Soovitused tehniliselt õigeks vabaujumiseks:

* käed viiakse kõhuliasendis üle vee tagant ette, õlgade laiuselt peast kaugel peaaegu sirgelt uuesti vette ja seejärel vee all tagasi kuni puusadeni, jalalöök toimub vahelduvalt
* tooge käed suhteliselt kõrgel pea kohal ette, küünarliiges on seejuures kõrgeimaks punktiks
* hingamisel pöörake kõrvale vaid pea, mitte kogu ülakeha
* hingake vee all välja ja vee peal taas sisse
* vee alla liigub esmalt alati käsi, mitte küünarnukk
* käe vee alla viimine peaks olema alati õlaliigese tasemel pikalt ette sirutatult, nii pikeneb libisemisfaas ja toimub tugevam tõmme.

Väga oluline on õige hingamine.
Ujumisega alustajad ujuvad sageli väga rahutult. Peamiseks veaks on, et vee all hoitakse hinge kinni ja vee peal hingatakse nii välja kui uuesti sisse. Paraku on selleks vähe aega, hingamine on puudulik ja tulemuseks hoopis ülihappesuse tõus ja siit kiire lihasväsimus.
Tehniliselt õige on hingata vee peal sisse ja vee all välja, vee peal pöörame vaid pea kõrvale, mitte kogu keha nagu algajad sageli teevad.

Soovitused tehniliselt õigeks seliliujumiseks.
Sageli soovitatakse seliliujumist mitmesuguste seljavaevuste korral. Kuid tehniliselt valesti ujudes võivad vaevused hoopis suureneda. Seliliujumisel on teatud sarnasus vabaltujumisega, asend on vaid selili. Tähtis pole vaid keha sirgelthoidmine, ka kaelapiirkond tuleb hoida kehaga samal joonel. Käed tuuakse sirutatult ette ja esmalt läheb vee alla väike sõrm. Vee all painutatakse küünarnukki kuni 120 kraadini, nii võtab labakäsi üle tõukefaasi. Jalalöök toimub puusaliigesest.

Tüüpilised vead seliliujumisel:
* vale kätetöö, eriti küünarliigesest painutamine käte viimisel üle pea
* ebarütmiline kätetöö
* pea painutatud ette, tekib justkui "isteasend", sest ka selg pole enam sirge
* pea painutatud liialt kuklasse, võib tekkida nõgusselgsus ja ebastabiilne kehaasend

Just kaks viimast tehnikaviga võivad põhjustada tugevaid lihaspingeid kaela, õlavöötme ja selja piirkonnas. Seega, soovitades seliliujumist vastavat tehnikat mittevaldavale algajale, võime kasu asemel hoopis tervist kahjustada.

Rinnuliujumises on tehnika viimastel aastatel palju muutunud ja seepärast on ka tervisesportlasele raske soovitada, milline on just parim viis ujuda. Kindlasti sõltub õige rinnuliujumise tehnika kehaehitusest ja koordinatsioonist.
- jalalöök koosneb paarisliigutustest
- nii jalgade kui käte töö toimub sünkroonselt - painutamine - jalgade löök -kiire ja tugev sirutamine
- tõmmake jalad tagasi tuharate suunas
- sirutage jalad võimalikult kiiresti ja jõuliselt taha suunas
- jalgade painutamisel vältida liiga suurt nurka puusade ja reite vahel, enne sirutust ehk jalalööki pööratakse jalalabad täisnurkselt väljapoole.
Toodud liigutus vajab harjutamist, sest harjumatu liigutus võib esile kutsuda valu põlveliigestes.

Kätetõmbe alguseks on käed kõrvuti veepinnal, peopesad allapoole. Varem viidi käed sirutatult väljapoole, tänapäeval painutatakse käed juba tõmbe alguses küünarliigesest ja viiakse keha all õlgade laiuselt väljapoole. Kõige sügavamal on sõrmeotsad. Kindlasti vältida käte viimist õlavööst tahapoole.

Sissehingamine toimub kätetõmbe alguses vee peal, seejärel küünarnukkide üksteisele lähenedes läheb keha taas vee alla ja toimub väljahingamine. Mitte mingil juhul ei tohi vee all hinge kinni hoida.

Liblikujumine on tehniliselt raskem, tervisesportlasel oleks soovitav osata ujuda just vabalt, rinnuli ja selili.