1 Minuti Loeng: kuidas võidelda koolikiusamisega? (Kristiina Treial)
Kas sulle on viimasel ajal keegi korduvalt ja meelega kahju teinud? Või äkki on juhtunud nii, et hoopis sina ise oled kedagi mitu korda meelega halba olukorda pannud? Näiteks taga rääkinud? Või oled hoopis midagi sellist pealt näinud? Kui jah, siis oled olnud seotud kiusamisega. Kas kannataja, tegija või pealtnägijana.
Kiusamine on see, kui keegi teeb teisele meelega ja korduvalt kahju, kasutades seejuures ära jõudude ebavõrdsust. See on palju enamat kui lihtsalt konflikt, nali, tüli või arusaamatus. Tegemist on lausa omalaadse kahjustava suhtega, mis avaldab mõju ka juhtumite vahepeale jääval ajal.
Vahel arvatakse, et mis sellest kiusamisest ikka rääkida, näe, meil kooliajal kiusati ka, aga midagi ei juhtunud. Täiesti ülespuhutud teema. Tõepoolest, uuringute järgi kannatab keskmiselt iga viies kooliõpilane kiusamise all, julgelt üle 60 protsendi inimestest ütleb, et on mingil ajal kooliaastate jooksul kiusamist kogenud. Kiusamist leidub ka töökollektiivides ja perekondades. Sellise suure levimuse kontekstis võiks arvata, et tõepoolest on tegemist millegi normaalsega.
Vaimsed probleemid
Teadusuuringud näitavad aga hoopis tõsisemat pilti. Kiusamisel on tõsised lühi- ja pikaajalised kahjud kõigile osapooltele. Kiusamise all kannatamisega käib kaasas õpimotivatsiooni ja akadeemilise edukuse langus, ärevuse ja depressiivsuse ning ka suitsiidimõtete sagenemine, viimast täheldatakse ka kiusamise tegijatel muuseas. Suuremat stressitaset täheldatakse ka pealtnägijatel.
Pikas plaanis on kannatanutel tavapärasest rohkem vaimse ja sotsiaalse tervise probleeme, raskusi nii isiklikes suhetes kui tööalases edus. Norra uurijate andmetel satuvad kooliajal teisi kiusanud noored aga umbes neli korda suurema tõenäosusega politseis kuriteoga arvele. Rootsis on välja arvutatud, et ühe aasta jooksul riigi koolides aset leidnud kiusamine maksab sealsele ühiskonnale järgneva 30 aasta jooksul umbes 1,8 miljardit eurot, hõlmates kulusid näiteks nii tervishoiu-, sotsiaal-, haridus- kui justiitssüsteemile. Saadavad kasud on ainult minimaalsed lühiajalised tunnustused kiusajatele. Selles valguses on nii kõrged kiusamise esinemise näitajad tõsiseks ohumärgiks meie rahva tervisele ja heaolule.
Ei, kiusamine ei peaks olema ja ka ei ole suureks kasvamise loomulik osa.
Aga kuidas siis selle vastu saab?
Mitmekümne aasta jooksul tehtud uurimused näitavad, et näiteks koolikeskkonnas saab ja tulebki kiusamist ennetada. Selleks on vaja järjepidevat, kogu kooli kaasavat harivate ennetustegevuste ja tõhusate juhtumilahendamise viiside kasutamist. Vähem tegemine ei ole piisav. Järjepidevat harimist kiusamise ära tundmiseks ja peatamiseks vajavad lisaks õpilastele ka lapsevanemad ja õpetajadki. Näiteks – õpetajad kipuvad krooniliselt ülehindama oma suutlikkust märgata kiusamist. Uuringud näitavad aga, et tegelikkuses suudavad õpetajad märgata vähem kui neljandikku ja sekkuda veel vähematesse juhtumitesse.
Seetõttu on kiusamise peatamisel hädavajalik koostöö kaasõpilastega. Nemad on reeglina toimuvast teadlikud, just nende heakskiidu toel saab kiusamine toimuda. Nende vaikimine teeb kiusatava kannatused veelgi suuremaks. On ülitähtis, et koolipere lepiks ühiselt kokku, et kiusamisest rääkimine on vajalik, see on kõigi kohustus ja võib päästa mõne kaaslase elu. Selline kokkulepe ei saa aga sündida tühja koha peale, see vajab süstemaatilist õpetust ja väärtuskasvatust. Ja kiusamisest rääkimise oskuse kujundamist. Igas klassis. Igas perekonnas.
