Hoiaku püsivus

Meie maailmapilt avardub iga päevaga - kogeme õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, saame uusi teadmisi. Koos sellega muutuvad ka meie hoiakud. Miks siis paljud definitsioonid kirjeldavad hoiakuid püsivate või järjekindlatena?

Hoiakutel on isiksuse jaoks mitmed olulised funktsioonid, sh:
  • Hoiakul on tunnetuslik (kognitiivne) funktsioon, sest inimene püüdleb maailmatunnetuses ennustatavuse ja korrapära poole, ta püüab asjadest ja sündmustest luua kooskõlalist süsteemi, et tal oleks mille pealt vajadusel kiiresti tegutseda. Hoiakud mõtestavad kogemusi ja annavad aluse hinnangutele.
  • Hoiakul on ekspressiivne funktsioon – ta väljendab isiksust ja kirjeldab tema omadusi, eelkõige väärtusi.
  • Hoiakul on mina-kaitse (ego-kaitse) funktsioon: hoiakud aitavad vältida meie eneseteadvuse ja eneseväärikuse kahjustamist või vähendavad kahjulikke mõjusid.
  • Hoiakud kujundavad meie maailmanägemuse, tõlgendused ja tõekspidamised kooskõlas juba välja kujunenud tõekspidamiste ja eneseteadvuse süsteemiga. Hoiakud annavad käitumisele kiiruse, järjepidevuse ja psühholoogilise ökonoomia. Meil on pidevalt kaasas käitumis- ja reageerimisvariantide selline valmisprogramm, mis hoiab kokku keerulisteks arutlusteks ja mõtisklusteks minevat aega ja energiat ning suunab meid toimima kooskõlas meie isiksuse püsivate seadumuslike omadustega.
Selle mõttekäigu kohaselt on hoiak oma loomult püsiv, õigemini inimene soovib selle püsivana hoida. Nähtus on oma olemuslt sarnane füüsikast pärit inertsi mõistega. Inerts on keha omadus säilitada oma olek (paigalseis või liikumine, liikumise kiirus ja suund). Selleks, et keha olekut muuta, tuleb rakendada vastujõude (veojõud, pidurdusjõud jms). Selleks, et muuta hoiakut, on ka vaja mingit muutusele tõukavat jõudu. Hoiakute puhul on selleks kognitiivne dissonants (tunnetuslik ebakõla). Kognitiivse dissonantsi seisund on meie igapäevane kaaslane. Iga kord, kui me teeme mingit otsust, on tegemist tunnetusliku ebakõlaga.
Hoiakute uuringud käsitlevad tänapäeval hoiakuid:
  • nii reaalajas (online) kujunevaid hinnanguid (Schvarz & Bohner, 2001) kui ka
  • hinnangu esindatust mälus (Fazio, 1986).
Kui hoiaku mõiste sisaldaks endas ainult püsivaid struktuure mälus, jääks välja ajutised muutused hinnangute skaalal ja konteksti mõju hoiakutele (Albarracin, Johnson & Zanna, 2005). Ehk hoiakud on pideva muutumise protsessis, olenedes keskkonna püsivusest.



Joonis 1. Hoiakute kujunemine (Albarracin, Johnson & Zanna, 2005)

Joonisel on kirjeldatud kuidas inimeste algsed hinnangud objekti suhtes võidakse salvestada püsimällu tulevikus kasutamise tarbeks. Uuel kokkupuutel hoiaku objektiga võib hoiak püsimälust aktiveeruda. Aktiveeritud hoiakuid võib mõjutada uus informatsioon hoiaku objekti kohta, mälestused minevikus tehtud hinnangust ja eelnevad teadmisest ning niimoodi võib kujuneda uus hoiak.

On hinnanguid, mis on esindatud varjatud moel salvestatult (joonisel tähistatud katkendjoonega). Inimene ei pruugi teadvustadagi nende olemasolu. On ka hinnangud, mis eksisteerivad ainult teadlikus ehk töömälus (joonisel tähistatud pideva joonega). Töömälus eksisteerivad need kas siis pärast vana hinnangu taastamist või eelnevale hinnangule tuginedes uut välja töötades. Teadlikus töömälus eksisteerivad hinnangud võivad olla mälust kättesaadavad või väljastpoolt pakutud.