Eelnevalt formuleeritud aususe norm, kui toimimisviis spordis, kirjutab sportlastele ette, et nad peaksid kinni mängu eetosest. Formuleering toetub intuitiivsele ideele, mis ütleb, et kui ollakse vabatahtlikult liitutud reeglite poolt juhitud tegevusse, astutakse sotsiaalsesse lepingusse, milles ollakse ühiselt kohustatud neid reegleid järgima.

Kuid kas kõik reeglite poolt juhitud tegevused (mängud) on tingimata alati kogetavad kui head tegevused (mängud)? Seega peaks spordivõistluste üldine moraalne käitumiskoodeks sisaldama ka hea mängu realiseerimise normi.

Mis on aga "hea mäng"? Tavaliselt iseloomustatakse mingit mängu "heana" siis, kui kogetakse seda mängu põnevana, väljakutseid esitavana, lõbusana, dramaatilisena või rõõmsana. Need kogemuslikud kvaliteedid sõltuvad aga sellest, millise suhtumisega seda mängu mängitakse, s.t millise intensiivsuse ja pühendumisega mängitakse. Seega võib kirja panna sundimatu ausa ja hea mängu normi:

FORMULEERING 7: Anna oma parim ja kohtle vastaseid austusega!

Kuidas saab seda formuleeringut välja töötada ja eetiliselt rakendada? Sundimatu ausa mängu ideest võib leida jälgi juba kaugest ajaloost. See idee oli aluseks ka kaasaegse spordi algaastatel: amatöörspordi ja olümpiamängude ideoloogias (olümpism). Samuti võib leida sellele viiteid erinevatest mänguteooriatest (vt näiteks Johan Huizinga "Mängiv inimene").

Pole kahtlust, et amatöörspordi eetos ja paljud mänguteooriad pakuvad olulist ainest sportlike võistlustegevuste tähenduse ja väärtuse mõistmiseks, kuid üldise käitumiskoodeksi loomiseks eetilises mitmekesisuses võtavad need nägemused paljusid asju enesestmõistetavalt. On ju kindel fakt, et paljude võistlejate ja korraldajate osalemismotivatsioon võistlustel põhineb instrumentaalsetele väärtustele. Nad näevad sporti kui vahendit välisteks tasude saamiseks, esmajoones rahaline tulu ja prestiiži saavutamiseks. Sageli ja enamjaolt õigustatult loetakse seda instrumentaalset suhtumist spordi dehumaniseerumise põhjustajaks (vt Hoberman 1992).

Kas saab leida ühist alust, mis ühendaks kõiki spordivõistlustel osalejaid praktilises arutluses? Üheks selliseks lähtekohaks on see, et kõik osalejad teevad seda vabatahtlikult, nagu me nägime formuleeringus 6. Vabatahtlikku osalemist aga, nagu eespool vaatlesime, saab mõista kui mingite kavatsuslike eesmärkide väljendust. Seega võib öelda, et osalejad hindavad mängu heaks (kordaläinuks) siis, kui osaleja realiseerib mängu ajal oma kavatsusliku eesmärgi. Teleoloogilise eetikateooria seisukohalt võime öelda ka, et mäng on hea, kui kõik osapooled või vähemalt niipalju osapooli kui võimalik, realiseerivad oma kavatsuslikud eesmärgid suurimas võimalikus ulatuses. See määratlus on erinev formuleeringust 6, mis tugines deontoloogilisele raamistikule, kus oli vabade ja ratsionaalsete osapoolte vahel üksmeel. Deontoloogilise eetikateooria kohaselt ei saa "õiget" määratleda "kasulikkuse" termineis. Nagu eespool sai käsitletud, on teo tagajärjest ülimuslikumad moraalselt siduvad lepingud ja aususe ideed. Kuid Loland (1998) vaatleb "hea mängu" argumente siin siiski teleoloogilise eetika seisukohalt, kuna oma arutluse lähtekohaks võttis ta diskursiivse eetika.

Kuidas see teooria rakendub spordivõistluses "hea mängu" seisukohalt? Spordivõistluses on eesmärkide realiseerijateks võistlejad, kes on selles võistluses omavahel seotud osapooled. Kavatsuslikke eesmärke võib võistluses olla seega sama palju kui on võistlejaid. Lähtudes vabatahtlikust osalemisest, võib siiski eristada kaks eesmärkide kategooriat: sisemised ja välimised. Sisemise eesmärgi realiseerimine sõltub võistluse (mängu) realiseerumisest vastavalt jagatud eetosele, mis kontseptualiseerib selle võistluse (mängu) ning eesmärkide realiseerumine eeldab ausust. Välimised eesmärgid realiseeruvad aga väljaspool võistlust (mängu), kuid sõltuvad võistluse (mängu) realiseerumisest kui vahendist eesmärkide realiseerumiseks. Välimised eesmärgid võib realiseerida ka siis, kui nende eesmärkide taotleja ei võistle vastava eetose kohaselt - välimiste eesmärkide realiseerimine ei eelda ausust.

Neist kahest eesmärgist tulenevalt võib mõista kahte moodi ka "võidu" tähendust. Kui võistleja osaleb sisemise eesmärgi kohaselt, otsib ta eesmärgi realiseerumist võistlustegevuses endas. "Võitmine" tähendab saada esimeseks vastavalt oskustele/võimetele, mis määratletud võistluse jagatud eetosega. "Võistle (tegevuse jagatud eetosele vastavalt), et võita!" on võistluslike mängude sisemine eesmärk.

"Võitmist" võib mõista ka kui vahendit väliste eesmärkide realiseerimiseks. Au-kuulsus-raha sõltuvad otseselt saavutatud kohast võistlusel. Võidu võib sel juhul saavutada ka ebaausa võistlemise ja reeglite (mängu eetose) rikkumise hinnaga. "Võida!" (jõudes esikohale) on välimine eesmärk, mis on ühendatud võistluslike mängudega.

Milliste eesmärkide kohaselt peaksid võistlejad tegutsema, et maksimeerida keskmist eesmärkide realiseerimist kõikide osapoolte seas? Siin on kolm võimalikku varianti:

(a) "Võida!" või siis "Võida!"
(b) "Võistle, et võita!" või siis "Võida!"
(c) "Võistle, et võita!" või siis "Võistle, et võita!"

Eeldades, et võistlejad on võrdsel sportlike oskuste tasemel ja sarnase eesmärgi poole püüdlemise soovi tugevusega, ning kui on tegemist kahe osapoolega, võib utilitaristliku argumenteerimise alusel väita järgnevat. Võistluse (a) puhul, sõltumata sellest kes võidab, kogeb vaid üks (emb-kumb) eesmärgi realiseerumist. Keskmine eesmärgi realiseerumine on osapoolte seas seega üks kahest. Võistluse (b) korral on aga asi komplitseeritum. Tõenäolisem on, et "Võida!" ideed kandval sportlasel on suurem tõenäosus oma eesmärk realiseerida, kuna tema esimeseks tulemine ei nõua ühesugust jagatud eetose järgimist, mida ka teine osapool usub. Veelgi enam, reeglite rikkumine ja petmine on ausat mängu tõsiselt võtva sportlase vastu võisteldes kasulik strateegia. Üheks väljundiks võib seega olla see, et ebaaus sportlane võidab rikkudes vajadusel mängu eetost ning samal ajal aus mängija tunneb, et lõpptulemus on ebaaus ja ta justkui pole üldse osalenudki selles võistluses, milles ta lootis osaleda - seega eesmärk realiseerub ebaausa võistleja kasuks. Kuid kui ebaaus võistleja võidab, kuid aus võistleja ei tea, et ebaaus võistleja pettis, võib aus sportlane tajuda osalist eesmärgi realiseerumist, st ta "Võistles, et võita!". Võistluse (c) puhul, kui kohtuvad kaks sisemise eesmärgiga võistlejat, ei määra esimeseks tulemine eesmärgi realiseerumist. Siin tunnevad mõlemad osapooled, et nad on oma eesmärgi realiseerunud ja sellist võistlust võib lugeda heaks spordivõistluseks. Seega võib täiustada eelnevat formuleeringut:

FORMULEERING 8: Mängi (vastavalt tegevuse jagatud eetosele), et võita!

Eelnev utilitaarne arutlus on hüpoteetiline mõtteeksperiment, mis oli üles ehitatud mitmetele eeldustele, mis praktikas on problemaatilised (näiteks see, et kõik osapooled on võrdsete oskustega ja sarnase tegevuseesmärkide tugevusega). Kuid samas võivad võistlusspordis (ja seda eriti tippspordis) need eeldused väga tõenäoliselt ka kehtida - kuna eelringide, kvalifikatsioonide, edetabelite, liigade kaudu selekteeritakse välja parimad, kes siis võistlevad omavahel võidu nimel. Seega peaks formuleeringu 8 juurde käima allformuleering: "Vali võistlejad, kes on sarnasel sportlike oskuste ja motivatsiooni tasandil!".

Kuid formuleering 8 ei ole siiski probleemivaba. Kriitikat sellele võib teha utilitarismile endale toetudes. Esiteks on utilitaristlik arutlus reduktsionistlik ja liialt teoreetiline. Inimesed ei ole vaid koht, milles eelistused ja nende täitmine või mittetäitmine ilmneb. Samuti ei ole inimese tegevused kunagi määratletud vaid ühe kavatsusliku eesmärgi poolt. Seega võib formuleeringut 8 üldise moraalse käitumisnormi otsingul spordivõistlustel lugeda ratsionaalseks tegevusnormiks.

Kuid teisalt, tehes kriitikat utilitarismile, võib pidada nõuet käitumisele, mis igas tingimuses nõuab keskmise eesmärgi realiseerimise maksimeerimist kõikide osapoolte seas liialt nõudlikuks. On ju selge, et võistluses on lisaks esikohale pürgimisele ka midagi muud. Kui mõned võistlejad ei soovi mängida võidu nimel, kaotavad võistlused potentsiaali saada heaks võistluseks (heaks mänguks). Seega jõuame siin samale järeldusele nagu formuleeringus 6. On väär saada kasu teistega koostööst, andmata vastu sama. Heas võistluses sõltutakse teisest osapoolest, kes "võistleb, et võita" samamoodi nagu nemad sõltuvad meist. Meie aus jagamine koostoimelises spordivõistluses sisaldab seega nõuet püüelda sellise võistluse realiseerimise poole, mida kogevad heaks kõik kaasatud osapooled. Seega võib "hea mängu (võistluse)" normi formuleeringu lõplikuna sõnastada järgnevalt:

FORMULEERING 9: Kui osaletakse vabatahtlikult spordivõistlustel, mängige et võita!

Seega küsides, mis on Aus Mäng spordis, võib vastata järgnevalt (Loland & McNamee 2000: 75):

• Kui me osaleme vabatahtlikult sportlikes mängudes, ei pea me üksnes mängima ausalt, vaid mängima selle mängu sisemisi hüvesid järgides ja austades; teiste sõnadega, me peaksime mängima, et võita.