4. Uurimisvälja valik

Etnograafilisi uurimismeetodeid rakendava uurimuse kõige olulisemaks elemendiks on "olla seal" - vaadelda, küsida ja talletada mida nähakse ja kuuldakse. Uurija kogub uurimusmaterjali välitöö (ingl fieldwork) ajal uuritavate endi argikeskkonnas. Väli (ingl field) ei ole siiski ühemõtteliselt kindel koht, nagu näiteks külakogukond või kehakultuuri uuringutes näiteks konkreetset spordiala harrastavate inimeste treeningrühm või spordiklubi, mille tegevuskultuur toetab spordiala valikuid. Nii võib näiteks mitmekohalises etnograafias (ingl multi-site ethnography) välja moodustada füüsilisele kohale lisaks sotsiaalne ruum (nt suhtlus e-posti teel, sotsiaalmeedia) (Hannerz 2003). Sel puhul võib valida objektiks ka selliseid rühmi, keda ei saa vaadelda ühes ja samas füüsilises ümbruses. Väli moodustub siis mingi mitteühtse inimrühma või nähtuse kaudu.

Uurimisvälja valik sõltub loomulikult uurimisteemast ja uurimisküsimustest. Antud valdkonna kontekstis võib uurimisvälja üldjoontes määratleda kohana, mis hõlmab erinevaid kehakultuuri tegevuspaiku (ingl settings) kas uurijale lähemal või kaugemal (nt jalgpall Senegali külakogukonnas) (vt ka alajaotus 4.1). See, mis iseloomustab etnograafilisi meetodeid kasutavat uurijat, on uurija pikendatud viibimine väljal, mis võimaldab uurijal haarata kultuurilist konteksti terviklikumalt ja põhjalikumalt. See ei ole loomulikult võimalik paari päeva või isegi mõne nädala jooksul. Sageli eeldab etnograafilise materjali kogumine välitööl viibimist vähemalt kuus kuud või rohkem. Seetõttu tuleks ka kaaluda, kas lühemaajalise välitöö puhul oleks korrektsem rääkida pigem osalusvaatluse meetodit rakendanud uurimusest mitte etnograafiast (Markula ja Silk 2011: 161).

Siinkohal võib ülevaatlikult esitada välitöö sammud:

  • enese ettevalmistamine, kirjanduse lugemine, teema valik;
  • defokuseerimine (vabanemine eelarvamustest ja -oletustest);
  • uurimisvälja (kontekst) valik ja sisenemiseks lubade küsimine;
  • füüsiline väljale sisenemine ja sotsiaalsete suhete (kontakti) loomine uuritavatega;
  • sotsiaalse rolli omaksvõtmine (täielik vaatleja - vaatlev osaleja - osalev vaatleja - täielik osaleja), tegevustes/keskkonnas orienteerumine (oma rolli selgitus), kontakti arendamine uuritavatega (nt enda kui uurija ja isiku paljastamine), käitumine konfliktide korral jms;
  • vaatlusandmete kogumine - kuula, vaata ja kogu väärtuslikku andmestikku;
  • andmete talletamine;
  • andmete analüüs ja tööhüpoteeside loomine ja hindamine;
  • keskendumine spetsiifilistele aspektidele;
  • intervjuude läbiviimine;
  • lahkumine väljalt;
  • analüüsi täiendamine ja lõpule viimine ning uurimuse kirjutamine.

Ideaalset uurimisvälja valitud teema uurimiseks on raske leida või on sellele ligipääs takistatud. Samuti võib andmete kogumise käigus selguda, et antud tegevuspaigas esitatud uurimisküsimustele vastata ei saa. Sellisel juhul on võimalus valida, kas korrata uurimust uues tegevuspaigas või sõnastada küsimused ümber. Kuna aga pole kindel, et uues tegevuspaigas antud küsimused paremini käsitletavad on, siis on tavaliselt mõttekam kasutada viimast varianti ehk muuta oma uurimisküsimusi. Samas määravad eelnevalt püstitatud uurimisprobleemid ära need tegevuspaigad, milles on tõenäoliselt võimalik neid küsimusi uurida (Hammersley ja Atkinson 1995: 36). Kui mõnedel juhtudel pole valikuid vaja teha, sest uuritav nähtus esineb vaid ühes tegevuspaigas, siis tavaliselt see nii lihtne pole. Mille alusel siis valida? Kuna sageli on uurimisprobleemi aspektist lähtudes mitmed tegevuspaigad sobivad, ei ole Hammersley ja Atkinson (1995: 38-39) sõnul siinkohal vähetähtsad pragmaatilised kaalutlused: millised on juurdepääsu võimalused, sõidukulud, lisaandmete kättesaadavus jne.