Skip navigation

Hoiaku mõiste

 

Sotsiaalpsühholoogia ajaloos on hoiakuid defineeritud väga mitmel moel, rõhutades sealjuures hoiakute erinevaid omadusi.

  • Hoiakud on õpitud eelsoodumused reageerimaks püsivalt soodsal või ebasoodsal viisil antud objekti, isiku või sündmuse suhtes (Fishbein & Ajzen, 1975).
  • Hoiakud on kestvad positiivsete või negatiivsete hinnangute süsteemis, emotsionaalsed läbielamused ning sotsiaalsete objektide suhtes poolt või vastu tegutsemise tehnikad (Krechi, Crutchfieldi & Ballachey, 1962 ).
  • Hoiakud on eelsoodumused reageerimiseks, kuid erinevad teistest valmisolekuseisunditest sellega, et nad on eelsoodumused hinnanguliseks reageeringuks (Osgood, Suci & Tannenbaum, 1957).

Enamuse definitsioonide tuumaks on asjaolu, et hoiak peegeldab hinnangut millegi või kellegi kohta skaalal positiivsest negatiivseni.

Tänapäeval on hoiakute uurijad kõige rohkem nõus Eagly & Chaiken (1993) definitsiooniga, mille kohaselt on hoiak inimese kalduvus hinnata objektide (näit. isikute, sündmuste, nähtuste) olemust teatud määral soosival või mittesoosival viisil. See hinnang väljendub tavaliselt tunnetusliku (kognitiivse), emotsionaalse (afektiivse) või käitumusliku (konatiivse) reageeringuna. (Albarracin, Johnson & Zanna, 2005.)

See definitsioon erineb teistest sellepoolest, et:
  • Definitsioon ei rõhuta, et hoiak on eelsoodumus reageerimaks püsivalt, või et hoiakud on kestvad hinnangute süsteemid.
  • Definitsiooni kohaselt hoiak mitte ei sisalda kolme mõõdet - tunnetuslikku, emotsionaalset ja käitumuslikku – vaid rõhutab, et hoiak väljendub tavaliselt tunnetusliku, emotsionaalse või käitumusliku reageeringuna.