1.3.5 Õppimise tunnetatud mõju on küsitav

Objektiivsete aju-uuringute tulemused kinnitavad õppimise märgatavat mõju terve eaka inimese vaimsele tervisele.

1) Vanematel inimestel on vaimseid võimeid, mis lihtsalt on vanemas eas paremad kui nooremas eas: emotsionaalne tasakaal, mõtlemise postformaalsed operatsioonid.

2) Õppimisega, sõltumata vanusest, on võimalik muuta ajustruktuure järjest komplekssemateks, mis omakorda parandab võimet hakata vastu aju mandumisele.

3) Õppimisega, sõltumata vanusest, on võimalik aju arendada sellisele tasemele, milline ta pole veel kunagi olnud, ning isegi taastada aju funktsioone (mitte küll mälu, kui see on kadunud ajukahjustuse tõttu).

Samas teaduslikes artiklites raporteeritakse sagedasti, et õppimisprojektis osalenud vanematele inimestele tuli küll juurde uusi teadmisi ja oskuseid, kuid vaimsele seisundile ja -võimekusele õppimine justkui midagi juurde ei andnud. Sotsiaaluuringute tulemused ei kinnita alati õppimise märgatavat mõju vaimsele tervisele.

Üks põhjus on, et haridusteaduses on palju jõutud uurida seda, kuidas eelnenud õppimiskogemus mõjutab võimeid vanemas eas, aga veel on vähe tõendeid selle kohta, millist mõju avaldab eaka võimetele õppimine eakana (Withnall, 2000).

Teine põhjus võib olla selles, et õppima tulevad need vanad inimesed, kelle vaimne olukord on nagunii suhteliselt hea ja seetõttu pole märgatava muutuse tekitamine võimalikki.

Näiteks Woodward et al. (2012) viis läbi pooleaastase arvutiõppe kursuse vanematele õppijatele. Uuringus mõõdeti, kuidas paranesid osavõtjate arvutioskused, kuidas nad tundsid muutuvat sotsiaalset tuge enda suhtes ja kas toimus ka tervisega seotud arenguid. Tulemused näitasid, et õppijad olid oluliselt muutunud enesekindlamaks arvuti kasutamisel ning üleüldse ITK vahendite kasutamisel. Vaimse tervise seisundis ja sotsiaalse toe suurenemises muutusi vanemaealised õppijad ei tunnetanud. Autorid tunnistasid seejuures, et nt depressioonitase oli osavõtjatel kursuse alguses nagunii suhteliselt madal, nii et tõenäoliselt polnud selles allapoole võimalik liikudagi.

Ainus tulemus, mis vaadeldavas uuringus andis vaimse tervise suhtes olulise seose, oli, et algajad arvutiõppes osalejad tundisd rohkem üksindustunnet kui edasijõudnud arvutiõppijad. Mis viitab pikaajaliste uuringute läbiviimise vajadusele. Ja praktikas sellele, et intellektuaalsed stiimulid peaksid olema pidevad, et saavutada muutus ka sotsiaalse rahulolu tasemes.

Neljas tähendusrikas komponent selles vastuolus, et inimesele on antud võime õppimisega oma vaimset tervist parandada, aga see siiski justkui ei parane, on uurimismeetod. Woodward et al. uuringus püstitati tervisega seotud muutuste kohta hüpotees järgmises sõnastuses: õppimisprojekti läbinutel väheneb depressioon ja üksindustunne, paraneb elukvaliteet, suureneb sotsiaalse võrgustiku kontaktide arv ning suhtluskontaktide sagedus ning paraneb tunnetatud sotsiaalne toetus. Kuidas täpselt hüpoteesi paikapidavust mõõdeti? Muidugi kasutati teaduslikult läbikontrollitud uurimisinstrumente. Üksinduse määra kindlaks tegemiseks paluti hinnata, kuivõrd vastavad väited tõele: Tunnen tühjustunnet. Mul on palju inimesi, kelle poole pöörduda, kui mul on probleeme. Jne. Elukvaliteedi hinnangute saamiseks küsiti, kui rahul on nad oma materiaalse mugavusega, kui rahul tervisega, kui rahul lähedaste sõpradega jne. Depressiivsuse taset hinnati jah/ei vastustega etteantud väidete paikapidavusele. Ehk – uurimisinstrumendina kasutati eaka inimese enda arvamusi ja hinnanguid.

Nagu öeldud, järeldus oli selline, et vaimse tervise seisundis ja sotsiaalse toe suurenemises muutusi vanemaealised õppijad ei tunnetanud.

Eakas õppija peab ise hindama oma arengut, seda ei jälgita neutraalsete vahendiga kõrvalt, nagu teevad aju-uuringute läbiviijad. Inimene ei pruugi looduse antud arenemisvõimet ise märgata või siis oma füsioloogilist muutust ka sotsiaalselt heledates toonides tõlgendada. See võib tähendada, et psühholoogilised faktorid matavad füsioloogilise potentsiaali. Või siis ei suuda inimene läbi murda oma sotsiaal-kultuurilisest sfäärist, mis tähendab, et rõõm õppimisest ja intellektuaalsest arengust sureb pensionipäeva ootuses.