Humanitaarblogi

Teaduse ja kõrghariduse rahastuse tõstmist enam edasi lükata ei saa

14. septembril Riigikogu ees toimunud avalikul koosolekul peetud kõne.

Daniele Monticelli

Viimase kolme aasta jooksul on teadlased, õppejõud, üliõpilased ja teaduse ning kõrghariduse sõbrad Riigikogu ees seisnud vähemalt viis korda ühel ja samal põhjusel – et juhtida avalikkuse ja otsustajate tähelepanu Eesti teaduse ja kõrghariduse kroonilisele alarahastusele ning selle laastavatele mõjudele kogu Eesti ühiskonnale. 
Meie rõhuasetused ja meeleolud on olnud selle aja jooksul siiski erinevad: teadusmarsside  abil tutvustasime probleemi. Teadusmatusel leinasime teaduslepet, millest valitsus lahti ütles. Streigiga väljendasime aga rahulolematust tekkinud olukorra pärast.

Seekord oleme veendunud, et riigieelarve koostamisel on lõpus tulnud teaduse ja kõrghariduse kord. See pole enam umbmäärane lootus, vaid väga konkreetne ootus. Enam seda edasi lükata ei saa, kuna Eesti teadusele ja kõrgharidusele on lähenemas täiuslik torm. Esiteks on lõppemas Euroopa tõukefondide mõju ja hetkeseisuga pole nende asemel midagi kindlat tulemas. Teiseks, sellel ja eriti järgmisel aastal on ETAGil erakordselt vähe raha teadusprojektidele jagada. Koroonakriis on suurendanud meie kõikide koormust ja stressi. Kui mitmed teised Euroopa riigid, nende hulgas Soome, otsustasid juba kevadel kõrghariduse rahastust kriisiolukorras oluliselt suurendada, siis Eesti seda kahjuks ei teinud. Rahastuse nappuse ja kriisi ühismõju ähvardab nüüd meid suurema katkestusega mitmes olulises uurimis- ja õpetamisvaldkonnas.

Ühel hiljutisel kohtumisel esitasid Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikud meile seoses kõrghariduse rahastuse võimaliku tõstmisega kummalise küsimuse – kuidas me selle vajadust Eesti rahvale seletame? Oleme ise veendunud, et „maailma kõige targem rahvas“ on juba ammu seda vajadust mõistnud – seda kinnitab ka täna riigikogu esimehele üle antud rahvaalgatus  kõrghariduse ja teadus-arendustegevuse rahastuse korrastamiseks, mis kogus vajalikud allkirjad vaid kahe päevaga. Koos sellega, oleksime võinud riigikogule üle anda paksu raamatu kõikidest artiklitest ja sõnavõttudest, milles me viimasel paaril aastal oleme väsimatult selgitanud miks Eesti teadus ja kõrgharidus vajavad viivitamatult lisaressursse. Kõik need tekstid on hõlpsasti leitavad internetist, head valitsuse liikmed, kui te soovite argumente ainsa õige otsuse tegemiseks ja põhjendamiseks.

Käesolev rahvaalgatus on pika ja keerulise protsessi tulemus – protsess mille käigus juhtus midagi, mida paljud pidasid võimatuks. Me suutsime nimelt ühendada sama platvormi taha eri valdkondades tegutsevaid õppejõude ja teadlasi, üliõpilasi ning erinevaid ülikoole ja teadusasutusi, millest seni arvati, et nad oskavad ainult üksteisega halastamatult konkureerida.  

Head valitsuseliikmed ja rahvasaadikud – väga hea on kuulda, et eelmisest kriisist on õpitud ja et kärpimise asemel soovitakse seekord investeerida Eesti tulevikku. Me seisame suurte väljakutsete ja ebakindluse, kuid ka enneolematute võimaluste ees. Sellistel aegadel, kirjutas oma elu lõpus meie maailmakuulus Tartu semiootik Juri Lotman: “targalt formuleeritud küsimused või isegi sügavalt kogetud kahtlused on märksa olulisemad kui vanad vastused, mis kordavad vanu tõdesid.” Formuleerida uusi küsimusi, sügavalt kahelda ja otsida uusi teid selle asemel, et piirduda vanade arusaamade kordamisega on aga just kõrghariduse ja teaduse peamised ülesanded.

Head valitsuseliikmed ja koalitsiooni ning opositsiooni saadikud – me ei kahtle teie usku teadusse ja kõrgharidusse ja me teame, et te teate, et maailma kõige targem rahvas samuti usub kõrgharidusse ja teadusse. Me ootame lihtsalt seda, et te hakkaksite seda usku oma tegudega viimaks ka näidata!