TLÜ vilistlane Annika Tõnurist – aasta klassiõpetaja 2019

Tutvustage lühidalt ennast. Kus ja kellena töötate? Millal ja millise eriala lõpetasite Tallinna Ülikoolis? Kui kaua olete õpetajana töötanud?

Töötan klassiõpetajana väikeses, kuid pidevalt kasvavas Sillaotsa Koolis Tartumaal. Klassiõpetaja hariduse sain toonases Tallinna Pedagoogikaülikoolis 1992. aastal. Juba 1993. aastal oli mul õnn saada tööle Sillaotsa kooli ning nende 26 aasta jooksul pole mul tulnud pähegi mõtet kooli vahetada.

Koolielu on nende aastate jooksul palju muutunud, nende muutustega tuleb kaasas käia.

Kuidas täiendate oma erialaseid teadmisi ja oskusi igapäevatöös?

Koolielu on nende aastate jooksul palju muutunud, nende muutustega tuleb kaasas käia. Meie koolis on väga tubli haridustehnoloog, kes pidevalt viib meid kurssi uute võimalustega arvutis ja iPadides. 

Lisaks võimaldatakse meie kooli õpetajatele pidevat enesetäiendust, mida pakutakse nii Tartu kui ka Tallinna Ülikooli või teiste koolitusasutuste poolt. 

Juhtkond korraldab koolivaheaegadel ka sisekoolitusi õpetajatele huvipakkuvatel teemadel, näiteks, kuidas pidada raskeid vestlusi lapsevanemaga, või kuidas oma aega planeerida ning läbipõlemist vältida.

Kas ja kuidas on Teie arvates õpetajakoolitus muutunud võrreldes selle ajaga, kui ise alles õpetajaks õppisite? 

Õpetajakoolitus on minu arvates muutunud väga palju efektiivsemaks ja huvitavamaks. Tänapäevased koolitused on enamasti aktiivõppe vormis, kus õppija mõtleb ja räägib kaasa, jagab kogemusi ning õpib teiste kogemustest. Minu ülikooliaastad möödusid pigem loenguid kuulates ja juttu kiirkirjas üles kirjutades.

Tänavu rõõmustasid meid Eesti laste suurepärased PISA tulemused. Mis on Teie hinnangul nii heade tulemuste taga? 

PISA tulemuste üle võib kindlasti rõõmu tunda – meie õpilased on väga tublid! Kiitmist väärivad ka laste kodud, sest paljud lapsevanemad hoolivad, kuidas nende lapsed hakkama saavad ja uurivad, kuidas nad koostöös õpetajatega laste haridusteed toetada saaksid. 

Oluline ongi just usaldus, sest kõige turvalisemalt tunnevad õpilased ennast just siis, kui kool ja kodu astuvad ühes sammus. 

OECD toob välja ka seda, et Eesti tugevuseks on kogenud õpetajad. Palju räägitakse alustavatest õpetajatest, mis on kahtlemata oluline küsimus õpetajaskonna jätkusuutlikkuse osas, kuid samaväärselt võiks tähelepanu pöörata ka kogenud õpetajatele – heas koolis peaks end väärtuslikuna tundma nii kogenud kui ka alustav õpetaja, oluline on märgata ja tunnustada õpetajate tööd ning pakkuda neile pidevalt võimalusi õppimiseks, rikastava tagasiside andmiseks ja saamiseks.

Õpetajal läheb hästi, kui tal on õnn sattuda kooli, kus on toetav juhtkond ning koostöövalmid kolleegid. 

Üks suur väljakutse, millele ka PISA tähelepanu juhib, on meie õpilaste heaolu. Heade tulemuste kõrval on sama oluline õpilaste vaimne ja füüsiline tervis. Kiusamise ennetamine on võimalik erinevate tõenduspõhiste programmide abil – näiteks on meie koolis liitutud VEPA ja KiVa programmiga, mis aitab õpilastel arendada oma sotsiaalseid oskuseid ja sõnavara ning laiemalt olla headeks sõpradeks teineteise haridusteel.

Kuidas läheb Teie arvates Eesti õpetajal? Mis valmistab muret ja mis rõõmu?

Õpetajal läheb hästi, kui tal on õnn sattuda kooli, kus on toetav juhtkond ning koostöövalmid kolleegid. 

Tänapäeva lapsevanemad on väga nõudlikud ning kui noor õpetaja satub kusagilt kaitset ja abi saamata vanemate surve alla, siis ta lahkub koolist. Ma soovin loota, et rohkem on siiski selliseid koole, kus Eesti õpetaja on rahulolev oma töökeskkonnaga, ja et käib pidev töö tingimuste parandamiseks. Juba ainuüksi noore õpetaja ja tema murede märkamine kogenumate kaaskolleegide ning juhtkonna poolt on väga oluline.

Minu töös on suurim rõõm näha lapsi oma saavutuste üle rahulolu tundmas.

Minu töös on suurim rõõm näha lapsi oma saavutuste üle rahulolu tundmas. Lapsed oma pakatava energia on õpetajale igapäevane suhkrutükk. Lapsed kasvavad õpetajale südame külge ja ühised mälestused jäävad pikkadeks aastateks meelde.

Murelikuks teeb see, et kaasav haridus ei õigusta ennast. Erivajadusega laps, kes vajaks maksimaalset tähelepanu vastavalt oma võimetele, ei saa seda klassiruumis, kus laste tase on n-ö seinast seina. Eripedagoogiks õpitakse viis aastat, aga koolisüsteemi tingimused ei toeta eripedagoogi tegevust vajadustele kohaselt.

Mis Teid õpetaja töö juures kõige rohkem köidab?

Mina lähen väga hea meelega igal hommikul kooli. Lapsed on vahetud ja rõõmsad, töö on väga vaheldusrikas. Meie koolis on algklassilapsed ühe õpetajaga kolm aastat.

Tõden ikka ja jälle, kui innustavat ja toredat tööd ma teen!

Esimese klassiga alustades on tihti ebakindel tunne – kuidas ma nad küll kirjutama-lugema-arvutama õpetan. Kuid koostöös vanematega on tohutult rahuldustpakkuv, kui lapsed 3. klassis mitte ainult ei loe ega kirjuta, vaid teevad hästi ka meeskonnatööd, suhtlevad, analüüsivad, on iseseisvad ja aktiivsed. 

Minu eelmised õpilased suhtlevad minuga ka peale 3. klassi lõpetamist, käivad minu juures juttu ajamas ja vajadusel abi küsimas. See teeb südame soojaks. Tõden ikka ja jälle, kui innustavat ja toredat tööd ma teen!

Mis on Teie arvates suurimad väljakutsed õpetajate töös? 

Pikaaegsele pedagoogile on väljakutse ka see, kui pead kohanema pidevalt muutuva õpikäsitusega, unustama fraasi „aga meil on alati nii tehtud ...”,  püüda astuda ühte sammu nooremate kolleegidega digitehnoloogia valdkonnas.

Õpetajatöö pakub erinevaid väljakutseid. Oluline on jääda igas olukorras rahulikuks ning püüda olla kannatlik, seda nii lapse kui ka vanemaga. See ei ole alati kerge. Õpetajatöö võib olla väga kurnav – intensiivne töötempo, lärm, laste ja nende vanemate emotsioonid ning mitmed teised faktorid – õpetaja peab oskama ennast hästi maandada ning pärast tööpäeva koolimõtetest välja tulla, et mitte läbi põleda.

26 aastaga on nii mõndagi muutunud. Ei piisa ainult vihikust-õpikust ega tahvlist ja kriidist, et laste tähelepanu köita. Tuleb rohkem vaeva näha. Samas on põhivajadused jäänud samaks: peale turvatunde ja hoolimise, vajab laps aega mängurõõmuks ja võimalust eneseteostuseks.  

Mida peate oma senise karjääri jooksul seniseks suurimaks edulooks?

Tunnen uhkust selle üle, et olen suutnud ennast kohandada muutustega ja minna ajaga kaasa, kuigi olen pärit eelmisest generatsioonist.

Neli aastat tagasi tuli minu tööellu Käitumisoskuste Mäng VEPA. Tundsin suurt rahulolu, et tänu VEPA metoodikale oskasin raskesti käituvat last suunata ja toetada nii, et areng oli hüppeline. VEPA on minu töö lahutamatu osa siiani. 
Tunnen uhkust selle üle, et olen suutnud ennast kohandada muutustega ja minna ajaga kaasa, kuigi olen pärit eelmisest generatsioonist. See on aidanud mind mu õpetajatöös paremaks ja efektiivsemaks muutuda.

Ning muidugi oli minu jaoks kirjeldamatu au saada niivõrd suur tunnustus aasta klassiõpetaja tiitli näol.