1.3.3 Õppimine arendab aju, ja seda sõltumata aju vanusest

Õppimine tekitab ajus füüsilisi muutuseid. Rotid, kes pandi keskkonda, kus neil oli palju stiimuleid, nende ajus hakkasid arenema neuronitest hargnevad jätked. Need jätked moodustavad erinevate ajurakkude vahelised konkatpunktid. Selle protsessi tulemusel hakkab aju tootma rohkem talle olulist kemikaali – atsetüülkoliini. Sama fenomen leidis kinnitust ka teistel loomadel ning lõpuks ka inimestel.

Meile oluline on aga selle juures fakt, et kirjeldatud tulemus ei sõltunud katseolendi vanusest. Ka vanas ajus toimuvad õppimise tagajärjel muutused.

NÄIDE: Populaarne näide on Londoni taksojuhtide uuring. Londoni taksojuhtudel leiti, et nende aju osas, mis vastutab kolmemõõtmelises ruumis navigeerimise eest – hipokampuses – on laienenud ala võrreldes nendega, kes ei tegele igapäevaselt taolise orienteerumisega. Seejuures on laienenud ala vanemaealistel taksojuhtidel olemas täpselt niisamuti kui noorematel. Samamoodi on muusikutel, sõltumata vanusest, laienenud ajuosa, mida inimene kasutab kuulamise ja helikõrguse eristamiseks.

Lisaks ajurakkude vaheliste seoste tihenemisele ja sellega seotud keemilistele protsessidele, mida ilma õppimisstiimulita ei toimuks, käivitavad intellektuaalsed väljakutsed ajus ka selliseid keemilisi protsesse, mis on seotud geenidega. Geenid ei ole staatilised – ei ole nii, et need kas on või neid pole antud. Geenid, mis on olemas, võivad olla passiivses olekus, oodates stiimulit, et ennast "sisse lülitada". Õppimisel on võime lülitada sisse selliseid võtmegeene, mis hakkavad tootma inimese vaimseks arenguks vajalikku toorainet.

Kõige olulisem õppimise ja aju funtsioonide vaheline seos on aga – kasutan siin enda terminit – ajuloome.

Aastal 1998 näitasid Massachusettsi teadlased, et täiskasvanud inimese aju suudab toota uusi rakke ehk neuroneid. Seda protsessi nimetatakse neurogeneesiks. Nad leidsid, et ajus on paljudes piirkondades primitiivseid rakke, mis teatud tingimustel võivad küpseda kas täielikult toimivateks neuroniteks või ajurakkudeks, mida nimetatakse glia-ks, ja mis n-ö toetavad rakud, näiteks toidavad neuroneid.

See avastus annab inimesele lootuse kasvatada või siis taaskasvatada oma aju mistahes eluetapil. Hiljem on teadlased leidnud, et isegi kahjustatud täiskasvanu ajul on võime ennast taastada. Kuna aga mälu töötab ajurakkude seoste peal, siis aju võime uusi rakke toota ei kompenseeri seda, kui kahjustus on tapnud rakud, mis olid omavahel seoses ja moodustasid mäluühiku.

Mis on need stiimulid, mis käivitavad uute rakkude tekkimise? Palju on teadmata, aga kaks stiimulit on tõestust leidnud – väljakutseid pakkuv vaimne tegevus ja ka tarmukas füüsiline tegevus. Ja kohe tuleb ka juurde lisada, et nii füüsiline kui vaimne stress pärsivad keemilisi protsesse, mis tekitaks uusi ajurakke.

Seega, sõltumata vanusest on võimalik õppimisega arendada oma aju, luua uusi kolmpeksseid seoseid ajurakkude vahel, mis omakorda tähendab süstemaatilisemat ja komplekssemat tarkust. Veelgi enam, sõltumata vanusest on ajul võime luua uusi ajurakke, seejuures kahjustatud rakkude asemele.