1.1. Ausa mängu ajaloolisest taustast
Kuigi agonaalsete tegevustega seotud moraaliküsimused on sama vanad kui võitlus ja võistlusmängud ise, on ausa mängu mõiste ja selle taga olev idee sündinud siiski alles koos modernse spordiga. Sageli viidatakse selle mõiste puhul tagasi ka19. sajandile, mil sport muutus oluliseks Inglise poeglaste koolides (ingl English Public Schools; näiteks Winchester, Eton, Harrow ja Rugby) ning Oxfordi ja Cambridge ülikoolides. Aus mäng võrdus suuresti "džentelmenist asjaarmastaja" ideaaliga ning see mõiste ei vajanud detailset eraldi selgitust, kuna Inglismaal oli 19. sajandil sport suuresti homogeense eliidi poolt alal hoitav tegevus ning nende poolt jagatud väärtused kandusid üle ka sportlikku tegevusse. Puudus vajadus eraldi mõiste ja reeglistiku väljatöötamiseks, kuna iga kombeka kasvatuse saanud poeglaps lihtsalt teadis, et teatud käitumine on ebaaus. Sport oli aristokraatlik vaba aja tegevus ning džentelmenist sportlasel ei tulnud isegi mõttesse tahtlikult käituda ebaausalt. Kuna spordi kaudu sooviti noortele meestele õpetada füüsilist ja mentaalset sitkust ning lojaalsust oma võistkonnale ja koolile, siis oli ausa mängu järgimine pigem isikliku vooruse kui reeglite järgimise formaalne norm (Loland 2002: 13). Sellist kasvatuslikku ideaali hakati kutsuma "muskulaarseks kristluseks" (ingl Muscular Christianity), mis ideena koondas endas ideaalset maskuliinset, moraalset ja kristlikku poeglaste kasvatust.
Kuid 19. sajandi lõpus koos madalama keskklassi ja töölisklassi sisenemisega sporti ning spordi laienemisega väljapoole Briti saari kaasnes vajadus täpsustada ja ka muuta reegleid ning määratleda ühised käitumisjuhised. Enam ei piisanud varasemalt kõigile arusaadavast ja ühtemoodi mõistetavast asjaarmastaja ideoloogiast, kuna töölisklassist sirgunud elukutselistel sportlastel, kellel arvati olevat "ebaterve" instrumentaalne suhtumine sporti, nähti puuduvat "õige" suhtumine ja mängu sisemiste väärtuste austamine (Loland 2002:13). See tõi kaasa vajaduse tugevdada amatöörspordi ja ausa mängu ideaali regulatiivseid funktsioone. Kokkuvõtvalt võimaldas spordi demokratiseerimine ühelt poolt positiivse tulemina erineva sotsiaalse taustaga inimeste sisenemise, kuid teiselt poolt oli sellel oma hind. See, mis oli varem enesestmõistetav, vajas nüüd enam selgitust, arutlust ja õigustust, et säilitada ning kindlustada võistluste erapooletus ja ausus. Oma jõulise panuse ausa mängu idee levikule andis kaasaegsete olümpiamängude traditsiooni alusepanemine ning olümpialiikumise alusprintsiipide sõnastamine.