Professionaalne eripedagoog on väsimatu õppija

Olete praegu omandamas oma teist magistrikraadi. Kuidas üldse jõudsite Tallinna Ülikooli eripedagoog-nõustaja eriala juurde ja milline on Teie varasem erialane taust?

Pärast keskkooli lõpetamist õppisin klassiõpetajaks, kümme aastat hiljem omandasin kõrvalerialana ka inglise keele õpetaja kutse. 

Eripedagoogikani jõudsin läbi sügava isikliku huvi ja soovi valdkonna arengusse panustada. Ma kasvatan autismispektri häirega last ning see on andnud mulle väga hea võimaluse näha hariduslike erivajadustega laste kaasamise protsessi nii lapsevanema kui ka õpetaja seisukohast.

Millised olid ootused ja erialased eesmärgid magistriõpingutega alustades? Kas ja kuidas need on teiseks õppeaastaks muutunud?

Minu ootused olid kõrged, samuti ärevus täiskoormusega töö kõrvalt õppimisega toime tulla. Ootasin vaimset väljakutset, teaduslikku mõõdet oma seni peamiselt populaarteaduslikest allikatest, veebist ja omaenese kogemusest põhinevatele teadmistele. 

Täna võin öelda, et mu ootused on täitunud pareminigi, kui seda ette julgesin kujutada – olen leidnud selle aja ja jõu, et õppetöö sisuga hästi toime tulla ning olen saanud võimaluse oma magistritöö raames tõepoolest panustada autismipedagoogika valdkonna arengusse Eestis.   

Kasutan õpingutelt saadud teadmisi absoluutselt iga päev oma koolis õpilaste täiendavate vajaduste märkamisel, nii õpilaste kui ka õpetajate toetamisel, vanemate ja juhtkonna nõustamisel.

Millisel ametikohal töötate? Kas ja kuidas olete oma õpingute jooksul omandatud teadmisi saanud tööl praktikas rakendada ja kuidas õpingud Teie erialast tööd toetavad?

Olen kuus aastat töötanud Tallinna Euroopa Koolis, esimesed kolm neist klassiõpetajana, viimased kolm eripedagoogi ja tugiteenuste koordineerijana. 

Vaatamata sellele, et minu magistriõpingud on suures osas olnud teoreetilised, tunnen et ma, et kasutan neid teadmisi absoluutselt iga päev oma koolis õpilaste täiendavate vajaduste märkamisel, nii õpilaste kui ka õpetajate toetamisel, vanemate ja juhtkonna nõustamisel. Tunnen väga suurt vastutust selle töölõigu eestvedajana.  

Kes on professionaalne eripedagoog? Kuidas tema professionaalsust toetada? Mida saab ta ise teha ja kuidas saab kooli juhtkond teda oma töös toetada?

Professionaalne eripedagoog on väsimatu õppija, kes iga uue abivajaja puhul tuletab küll meelde põhitõed, kuid uurib siis ka kõige värskemaid allikaid ning kolleegide kogemusi, kuulab õppijat, õpetajat ja lapsevanemat ja loob niimoodi just selle õppija jaoks sobiva toeskeemi. 

Tema professionaalsuse toetamiseks on vaja pidevaid kvaliteetseid täiendkoolitusi ja töötingimusi, mis võimaldavad oma tööd hästi teha. 

Eripedagoog peab suutma mõista nii õpilast, õpetajat kui ka lapsevanemat ja igaüht neile vajalikul viisil toetada. See on tohutu vastutus.  

Kooli juhtkond saab eripedagoogi toetada eelkõige tema tööd hinnates ja tema arvamust usaldades ning seejärel tema õiguste ja vajaduste eest seistes. Igas koolis ja lasteaias peaks olema oma eripedagoog – sõltumata õpilaste arvust. Eripedagoog, kes peab oma aega jagama mitme haridusasutuse ja/või nõustamiskeskuse vahel võib küll omada suurepäraseid teadmisi, kuid ei saa millelegi pühenduda. 

Eripedagoog, kes nõustab õpetajaid ja isegi juhtkonda, ei peaks töötama õpetaja miinimumpalga eest.   

Millised erialased väljakutsed ootavad ees magistrikraadiga eripedagoog-nõustajat?

Kaasav haridus, mis jõudis paljudesse Eesti koolidesse enne tugispetsialiste, tõi endaga kaasa tohutud väljakutsed. Ootused eripedagoogile on kõrged. Paljudes klassides on õpilasi, kes ei tule toime õppekava või õpikeskkonna nõudmistega ning suurel osal õpetajatest ei ole oskusi neid toetada. 

Eripedagoog peab suutma mõista nii õpilast, õpetajat kui ka lapsevanemat ja igaüht neile vajalikul viisil toetada. See on tohutu vastutus.