Skip navigation

Käitumise mõju hoiakule

 

Uurimused osutavad, et inimene võib käituda viisil, mis ei lähe tema hoiakutega kokku ja seejärel võib märgata, et inimese hoiakud on muutunud käitumisega kooskõlalisemaks.

Leon Festinger (1957, 1962) leidis oma klassikalistes uurimustes, et inimesed peavad oluliseks, et nad oleksid kooskõlalised. Kui nende käitumise ja hoiakute vahel ilmneb konflikt, siis on see nende jaoks äärmiselt ebameeldiv ja nad püüavad seda vähendada. Seisund, mille Festinger nimetas kognitiivseks dissonantsiks (tunnetuslikuks ebakõlaks).

See on ebamugava pinge tunne, mis tuleneb sellest, et mul on samaaegselt kaks üksteisega konfliktis olevat mõtet. Ebakõla on seda suurem, mida tähtsam teema meie jaoks on. Näiteks kui usume midagi enda kohta ja siis käitume vastupidiselt sellele uskumusele (usun, et olen hea aga teen midagi paha).

Kognitiivne dissonants on jõuline motivaator, mis sunnib  meid tihti muutma ühte kahest - konfliktis olevat uskumust või käitumist või vähendama dissonantsi muul moel.

Näiteks suitsetajal, kes teab, et suitsetamine põhjustab kopsuvähki, on kaks vastuolulisust kognitsiooni: mina suitsetan ja suitsetamine põhjustab kopsuvähki. Teooria ütleb, et selline olukord põhjustab kognitiivset dissonantsi, mida inimene püüab vähendada, kas:
  • ühte või teist kognitsiooni muutes, nt. „ma ei suitseta üldse nii palju, et see oleks ohtlik"
  • kognitsiooni tajutud tähtsust muutes: nt. „tõendid suitsetamise seotusest vähiga on nõrgad"
  • kognitsioonide lisamisega: nt. „minu füüsiline aktiivsus kompenseerib suitsetamisest tekkinud kahju"
  • eitades kahe kognitsiooni omavahelist seotust: nt. „uuringute tulemused ei näita 100%-list seost suitsetamise ja kopsuvähi vahel".

Kognitiivse dissonantsi puhul on leitud ka selektiivse ekspositsiooni ilmnemist, mis tähendab, et dissonantsi vähendamiseks eksponeerivad inimesed ennast valikuliselt informatsioonile, mis toetab tema valikuid ja kaldub vältima või ignoreerima seda, mis on nende valikutega vastuolus.

Teine võimalus käitumise põhjal hoiakute kujunemiseks tuleneb Bemi (1976) enesetaju teooriast. Selle teooria kohaselt tuletame me hoiakuid oma käitumise vaatlemisest. Oma tegude allikaid otsime samal viisil kui teeme omistusi teiste inimeste kohta – teiste inimeste hoiakuid me ei tea, kuid tuletame need nende käitumise järgi. Inimesele on omane käitumise põhjal järeldada teise hoiakut – nii luuakse ettekujutus sellest, mida teine inimene endast kujutab. Nii saame ka oma hoiakuid ühel või teisel moel käitumise kaudu tuvastada, justkui oleksime iseenda kõrvaltvaataja.  See on muuhulgas üks klassikaline empaatia treenimise võte, kui ma küsin endalt, mismoodi teised minu käitumist näevad ja mida nad siis minust tõenäoliselt mõtlevad.

Kolmas võimalus: Hoiak väljendub tavaliselt tunnetusliku, emotsionaalse või käitumusliku reageeringuna. Kuid tuginedes tegevusest saadud tagasisidele võime muuta ka hoiakut. Reaalajas kujunev hoiak, mille võime salvestada püsimällu hilisemaks tarbeks (Joonis 1).