Ühe Minuti Loeng

Mida täpsemalt silmas peame, kui räägime andekusest? (Halliki Põlda)

Üldjuhul räägitakse andekusest kui erakordsest nähtusest, mis tähistab inimeste oskusi ja suuri võimeid ning arengupotentsiaali. Andekuse mõistet käsitletakse ajas muutuva konstruktina. Üksteist vastastikku mõjutades annavad sellele laiema tähenduse teadus, avalik meedia ja andekusega seotud ühiskonnarühmad, eelkõige hariduse sidusrühmad.

poiss

Andekusest on ajast aega räägitud kui Jumala kingist või inimese pärilikust, kaasasündinud omadusest. Ajaloolised andekusteooriad käsitlesid andekust sünnipärase, fikseeritud ja harvaesineva isikuomadusena. Tänane teadus tõstab esile, et andekuseks nimetatud kaasasündinud eeldusi ja võimeid on elu jooksul võimalik kõigil arendada talendiks. Arenguprotsessi keskmes on haridus ja õppimine, kuid seda mõjutavad ka näiteks ande kandja isikuomadused, arengukeskkond laiemalt ja juhus või õnn, selgitab minutiloengus Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi elukestva õppe lektor Halliki Põlda

Ehkki andekus teadusmõistena on avar – andekus kuulub kõigile – , siis avalik meedia räägib sellest sarnaselt ajalooliste teadusarusaamadega kui erilisest, atraktiivsest ja harvaesinevast sünnipärasest nähtusest. Vastupidiselt teadustekstidele, on andekus meedias seotud enamasti lapse- ja noorukieaga ning kindla andevaldkonnaga: meediapersooniks on noor ja enamasti mitmel alal andekas (nn noor talent), kes võidab laulukonkursse, teadusolümpiaade ja spordivõistlusi. Samas rõhutavad andekuseuurijad, et tegemist ei ole ainult noorte privileegiga ning tänases muutuvas ühiskonnas on ka andevaldkondi rohkem kui eelnimetatud. Siit selgub meedia potentsiaal kajastada andekust mitmekülgselt ja kirjeldada kõigi inimeste väga erinevaid andeid.

Ande kandja tagaplaanil

Tarvidus märgata kõigi andeid ja andekust ilmneb ka hariduses, mille sidusrühmad räägivad andekatest lastest sageli sildistavalt. Näiteks räägitakse oivikutest ja geeniustest, aga ka nohikutest ja tõrjututest. Andekust nähakse hariduses ja ühiskonnas laiemalt olulise ja tähtsana, kuid selle kandja jääb tihti tagaplaanile ja eri andelaadid märkamata. Ühelt poolt on põhjuseks ressursside nappus, sest õpetajatel pole piisavalt toetust, aega ja raha. Napib ka teadmisi ning andekuse avaldumist toetavaid õppevahendeid.

Teisalt on murekoht sidusrühmade koostöö puudumine – kool ja lastevanemad, aga ka hariduse sidusrühmad laiemalt, näevad üksteist pigem takistajatena. Lapsed ise väljendavad selget ootust koostööks, toetuseks ja andekusega tegelemiseks ning märkavad ja tunnustavad eakaaslaste andeid. Seega on oluline mõtteviisi muuta. Koolis peab märkama ja toetama nii andekate vajadusi kui ka arendama kõigi õppijate erinevaid andeid. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses tuleb sätestada kõigi laste unikaalsete annete ja nende arengu toetamine: võimalused, tegevused ja selle eest vastutajad.

Geoff Colvin rõhutab on raamatus „Talent on ülehinnatud“, et mitte kõik inimesed ei ole nõus maksma hinda, mida annete arendamine neilt nõuaks, kuid erakordne anne ja saavutus ei ole reserveeritud üksnes väljavalitutele. Andekusuurijana on minu sõnum, et andekus on arendatav, omane igas eas  inimesele ja meil kõigil on võimalus ning kohustus arendada nii iseenda andeid kui märgata ja toetada teiste omi.