Humanitaarblogi

Kuidas uurimisteemat meeldejäävalt esitada?

Reedel, 27. jaanuaril lõppes nädal aega kestnud Kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli kuues talvekool, mis tõi kokku õppejõud, magistrandid ja doktorandid, et arutada keskkonnahumanitaaria teemadel. Talvekoolis korraldati esmakordselt ka science slam, kus osalejad esitasid oma uurimisteemasid. Sellest räägib lähemalt projekti koordinaator Doris Aydin.

people in an auditorium

Viiel intensiivsel päeval toimusid loengud, diskussioonid, tudengiseminarid, filmiõhtud ja ühiseid koosviibimised, millest ei puudunud ka üks korralik slämmiõhtu. Kokkuhoidva seltskonna mõtted ja küsimused rikastasid mitte ainult loenguid ja seminare, vaid talvekooli atmosfääri laiemalt. Minu jaoks oli esmakordne kogemus korraldada talvekooli ja kõige eredamad hetked meenuvadki slämmiõhtult.

Kuna science slam'i pole varem talvekoolis korraldatud, kompas ka korraldusmeeskond uut kontseptsiooni, et põhireeglid paika panna. Viie minuti jooksul oma ideed esitleda ning seda efektselt ja meeldejäävalt teha on väljakutse, mis esmapilgul ei tundugi väga mahuka või keerulise ülesandena. Seega ootasin põnevusega, mida slämmijad publikule pakuvad. Pinget keris ka see, et esialgu oli väga palju huvilisi. Kahjuks mitmed siiski loobusid enda proovile panemisest, sest slämm on tõesti suur väljakutse, aga samas hindamatu kogemus edaspidisteks etteasteteks.

Kolmapäeval õhtupoolikul kogunes talvekooli seltskond NOVA vabaalale, et maha pidada üks tõeliselt meeldejääv slämm. Õhtut modereeris antropoloogia dotsent Carlo Cubero, kes osales koos väliskülaliste professor Gregg Mitmani ja professor Harriet Hawkinsiga ka žüriis, mille ülesanne oli anda tudengitele koha peal kiiret tagasisidet. Kaheksa slämmijat, kaheksa erinevat teemat ning viisi, kuidas oma idee esitamisele läheneda.

Minu jaoks olid teiste seas kõige meeldejäävamad Hirohisa Koike ja Hanna Vikströmi esitused. Kõige performatiivsem oli Rootsi Kuninglikus Tehnikainstituudis õppiva Hanna esitus, kus ta läbi telefonivestluse esitles publikule oma teemat (mis omakorda seisneski nutitelefonide koostises olevates metallides), mille taustaks jooksid sisulised slaidid. Hea kombinatsioon ning ülesehitus, mis haaras kohe publiku tähelepanu.

Põneva uurimisteema tõi publikuni ka fotograafia taustaga humanitaarteaduste instituudi doktorant Hirohisa, kes arutles iha ja fotograafia suhte üle Seiichi Furuya seeria Mémoires põhjal. Eriti põnevaks tegi etteaste paralleelselt sidumine isikliku eluga, mis oli julge ja meeldejääv. Ka publik elas aktiivselt kaasa ja esitas küsimusi.

Õhtu meeleolu oli kaasahaarav ning andis mõista, et sellist formaati võiks tihedamalt rakendada. Science slam annab võimaluse mängida vormiga ja luua põnevamaid esitlusviise tavapäraste seminaride kõrvale. Tudengid vajavad värskeid vorme enda proovilepanekuks. Miks ei võiks tudengid ka ise arendada formaati, mis neile endile kõige enam väljakutseid esitaks ja samas ka publikut kaasaks?

Talvekool on hea hüppelaud selleks ja mul on väga hea meel, et huvi oli suur ja kindlasti tulevaste ürituste raames tasub olla valmis eksperimentaalsemateks lahendusteks. Talvekool tänab kõiki osalejaid, partnereid ja toetajaid.


Teksti autor: Doris Aydin

Talvekooli korraldab Kultuuriteaduste ja kunstide doktorikool ja on rahastatud Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondi (Tallinna Ülikooli ASTRA projekti TLÜ TEE, Tartu Ülikooli ASTRA projekt PER ASPERA, Eesti Kunstiakadeemia ASTRA projekti EKA Loovkärg, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ASTRA projekti EMASTRA) kaudu.