimel. Varnast võtta näide on kasvõi rahvus- ja rahvastikupoliitika, mis vallas otsuseid pole küll aastaid tehtud “teaduspõhiselt”.

Poliitilise eliidi HT ja ST vaikimisi alahindamisest kõneleb ka eesti teaduse prioriteetide sõnastamine, kust me HT ega ST valdkondi ei leia. Veel kõige vähem leiab sealt aga loometeadust, kaasaegsete kultuuri- ja kunstipraktikate rüpes loodud uut teadmist, mida eesti poliitika on teadusväljalt ja rahastuse juurest tõrjunud nüüdseks juba 20 aastat.

Kolmas probleem seondub HT ja ST teadmisloome tulemuste vahendamisega.

Siin saavad HT ja ST ilmselt visata kivi ka oma kapsaaeda: küllap saaks humanitaarid ja sotsiaalteadlased kirjutada ja rääkida oma tööst/tulemustest rohkem. Viimasel ajal on siiski rõõmustav nii kirjutava, rääkiva kui nähtava, meedia püüdlus uusi teadmisi vahendada. Eriti kiirduväärt on avalik-õigusliku ERR-i/Novaatori sisukus, sh teaduspoliitika kriitilised analüüsid. Loodetavasti see jätkub. Kolmas oluline komponent on teadmiste vahendamisel muidugi Eesti õpetajad, kellel on suur vastutus noortele inimestele eluilma teaduslikul mõistmisel abiks olla. Kuidas saaksid nad oma rolli täita kui poleks HT ja ST järjepidevaid uurimusi?

Me kõik teame, ja poliitikud eriti peaks teadma, mis on kirjas teadmistepõhise eesti arengustrateegias. Seal on nimelt kirjas: “Teadus ja arendustegevus toimib eesti ühiskonna ja majanduse huvides” (too “majanduse huvides” on muidugi lauses ühiskonna paarilisena kõnekas ning viitab ikka sellelesamale kummastavale maailmanägemisele, mis eesti seadusandjale omane: kas siis majandus on ühiskonna kõrval mingi eraldiseisev kategooria?).

Ilma aktuaalsete HT ja ST uuringute ja neist sündivate teadmisteta pole ühiskonna ja selle inimeste huvide tegelik kaitsmine kuidagi võimalik.