1 Minuti Loeng: miks ei tohiks põhikooli lõpueksameid kaotada? (Maria Erss)
Põhikooli lõpetamine tähistab Eestis kohustusliku hariduse omandamist, mis on eeldus edasisteks haridustee ja tööelu valikuteks. Seni on kontrollitud põhihariduse omandamist riiklike lõpueksamite ning kooli loovtöö või uurimistööga. Põhikooli lõpueksamite kaotamise teema on päevakorras olnud juba pikemat aega. Mis juhtuks, kui riiklikud eksamid kaotada?
Uuringud standardiseeritud testide kohta näitavad, et neil on kogu maailmas suur mõju õpetamispraktikatele ja õppesisule. Mõju võib olla nii hea kui halb. Ühest küljest suunavad hästi koostatud eksamid õpetajaid ja õppijaid pöörama rohkem tähelepanu olulistele pädevustele ning kaasaegsetele õpetamispraktikatele. Teisalt võib eksamitel olla kogetud õppekavale negatiivne mõju, kui õpetajad keskenduvad liigselt eksamiülesannete drillimisele. Samas on põhihariduse omandamist vaja kuidagi hinnata. Üks variant on asendada riigieksamid koolieksamitega.
Puudub ülevaade
Kui kaotada riiklikult välja töötatud põhikoolieksamid, siis pannakse kogu vastutus koolidele. Koolisiseste eksamite väljatöötamine suurendab õpetajate töökoormust veelgi ja käib ka paljudele õpetajatele üle jõu, sest neil puudub vastav koolitus eksamite koostamisest. Eksamite koostamine on omaette teadus, mis nõuab eraldi koolitust. Mäletan oma kogemusest 9. klassi saksa keele riikliku eksami ettevalmistuskomisjonis osaledes, et riigieksami koostajatele korraldati põhjalik testikoostamise koolitus.
Kui aga koolidele anda täiesti vabad käed lõpueksamite koostamiseks, võib tulemuseks olla võrreldamatu kaos ning riigil puudub ülevaade, millisel määral on põhiharidus omandatud. Samuti on võimalik, et koolid hakkaksid esitama lõpetajatele väga erinevaid nõudeid, mistõttu kannataks põhihariduse kvaliteet ning satuks ohtu ühtluskooli põhimõte.
Erinevus gümnaasiumiga
On suur vahe, kas räägime põhikooli või gümnaasiumi lõpueksamitest. Põhikooli eksamil on võrreldes gümnaasiumi lõpueksamiga erinev funktsioon. Need hindavad põhihariduse omandamise määra ega ole mõeldud sorteerima õpilasi eliitgümnaasiumidesse või tavakooli. Seetõttu korraldavad gümnaasiumid eraldi sisseastumiskatseid. Gümnaasiumi riigieksam seevastu loodi 1997. aastal muu hulgas selleks, et ühendada lõpueksamid ülikooli sisseastumiseksamitega ja vähendada sellega õpilaste koormust eksamiperioodil.
Viimase aja arengud on näidanud, et ülikoolid on hakanud korraldama oma katseid ning riigieksam ei ole enam küllaldane valikukriteerium. Samuti on riigieksamil olnud seoses edetabelite avaldamisega ajalehtedes õpetaja autonoomiale ning õppetöö mitmekesisusele pärssiv mõju. Pealegi toimub gümnaasiumis juba osaliselt niikuinii spetsialiseerumine näiteks humanitaaria või reaalharu suunas, mistõttu me ei saa eeldada kõigilt ühesuguseid matemaatika- või võõrkeeleteadmisi. Seega tuleks analüüsida, kas gümnaasiumi riigieksamid on sellisel kujul veel vajalikud.
Põhikooli lõpueksamid on enamikele õppijatest täiesti jõukohased ning riigieksami negatiivsele tulemusele sooritanud õppijad võivad ka praegu lõpetada põhikooli üksnes koolieksamiga. Nii säiliks ka ühtluskooli põhimõte, mis on Eestis olnud siiani põhihariduse aluskiviks ja mida võib vaadelda kui sammu võrdsema ühiskonna poole. Mis puudutab väidet, et riiklike põhikoolieksamite asemel võiksid koolid anda õppijatele rohkem sisulist tagasisidet, siis võib öelda, et ka praegu koguvad põhikoolid juba õppijate edasijõudmise kohta mitmesuguseid andmeid ja annavad sisulist tagasisidet õppijate arengule näiteks arenguvestluste ja kujundava hindamise kaudu.
Kokkuvõttes võidaksid põhikooli riiklike lõpueksamite kaotamise reformist juba niikuinii väga tublid koolid, kellel on väga head õpilased ja kes teevad väga head tööd. Kaotaksid aga need koolid, kes vajavad pisut rohkem juhtnööre ning järelevalvet.
