Skip navigation

Põhjendatud tegutsemise teooria

 
Põhjendatud tegutsemise teooria (Ajzen & Fishbein, 1980) ja sellest tuletatud planeeritud käitumise teooria (Ajzen & Fishbein, 1991) kirjeldavad käitumise kavatsuse kujunemist selgitades ka hoiakute ja käitumise vahelist seost.

Põhjendatud tegutsemise teooria kohaselt saab kavatsust teatud viisil käituda ennustada tuginedes inimese hoiakutele kõne all oleva käitumise suhtes ja käitumisega seotud subjektiivsetele normidele.

Põhjendatud tegutsemise teooria leiab, et hoiakute kujunemisel on olulised “tähtsad teised” kas siis otseses või kaudses mõttes – teatud rühmas või ühiskonnas tervikuna käibivate normide kujul. Põhjendatud tegevuse teooria eristab hoiaku omaenda käitumise suhtes e käitumiskavatsuse. Hinnatakse nii seda kuivõrd “tõsised” või ihaldusväärsed võivad olla mingi otsuse, käitumise tagajärjed (k.a. see kuivõrd teatud otsus või käitumine aitaks vältida ebameeldivaid tagajärgi) ning teiselt poolt, kuivõrd reaalne on, et just plaanitav käitumine, otsus vm tõesti soovitud tulemuseni/tagajärjeni viib. Käitumiskavatsus on mõjutatud nn subjektiivsetest normidest. Subjektiivne norm näitab, kuivõrd veendunud on indiviid selles, et teatud viisil käitudes võib ta saavutada heakskiitu, tähelepanu jms “tähtsatelt teistelt”. Käitumiskavatsuse küpsemise protsessi kirjeldab Joonis 3.



Joonis 3. Käitumiskavatsuse sündimine

 

Nii võib situatsiooni (näiteks teiste liiklejate) surve olla hoiakust mõjusam. Võib rääkida olukorrast tulenevast survest - on olukordi, kus inimese käitumise dikteerib olukorraga kohanemine, mitte see, millised on inimese hoiakud. Näiteks on matustel vaikne ja tagasihoidliku käitumisega ka see, kes ei arvanud surnud inimesest eriti hästi. Või näiteks peatuvad punase fooritule all ka need, kes leiavad, et maailmas on liiga palju seadusi ja reegleid, mis piiravad inimese tegevusvabadust.