Ka selle ausa mängu ideele lähenemise aluseks on seisukoht, et mängud on loodud nende reeglite poolt. Spordivõistlus on seega oskuste ja võimete test reeglite poolt ettekirjutatud piirides. Seega kui sportlane siseneb võistlusesse, ta nõustub, ehk sõlmib vaikiva kokkuleppe, realiseerima oma oskusi ja võimeid viisil, mis on lubatud selles võistluses. Seetõttu on võistlusel ebaaus tegutsemine või petmine vale, kuna see rikub kokkulepet.

Oluline on siinjuures aga see, et see lähenemine näitab ilmekalt sportlase enda rolli oma spordiala ja võistluse reeglite aktsepteerimisel. Kui sportlane on juba otsustanud konkreetsel spordialal võistlema tulla - ehk siis sõlmib vaikiva kokkuleppe selle spordiala reegleid järgida - seob sportlane end ennastkehtestavate tingimustega. Seega ei saa sportlane käsitleda reegleid ning kohtunikke, kes nende reeglite järgimist kontrollivad, kui miskit väljastpoolt pealesunnitut, mis takistavad sportlasel oma oskusi, võimeid, tahet ja huvisid võistlusel realiseerimast. Spordivõistlus on määratletud reeglite poolt ning sisenemisel võistlusesse nõustub sportlane enda võimeid realiseerima nende reeglite poolt ettekirjutatud viisil vastase vastu, kes teeb sama.

Seega see seletus "ausale mängule" demonstreerib sportlaste nõusolekut vastaval spordialal osalemiseks või võistlemiseks. Nõustudes võistlema, seovad sportlased ennast nende endi poolt kehtestatud piirangutega. Nad on nõustunud mõõtma oma oskusi ja võimeid, nagu nende vastasedki, reeglites määratletud ettekirjutustele vastavalt. Siinjuures on võrreldes käsitlusega „aus mäng kui kirjapandud reeglitest kinnipidamine" arvestatud selle lähenemise puhul spordiala n.ö kirjapanemata reeglitega. See tähendab, et sportlased teavad, mida konkreetsel spordialal, tasemel ja kontekstis heaks mänguks loetakse ning mängu sisenedes nad aktsepteerivad ka mitteformaalseid kokkuleppeid.