Kui on tegu hoolimatu, inetu käitumisega, kasvatamatusega, kasutatakse argielus sageli vabakasvatuse mõistet – halvustavas, tegematajätmisele viitavas tähenduses.

Vabakasvatus on mõiste, mis sai tuntuks eriti tänu Summerhill-kooli (Ühendkuningriigid, asut 1921) asutajale ja kauaaegsele juhatajale Alexander Neill`ile (1883-1973). Neill´i tees on, et lapsed on olemuselt head ja lastel on õigus olla õnnelik. Kui tahetakse, et nad jääksidki headeks, et areneks enesemotivatsioon, vastutustunne, kriitiline mõtlemine ja kooselu oskused - peavad nad end vabana tundma. Neid ei pea suruma käitumisraamidesse, sundida neile peale teadmisi ja oskusi. Selle kooli idee on pakkuda lastele elamisväärne maailm, kus lapsi armastatakse ja austatakse, kus neid ära kuulatakse, kus nad saavad olla õnnelikud ning mõjustada ise omaenese elu. (ETVs on näidatud ka tõsielul põhinevat filmi Suvekünka Kool laste võitlusest oma kooli eest.) Kool on osutunud edukaks rasketest peredest või pedagoogiliselt keerukate laste kasvatamisel.

Vabakasvatus on täiskasvanute ja laste koos kasvamine võrdsetel alustel ja kokkulepete pinnal, vabana võimust ja manipulatsioonist. Vabakasvatuse juhtmõtteks on: lapsed jäetakse rahule, aga neid ei jäeta üksi. Lapse käitumist ja mõtlemist ei soovita eesmärgipäraselt, oma mugavuse huvides muuta. Lapsega jagatakse oma elutee kogemust, väärtusi, elu ja maailma ilu. Kasvatamise asemel on võtmesõnadeks lapse toetamine, mõistmine, solidaarsusel, empaatial ja kokkulepetel põhinev elukorraldus. Koos kasvamine – see on ühine maailma tõlgendamine ja kujundamine, sügav lugupidamine lapse ja temas peituvate võimaluste vastu.
Vastupidi laialt levinud väärarvamusele ei ole lapsel vabakasvatuses suuremaid õigusi kui täiskasvanul - neil on võrdsed õigused. See tähendab, et täiskasvanu (lapsevanemad, vanavanemad, õpetajad jt) tegelevad eelkõige enesekasvatusega. Laps jäljendab täiskasvanuid ja kasvatus on järgimistvääriva eeskuju pakkumine.

Vabakasvatus – väärtused ja vastuolud

Vabakasvatus kui meetod annab vabaduse lapsele, mitte teda kasvatavale täiskasvanule.

Olulisim erinevus vabakasvatuse ja mitmete teiste kasvatusmeetodite vahel on, see, et ilma käskude, keeldude ja karistuseta hakkab laps samm-sammut tunnetama piire ning saama aru kuidas ühiskond funktsioneerib ja milline käitumine on aktsepteeritav, tagab toimetuleku.
Lapse suunamine ja kontrolli all hoidmine toimub kaudselt. Laps tunneb end vabana, ka vanemaga koos tegutsedes jäetakse lapsele mulje, et just tema suunab asjade kulgu. Laps peab kõik ise ära proovima, areng ja õppimine toetub lapse kogemustele.

Vanema, kasvataja-õpetaja ülesandeks on mõtelda lapsega kaasa, tema samme ette aimata (nii õpetamiseks kui ohtude vältimiseks), pakkuda uusi võimalusi positiivseteks ja negatiivseteks kogemusteks - eksimine on õppimise tee.
Võime tajuda teiste inimeste emotsioone nagu enda omigi, on olulise tähendusega moraalse inimese kujunemisel ning lapse emotsionaalne suunamine oma emotsioonide kaudu (ema kurbus lapse pahateo pärast) on üks võimsamaid kasvatusakte. Teiseks on eeskuju – alates viisakast eneseväljendusest (tänan, palun) moraalselt põhjendatud tegutsemise ja õiglase tunnustamiseni. Lapse enesega rahulolu, õnnestumise tunnet soovitud tegevusest toetatakse nii kodus kui vabakasvatusele tuginevas koolis ning see on aluseks ka vaba tahte ja tahtejõu kujunemisele.
Vabakasvatus nõuab rohkelt aega, vanemate ja laste tihedat suhtlemist, sundi ja käsku asendab aeganõudvam motivatsiooni loomine. Toetuse ja turvatunde vajadus nõuab väheste kuid selgete reeglite seadmist – algul vanemate poolt, hiljem – kokkulepetena. Vabaduse aste vastab lapse vanusele, laps peab selleks ette valmistatud olema (kellele millal külla minna, pidudel käimine jm).
Vabakasvatus kogus Eestis laiemat kõlapinda 1990ndatel, mil nii koolis kui paljudes peredes võeti eeskuju skandinaavialikust vabakasvatusest. Füüsiline ja vaime vägivald sai põhimõttelise hukkamõistu osaliseks ning igasugust kasvataja-õpetaja ja õpilase füüsilist kontakti lasteaias või koolis tõlgendati kas vägivallana või seksuaalse ahistamisena – olgu see siis süllevõtmine või pea paitamine. Teisalt ilmnes laste-õpilaste poolne allumatus. Klassikaline “mida suurem vabadus, seda suurem vastutus” vajab realiseerumiseks pikka ettevalmistust kõigilt osapooltelt ja ka ühiskonnalt. Seetõttu tõlgendati ja tõlgendatakse tänapäevalgi vabakasvatust sageli primitiivselt – mittekasvatamisena, minnalaskmisena.

Lõpetuseks tasub mainida, et vabakasvatuse ideaalist on kirjutanud 18. sajandil J. J. Rousseau, kelle raamatus „Emile“kirjapandut võib pidada tänapäeva vabakasvatuse eeskujuks ja suunanäitajaks. Tänapäeval on lisaks Summerhilli-mudelile (õpilaskoduga erakool) tekkinud ulatuslik vabakasvatuslike koolide liikumine, mille eeskujuks on Sudbry Valley kool Ameerika Ühendriikides, Massachusetsis (asut 1968, Daniel Greenbergi eestvedamisel). Sedalaadi koole nimetatakse nii anarhistlikks vabakoolideks kui demokraatlikeks koolideks.

Vaata ka:

Anderson, R. (2002). Summerhill: education for democracies. – (05.06.2011) http://www.think-twice.org.uk/2002/anderson/
Hartjen, R. H. (2009). The Preeminent Intelligence - Social IQ – (05.06.2011) http://www.educationfutures.org/Social_IQ.htm