Liikumisharrastuse strateegiline arengukava

iDevice ikoon Liikumisharrastuste strateegiline arengukava 2006-2010

“Liikumisharrastuse strateegilise arengukava 2006–2010” eesmärk oli kaasa aidata tervistava liikumise laiendamisele ja kõigile jõukohaste sportimisvormide kiiremale levikule elanikkonna seas. Arvulises väljenduses tähendab see regulaarse liikumisharrastusega tegelejate arvu suurendamist 2010. aastaks 45%ni elanikkonnast (st kasvatada aastail 2006–2010 tegelejate arvu 20% võrra).

Eesmärgist tulenevalt ja liikumisharrastust mõjutavate põhitegurite struktuuri arvestavalt seati liikumisharrastuse strateegilist arengukava koostades järgmised ülesanded:
1) hinnata olemasolevaid sportimispaiku ja rahastamispõhimõtteid ning kavandada edasisi suundi;
2) arendada välja tervisesportlaste arstiabi, infoteenindus ja nõustamine;
3) arendada välja koolitussüsteem, et juurutada liikumisharrastuse põhimõtteid elanikkonnas;
4) koostada liikumisharrastuse teadmisvara ja levitada seda harrastajaile;
5) toetada ja korraldada liikumisharrastust alamprogrammide kaudu;
6) arendada välja liikumisharrastuse suhtekorraldus- ja edenduskava.

Strateegilist arengukava oli vaja, et anda tõuge eluterve mõtteviisi edendamiseks, vastava poliitika elluviimiseks ja hoiakute kujundamiseks, harrastuslikuks liikumiseks vajaliku keskkonna loomiseks ning materiaalsete tingimuste parandamiseks. Kõigile kättesaadav liikumisharrastus eeldab süvendatud tähelepanu ja spetsiifilist käsitlust ega arene iseenesest tippspordi kõrvalnähtusena. Nii on sündinud maailmas laialt levinud liikumine “Sport kõigile”, mis ei ole alternatiiv tippspordile, vaid täiendab seda. Liikumine “Sport kõigile” on kujunenud põhimõttel, et tippspordi positiivsetest emotsioonidest suureneb ka rahvaspordi kandepind. Nimetatud liikumise sügavalt inimlikku ideoloogiat tuntakse ja järgitakse Eestis veel vähe.

Arengukavas on sisuline pearõhk korrapärase harjutamise võimaluste ja vormide suurendamisel, mitte niivõrd ürituste ega võistluste korraldamisel.

Liikumisharrastuse
all mõistetakse strateegilises arengukavas kehalist koormust andvat ja seeläbi kehalist vormisolekut taotlevat või meelelahutuslikku liikumist ning sportlike kehaliste harjutuste sooritamist. Selle määratluse järgi, mis kattub põhiosas mõistega sport kõigile, jääb strateegilisest arengukavast laiemas plaanis välja saavutussport.

Elanikkonna märksa ulatuslikum kaasamine liikumisharrastusse on kompleksne ülesanne, mille lahendamise edukus sõltub nii objektiivsetest tingimustest (spordirajatised, treeninguvahendid, kompetentne isikkoosseis, organisatsiooniline süsteem, koolitus, infosüsteem jms) kui ka subjektiivsetest teguritest (inimeste hoiakud ja sportimise väärtuselised aspektid).

Allpool on mõningad põhimõttelised rõhuasetused, et mõista arengukava üheselt ning selgitada ülesannete jaotamist institutsiooniti.

 


Sportimispaiku kavandades on arengukavas lähtutud kättesaadavast lähiliikumis- ja sportimispaikade võrgustiku ideest, mis tagaks käepärase sportimisvõimaluse igaühele. See tähendab näiteks ka jalgrattateede võrgustiku väljaarendamist, mis lubaks kasutada jalgratast iga päev olmeliikumises (tööle, kooli jms) jne. Meie kliimaolude ning tänapäeva sportimistavade- ja kultuuri puhul on vaja oluliselt suurendada sisespordibaaside hulka ning nende läbilaskevõimet. Rohkem on vaja ka liikumisradu, tagada nende korrashoid, turvalisus, valgustatus ja kvaliteet. Nendes küsimustes selguse saamiseks on vaja korraldada ka uuringuid ning välja töötada sellekohased põhimõtted, soovitused ja näidisnormid. Tähtis on Eesti elukeskkonna ühtlasem areng ning seetõttu peab liikumisharrastus saama kättesaadavaks kõigis asulates (lisa 2).

Inimressursi arendamine kujutab mitmeplaanilist ülesannet. Nii peavad ülikoolide kehakultuuriteaduskondade õppekavad sisaldama piisavas mahus liikumisharrastuse eripära ning võimaldama vastavat taseme- ja täienduskoolitust. Erilist tähelepanu on vaja pöörata liikumisharrastuse (tervisespordi) juhendajate-korraldajate kompetentsuse tagamisele kooskõlas treenerite kutsekvalifikatsiooni süsteemiga. Tunduvalt peab rikastuma ka asjaomane teadmisvara ja laienema plaanipärane koolitus.

Liikumisharrastust korraldades ja edendades on vaja toetada spordialast huvitegevust koolides ning ellu kutsuda tervisespordi liikumisrühmad. Erilist tähelepanu ja meetmete võtmist liikumisharrastuse arendamisel nõuavad kolm sotsiaalselt erinevat sihtrühma – lapsed (5–12 aastased), noored (13–19 aastased) ja seeniorid (üle 50 aastased). Antud arengukavas on defineeritud mõisted, sh laps ja noor, erinevalt seadusest, mille järgi laps on 0–18- ja noor 7–26 aastane. Esimesena nimetatud sihtrühma eristamist seletame selle vanuse otsustava tähtsusega hilisemale spordiharrastusele, teise rühma eristamist saavutusspordist väljalangemise ja samaaegse riskikäitumise ohtude lisandumise ning iseseisva väärtussüsteemi kujunemise eaga. Seenioride liikumisharrastuse olulisus tuleneb peaasjalikult elanikkonna vananemisest ning sellega seostuvast toimetuleku ja töövõime säilitamise vajadusest. Liikumisharrastust korraldades on tähtis laiendada pidevat igapäevast harjutamist nii organiseeritult (harjutusrühmades tegutsemine) kui omal käel, kusjuures viimase kaal küünib tervisespordi tasandil 70–80%ni. Organiseeritult harjutajate arvu kui spordiorganisatsioonide otsese töö näitajat on tarvis ka spordistatistikas objektiivse tulemusnäitajana kasutada.

Kampaaniad on mõeldud olulise ergutusvormina (spordi)organisatsioonide (liitude, ühenduste) motiveerimiseks ja toetamiseks. Juhtivaks kampaaniaks on plaanitud “Sportiv Eestimaa”, mille peamine eesmärk on kaasata uusi harrastajaid ning rakendada lisaharjutusvorme. Toetussummat kasutatakse kahel viisil – projekti elluviimise toetamiseks ja preemiatena.

Arengukavas seatud eesmärgi saavutamine on institutsiooniliselt mitme ametkonna ülesanne, mida saab täita ministeeriumide, spordiorganisatsioonide, erasektori ja teiste institutsioonide koostöös1.

Sporditöö lasub Eestis peamiselt kolmandal sektoril (spordiklubid ja teised mittetulundusühendused), mida toetab avalik sektor ning täiendab erasektor oma kasumit taotlevate sporditeenuste pakkumisega. Erasektori osakaal suureneb tõenäoliselt veelgi ning liikumisharrastust rahastavad nii praegu kui ka tulevikus põhiliselt harjutajad ise. Praeguse elatustaseme juures on aga avaliku sektori materiaalne ja õiguslik tugi liikumisharrastuse laiendamisele määrava tähtsusega.

Strateegilist arengukava koostades on arvestatud Euroopa Nõukogu Spordi Arendamise Komitee (CDDS) ekspertrühma 2004. aastal antud hinnangut Eesti spordisüsteemi toimimisele, Euroopa spordiharta põhjal. Üldise positiivse hinnangu kõrval rõhutas Euroopa Nõukogu ekspertrühm Eesti spordisüsteemis vajadust toetada spordiorganisatsioone ja nende tegevusi liikumisharrastuse eesmärkide saavutamiseks riiklikul tasemel. Eriti peab riik tähelepanu pöörama inimeste arvukamale kaasahaaramisele liikumise “Sport kõigile” tegevustesse ning teadvustama ühiskonnas, et sportides kasvab kehaline ja vaimne jõudlus ning paraneb tervis. Ekspertrühma soovitusliku hinnanguga kattub Eesti Reformierakonna, Eesti Keskerakonna ja Eestimaa Rahvaliidu 2005.–2007. aasta koalitsioonilepingus märgitu, kus valitsusliit suurendab tuge harrastus- ja tervisespordile ning arendab koostöös erasektoriga harrastusspordikeskusi kõigis maakondades.

Ülalöeldust lähtuvalt on strateegiline arengukava üles ehitatud liikumisharrastust mõjutavate põhitegurite (valdkondade) kaupa, milles on määratud eri institutsioonide rollid ja osaluse määr.

Strateegilise arengukava ettevalmistamist ja selle rakendamist juhib ning elluviimise eest vastutab Kultuuriministeerium, üldkoordineerija on Eesti Olümpiakomitee ja koordineerija Ühendus Sport Kõigile. Strateegilise arengukava koostamise eeldus on Sotsiaalministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Siseministeeriumi, Kaitseministeeriumi ning erinevate spordialaliitude ja -ühenduste toimiv koostöö. Oluline roll on täita kohalikel omavalitsuste ja erasektoril.

Riikliku sektori toetav osa (eeskätt rahastamine ja õigusaluste väljatöötamine) jaotub ministeeriumide vahel spordiseaduse põhjal, kusjuures üldkoordineerija on Kultuuriministeerium. Haridus- ja Teadusministeerium korraldab huviharidust, tagab õpilaste piisava liikumisharrastuse ning valmistab ette oskustöötajaid; Sotsiaalministeerium hoolitseb puuetega inimeste liikumisharrastuse eest ja teenindab liikumisharrastusega tegelejaid meditsiiniliselt; Kaitseministeerium parandab kaitseväelaste kehalist ettevalmistamist (noormeeste sportimine) jne. Liikumisharrastusest tervikpildi loomine kohtadel ja harjutamistingimuste väljaarendamine jääb kohalike omavalitsuste kanda.

Spordialase institutsioonilise tööjaotuse seisukohalt katavad üleriigilised spordiühendused elanikkonna suuri rühmi järgmiselt: spordiselts Kalev – suuremate linnade töötajaskond, maaspordiliit Jõud – väikelinnade ja maa töötajaskond, Eesti Koolispordi Liit – õpilased, Eesti Akadeemiline Spordiliit – üliõpilased. Sama jaotus kehtib liikumisharrastuse arendamise kohta koostöös rohkem harrastatavate spordialade liitudega.

Kultuuriministeeriumi juurde moodustatakse arengukava riiklik komisjon, kuhu kuuluvad Kultuuriministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Eesti Olümpiakomitee, Ühenduse Sport Kõigile, Eesti Regionaalse Spordinõukogu ja piirkondlike spordiliitude esindajad.

Arengukava komisjoni koosseisu ja töökorra kinnitab kultuuriminister oma käskkirjaga.

Kultuuriministeeriumi spordiosakond koostöös Ühendusega Sport Kõigile esitab liikumisharrastuse strateegilise arengukava riiklikule komisjonile hindamiseks vähemalt kord aastas tegevuste täitmise aruande.

Arengukava komisjoni pädevuses on vaadata läbi ja kiita heaks selle elluviimiseks plaanitud meetmed ja ettepanekud ning kontrollida elluviimist ja tulemuslikkust.

Kultuuriministeerium on liikumisharrastuse strateegilist arengukava koostades konsulteerinud järgmiste institutsioonidega: Sotsiaalministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kaitseministeerium, Siseministeerium, Keskkonnaministeerium, maavalitsused, linnavalitsused, kohalikud omavalitsused, Eesti Olümpiakomitee, Ühendus Sport Kõigile, spordialaliidud, Eesti Koolispordi Liit, Eesti Spordiveteranide Liit, Eesti Akadeemiline Spordiliit, Eesti Maaspordi Liit Jõud, ESS Kalev, Eesti Spordiajakirjanike Liit, Eesti Sportlaste Ühendus, Eesti Treenerite Ühendus, Liikumine Eluterve Eesti, MTÜ Eesti Terviserajad, Spordimeditsiini Sihtasutus, Sporditeabe Sihtasutus, Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool, Audentese Ülikool ja teised institutsioonid.

Strateegilise arengukava elluviimist rahastatakse riiklikest ja kohaliku omavalitsuse vahenditest lisaks praegusele eelarvelisele spordi finantseerimisele. Erinevate tegevuste toetamise kaudu on tegevuste rahastamisega eelkõige seotud Kultuuriministeerium, Sotsiaalministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, Kaitseministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Keskkonnaministeerium, Eesti Haigekassa, Tervise Arengu Instituut, Eesti Kultuurkapital, Hasartmängumaksu Nõukogu jt.

Rahaarvestuses nähakse ette strateegilise arengukava otsesed lisakulud (nt juhtiva kampaania korraldamiseks) Kultuuriministeeriumi jt institutsioonide kaudu. Spordialane huvitegevus koolides jääb Haridus- ja Teadusministeeriumi kanda ja lähiliikumispaikade võrgustike rajamine kohalike omavalitsuste kanda ning arvestatud on ka erasektori kaasamist.