"Kunst olla terve"

iDevice ikoon Kolm tervisejooksja tüüpi

Vormisolek, ideaalne sportimine tähendab niisiis kehakultuuri selle parimas tähenduses- vabalt valitud kehaliselt aktiivset eluviisi enda füüsiliseks arendamiseks ja sellest tuleneva naudingu ning heaolutunde saamiseks.

Spordiharrastuse kõlbelise külje järgi on toodud kolm jooksjatüüpi raamatus “Kunst olla terve“ (sisaldab N.Amossovi, H. Selye, J.F.Fixxi seisukohad).

Need kolm tüüpi on:
Tervisejooksja ehk gilmour,
• Loov jooksja ehk põder
• Kuulsuse januneja ehk kukk.

Tervisejooksja- suhtumine jooksu ja sporti üldse on pragmaatiline. Selles puudub hasart ja vaimustus. Kõige tavalisem küsimus- kui palju tuleb joosta, et olla terve? Tervisena mõistetakse vaid haiguste puudumist ja treenitakse suhteliselt väikestel koormustel- kaovad rasvavoldid, parem uni, bussile joostes ei teki suurt hingeldust… saatuslikuks võib saada, et jooksmine muutub üksluiseks, igavaks, tüütuks.

Loov jooksja- ehk põdra-tüüpi jooksja vastab sellistele küsimustele eitavalt. Jooksmine on rõõm, uute avastuste leidmine endas, loominguline tegevus. Püüdes jääda iseendaks, ületab ja muudab ta end.

Kuulsuse januneja- kuke-tüüpi jooksja suhtub ilmselt halvasti tervisesportlasesse, sest tema meelest ei tasu tervise pärast üldse vaeva näha. Oluline on saavutada kõrgeid tulemusi. Sageli on neile looduse poolt kaasa antud head kehalised võimed või eeldused, mistõttu edu saavutatakse kergemini. Kui vajapüsivat harjutamist, ei laabu kõik nii kergelt ja plaanipäraselt ja mõned noored jätavad süümepiinadeta sportimise. Alati ei soovita olla esireas tulemuste osa vabariigis, linnas, vaid piisab ka esikohast asutuses, koolis jms. ja oluline et esireas omasuguste seltskonnas. Enamik spordikukkesid peab end 100%selt tõelisteks sportlasteks, kellele sportlik üleolek ja oma võimete demonstreerimine on ülim eesmärk.

Ükskõik kuidas keegi ei harjutaks, on see alati kasulikum kui füüsiliselt passiivne olek.