Aaro Toomela Õpetajate Lehes: Kas mõte ikka asub peas?

Eesti kool liigub nüüdisaegse õpikäsituse (NÕK) suunas. Tihti räägitakse rühmapõhisest õppest, õppeainete lõimimisest, kujundavast hindamisest jms. Ent kuidas haakub see kõik neuroteadustega? Mil määral on neuroteadlased need uued lähenemised heaks kiitnud või ellu kutsunud? Küsimust kommenteeris Õpetajate Lehele TLÜ kultuuri- ja neuropsühholoogia professor Aaro Toomela.

Neli last vaatavad gloobust

Kas koolidel on vaja rakendada õppetöös neuroteaduste viimase aja avastusi? Kindlasti, ainult et mida konkreetselt?

 Tunded asuvad kindlasti peas ehk aju eri osades, väitis omal ajal ebateadus frenoloogia. Frenoloogid uskusid ka, et kolju kujust on näha inimese vaimsed võimed ja omadused. Allikas: L. A. Vaught „Practical character reeder”, Chicago, 1902

Viimastel aastatel on hakatud üha resoluutsemalt toonitama, et koolidel on õppe korraldamisel viimane aeg neuroteaduste ehk aju-uuringute uusimaid avastusi arvesse võtta. Eestiski on peetud mitu konverentsi, kus on õpetajatega pahandatud, et need ei tea, mis lapse peas toimub. Näiteks on võrreldud last autoga ja õpetajat auto remontijaga ning manitsetud, et õpetaja teab ainult seda, mis aasta väljalase tema remonditav auto on ja kust ta töökotta toodi, kuid mitte seda, mis selle auto mootorikatte all toimub.

Nii on jäänud mulje, nagu oleks Eesti pedagoogika ajast tublisti maha jäänud. Samas ei ole nendel konverentsidel ega ka konverentsidel esinejate veebikülgedel toodud näiteid selle kohta, missuguseid konkreetseid neuroteaduste avastusi tuleks koolipraktikas kiiresti rakendada. Miks siis näiteid ei tooda? Kommenteerib TLÜ kultuuri- ja neuropsühholoogia professor Aaro Toomela.

Miks neuroteadused kooli ei jõua?

AT: Neuroteadustest räägitakse viimasel ajal suhteliselt palju, sest elektronmikroskoopide ja aju­skanneritega on palju uut ja huvitavat teada saadud. Tänu sellele mõistetakse aju tegevust palju paremini ja haiguste põhjustele saadakse kiiremini jälile, diagnoosid on täpsemad, operatsioonid õnnestuvad paremini jne. Ilmselt ongi neuroteaduste edu arstiteaduses peamine põhjus, miks kooliltki nõutakse neuroteaduste tundmist ja rakendamist.

Paraku pole aju skannimisega avastatud midagi niisugust, mida koolis poleks juba 30–50 aastat tagasi teatud. Põhjus on väga lihtne – pedagoogika ei keskendu lapse aju ehitusele, vaid tema mõtlemisele, kuid mõtlemist saab uurida ka aju ehitust molekuli või üksiku juhtetee tasandil tundmata, nagu autot saab remontida tema materjali molekulaarstruktuuri teadmata.

Neuroteadlased räägivad siiski aju treenimisest …

Väljend „aju treenimine” eksitab. Räägiksin pigem mõtlemise harjutamisest. Loomulikult on mõtlemine ajupõhine, aga mitte ainult ajupõhine. Ajul pole vahet, millise teadmiste valdkonna asju me õpime ja kuidas seda teeme. Ajusse lihtsalt moodustuvad teatud närvivõrgustiku mustrid, mis vastavad meid ümbritseva keskkonna ülesehitusele. Kui ümbritsev keskkond on kultuuripõhine, siis saame unikaalseid närvivõrgustikke, mida ilma kultuurita ei tekiks mitte kunagi.

Küsimus on aju ja keskkonna vastastikuses mõjus. On ju selge, et raamatut lugedes saan ma palju rohkem teada kui lugemata jättes. Aga mida aju ehituse ja toimimise printsiipide tundmine raamatu lugemisele juurde annab? Mitte midagi. Aju ehitust tundmata saab väga hästi raamatut lugeda. Nii saab ka pedagoog aju ehitust detailselt tundmata edukalt õpetada.

Aga väide, et hoopis aju juhib meid, mitte meie oma aju …

Ühes laineid tekitanud uuringus avastati aju skaneeringute abil tõesti, et aju tundub mõtlevat kiiremini kui inimene ise. See pakuti välja kui suur avastus. Tegelikult ütles Oswald Külpe juba üle saja aasta tagasi ilma mingite aju-uuringuteta, et meie saame endale teadvustada ainult psüühiliste protsesside lõpp-produkte. See pole Külpe näide, aga kui ma küsin, kui palju on 2 + 3, siis saan vastuseks 5. Aga kust seda teatakse? Mõni on arvutanud, mõni mälust valmis vastuse leidnud, kuid me ei suuda teadvustada täpset viisi, kuidas me vastuseni jõudsime. Me teadvustame alles lõpp-produkti, kuid mõistagi on selleni viiv mõtlemisprotsess meie ajus kindlale vastusele vastavas vormis juba enne lõpp-produkti kujunemist olemas.

Neuroteaduste need avastused, mida mina tean, ütlevad enamasti pedagoogiliselt vähe. Nad ei paku arusaama sellest, mida tuleks pedagoogikas teisiti teha või millise asjaga tasub kindlasti vanaviisi jätkata. Neuroteadustega fikseeritakse mitmesuguseid situatsioone, aga kuidas need kujunevad, mida on vaja nende saavutamiseks teha, sellele vastavad teised valdkonnad või ei vasta keegi.

Pedagoogika saab üsna hästi toimida ka ilma neuroteaduseta, mis keskendub mitte mõistusele, vaid bioloogilistele protsessidele. Me võime ju avastada, et mingi ülesande lahendamisel muutub üks kindel piirkond ajus aktiivseks, kuid mida saab pedagoogika sellest järeldada? Tihti on sellised ühe ajupiirkonna uuringud väga eksitavad. Näiteks on tüüpiline, et võrreldakse kahte situatsiooni ja vaadatakse, milline piirkond ajus nende peale aktiviseerub. Samas ignoreeritakse tihti seda, et lisaks neile kahele piirkonnale aktiveerusid mõlema katse puhul veel paljud teised ühed-samad piirkonnad. See on sama, kui uurida jooksjaid nende jalgu arvesse võtmata, kuna jalad on ju kõigil jooksjatel. Aju-uuringutes ignoreeritakse tihti neid vajalikke universaalseid ajupiirkondi, mis osalevad paljudes funktsioonides.

Mõte niisiis ei asu peas?

Mõte ei ole ainult peas, selles asi ongi. Mõte käib alati millegi kohta ja see miski asub väljaspool aju ehk keskkonnas. Kui võtame aju ära, siis psüühika loomulikult kaob. Seega on aju mõtlemiseks vältimatult vajalik. Aga kui asetada inimene keskkonda, kus kedagi ei ole ja mitte miski ei muutu, siis kaob psüühika niisamuti.

Me ei saa aju-uuringute põhjal otsustada, mida me peame koolis teistmoodi tegema, sest psüühika ei ole ainult aju nähtus ja psüühika reeglid ei ole mitte aju, vaid keskkonnaga suhestumise reeglid. On väga ekslik arvata, et saame ainult aju uurides mõista inimese psüühikas toimuvaid protsesse. Keskkond on see, mis meie psüühikat kujundab. Keskkonnad on väga varieeruvad, neis kujuneb väga erinevaid psüühilisi seisundeid ja hoiakuid. Me saame eri keskkonnas unikaalseid kogemusi, mida kellelgi teisel ei ole. Näiteks oleme olnud üksinda kohas, kus mitte keegi teine pole kunagi käinud. Inimese unikaalsus tuleneb just keskkonnast, mitte tema aju erilisusest.

Lapsed ei suutvat enam keskenduda. Kas see ei ole aju arengu probleem?

See on tõsi, et tänapäeval on raske leida last, kes istuks ja loeks kaheksa tundi järjest raamatut, sest see on põnev. Kuid ükski psüühikanähtus ei sõltu ainult ajust, vaid ikkagi aju ja keskkonna suhtest.

Lapsel on tänapäeval sotsiaalne surve hoida raamatu asemel käes nutiseadet ja vaadata selle ekraani. Meie ühiskond on loonud niisuguse uue keskkonna, kus inimeste vajadused on seotud ekraaniga palju rohkem kui raamatuga. Vähesem keskendumine ei ole lapse kui indiviidi või tema aju arengu probleem, vaid keskkonna muutumise küsimus. Mulle on helistatud ja küsitud, kas ma juba lugesin läbi selle e-kirja, mis mulle pool tundi tagasi saadeti. Olen tahtnud vastata, et töö ajal ma e-kirju ei loe, kuid surve olla kogu aeg võrgus kättesaadav on väga tugev.

Pinnapealselt võib jääda isegi mulje, et tänapäeval traditsioonilises mõttes keskendumist polegi enam vaja, sest meilt oodatakse mitme asjaga paralleelselt ja pealiskaudsemat tegelemist. Kui on vaja päriselt keskenduda, siis võib tõesti selguda, et lapsel pole olnud võimalust seda harjutada ega selgeks saada.

Pedagoogidele meeldetuletuseks aga rõhutan, et õpetaja loob samuti keskkonda. Kui õpetaja loob sellise keskkonna, kus on põnev keskenduda, siis laps märkab seda ja loomulikult keskendubki. Siis näeme, et lapse aju pole üldse muutunud ja ta pole muutunud ka isiksusena. Muutunud on ainult keskkond.

Artikkel ilmus Õpetajate Lehes