1.1 Ühiskondlik vajadus

Praegu moodustavad vanaduspensionärid üle 20% Eesti rahvastikust (kõiki pensionäre kokku on üle 29%). Aastaks 2060 prognoositakse vanaduspensionäride osakaaluks juba ligi 30% (kõiki pensionäre kokku on siis üle 40%). (Vt Joonis 1.) Vanusegrupis 55–59 aastat oli 2011. aastal iga neljas lõpetanud tööelu. Vanusegrupis 60–64 aastat oli iga teine lõpetanud tööelu. Umbes 400 000 inimest saavad Eestis mingit liiki pensioni (Leppik, 2012).


Joonis 1. Pensionäride osakaal rahvastikus (Aaviksoo jt, 2011 lk 3).

 

Meil on otsustatud tõsta pensioniiga 65. eluaastan (Riigikogu otsus 7.04.10 Riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seadus). See tähendab, et aastaks 2016 võrdsustub meeste ja naiste pensioniiga ja pensionile võivad siis jääda 1953. aastal sündinud. Aastaks 2026 on ametlik pensioniiga kõikidel 65 eluaastat.

Kuid praeguste prognooside põhjal pensioniiga 65 ei tasakaalusta kahaneva suremuse mõju ehk surve pensionisüsteemi kuludele kasvab. "Seega seisavad ees sisulised debatid /.../ pensioniea tõstmise üle /.../" (Aaviksoo jt, 2011 lk 6).

Kahanev suremus tähendab teiste sõndaega oodatava eluea pikenemist. Praeguste demograafiliste tendentside jätkudes elavad inimesed, kes on saanud 65. aastaseks, järjest pikema perioodi pensionärina. Pensionipõlv pikeneb.

Joonis 2. Oodatav eluiga 2011 (Rannala, 2012)

 

Statistikaameti andmetel oli 2011. aastal oodatav eluiga sünnimomendil 76,3 aastat, mis on poole aasta võrra pikem kui aasta varem. Meeste oodatav eluiga sünnimomendil oli 71,2 ja naistel 81,1 aastat (vt Joonis 2).

 

Joonis 3. Oodatav eluiga maakonniti 2011 (Rannala, 2012)

 

Samal ajal kui juurde tuleb järjest enam pensionäre, ei ole näha, et samavõrra suureneks ka maksumaksjate arv, kes pensionäre üleval peaks. Seega, pensionipõlv pikeneb ja pensioniraha ei jätku.


Joonis 4. ÜRO sündimuse prognoos 19502050 (Sakkeus, 2012)

 

Riik planeerib pensioniea tõstmist, rakendades pensionisüsteemi automaatset kohandamist demograafiliste näitajate muutusele. Praxis (2011) pakkus välja kaks varianti: a) erinevad põlvkonnad on sama kaua pensionil ja oodatava eluea lisa-aastad kasutatakse töötamiseks. Sel juhul oleks aastal 2060 pensioniea prognoositav määr 69 eluaastat.

Välja pakuti ka variant b) töötamise perioodi ja keskmise pensionil oleku suhe ei muutu. Sel juhul oleks aastal 2060 pensioniea prognoositav määr 67 eluaastat (Leppik, 2012). Kõrvalpõikena peab tähelepanu pöörama loogilisele tõsiasjale, et kui oodatav eluiga pikeneb, suureneb ka praeguses mõistes väga vanade inimeste osakaal rahavastiku üldarvus. (Vt Joonis 5).

 

Joonis 5. ÜRO prognoos vanuserühma 85+ osakaalule rahvastikus 19502050 (Sakkeus, 2012)

 

 

Rahvastiku vananemine on kogu läänemaailma probleem, Eesti ei ole siin muidugi erand. Pigem on meie näitajad oodatava eluea pikenemise kohta EL 27 liikme seas alla keskmise (olime 21. kohal aastal 2010). Lähinaabritest elavad Soome elanikud meist 4 aastat ja 5 kuud kauem ning Läti elanikud 2 aastat ja 1 kuu vähem (Rannala, 2012).

KOKKUVÕTE

Eakate osakaal rahavstikus tõuseb ja pensioniiga tõuseb. Inimesed elavad vanemaks ja nad peavad töötama vanemana kui kunagi varem. Kuna tööealiste inimeste arv väheneb, siis tõenäoliselt väheneb (või kaob) ka riiklikult tagatud pension.
Vanemad inimesed, isegi kui nad on jõudnud ametliku peansionieani, peavad jätkuvalt ühiskonda panustama. Selleks, et olla kõrge vanuseni töövõimeline, peab kogu aeg õppima, arenema, ajaga kaasas käima.

"It was shortage of male labour during the First World War that provided the first real advance in the drive to recognise women's rights. It may be the shortage of young labour that will win the first significant battles in the fight against ageism," prof Kirkwood, head of the department of gerontology, University of Newcastle, 2001 (Pincas, 2007).