1. ERIVAJADUS JA SELLEGA SEOTUD MÕISTED

MÕISTE :

Erivajadusega laps on laps , kelle võimetest, terviseseisundist ja kultuurilisest taustast ning isiksuseomadustest tingitud arenguvajaduste toetamiseks on vaja teha muudatusi või kohandusi :

  • Lapse kasvukeskkonnas ( mängu - ja õppevahendid, ruumid, õppe - ja kasvatusmeetodid jm)
  • Rühma tegevuskavas
1.1 MIS ON ERIVAJADUS ?

Eestis puudub ühtne puude ja erivajaduse määratlus. Puuet kasutatakse valdavalt meditsiinilises ja sotsiaalses kontekstis ning on seotud sotsiaaltoetuste süsteemiga, mis on suurel määral puude põhine. Erivajaduse mõiste on laiem ning seostub eelkõige õpi - või arenduskeskkonna eripäraga.

Erivajaduse mõiste käsitlemisel on ühtse põhimõtte saavutamine raske , sest :

  • erivajaduste määratlus on sõltuvuses ja muutumises vastavalt ühiskonna arengule ja nõudmistele;
  • erivajaduse põhjuslikkuse erinevus ei võimalda üheselt sooritada mõjureid, mis erinevatel juhtudel tagavad edu ;
  • üheaegselt kasutatakse erinevate struktuuride ja ametkondade poolt erinevate mõistete süsteemi ;
  • arengu ja õppimise juures on raske määrata norme, mida võiks pidada üheselt oluliseks.

Sageli defineeritakse erivajadustega inimest kui isikut, kes erineb keskmisest oma vaimsete võimete, sensomotoorsete võimete, kommunikatsioonivõimete, käitumise ja emotsionaalse arengu või füüsiliste oskuste poolest nii , et vajab tegevuste ja õppeprotsessi sealhulgas ka kehalise tegevuse kohandamist.

Mõnikord erinevad lapsed oma võimetelt, taustalt ja isiksuseomadustelt sedavõrd, et nende arenguvajadusi on raske rahuldada tavakeskkonnas, sel viisil avalduvaid erinevusi nimetatakse arengulisteks või hariduslikeks erivajadusteks .

Erivajaduseks loetakse kõike seda, mis tingib vajaduse muuta ja kohandada keskkonda ja tegevusi , et tagada lapsele maksimaalsed võimalused arenguks. Koolieelses eas avalduvaid erivajadusi nimetatakse ka arengulisteks. Koolijärgsed probleemid aga avalduvad sageli toimetulekupiirangutena, hoolekandes eristatakse kehalisi ja psüühilisi erivajadusi.

Hariduslike erivajadustega õpilaseks on õpilane, kelle eriline andekus, õpi- või käitumisraskused, terviserikked, puuded või pikem õppetööst eemalviibimine toob kaasa vajaduse teha muudatusi või kohandusi õppetöö sisus, õppeprotsessis või õpikeskkonnas (õppevahendid, õpperuumid, suhtluskeel, sh alternatiivsed kommunikatsioonid, spetsiaalse ettevalmistusega pedagoogid, tugipersonal jm) või õpetaja poolt vastava klassiga töötamiseks koostatud töökavas. Koduõppe vorm on lubatud põhikoolis nii lapsevanema soovist kui tervislikest põhjustest tulenevalt.

ERIVAJADUSEGA LAPS :

  • füüsilise puudega laps,
  • vaimse puudega laps,
  • kõnepuude või - häiretega laps,
  • psüühiliste või käitumuslike häiretega laps,
  • füüsilise või vaimse arengupeetusega laps,
  • õpiraskustega laps,
  • suhtlemisraskustega laps,
  • sagedaste tervisehäiretega laps,
  • pikemat aega koolist eemal viibiv laps,
  • andekas laps.

Erivajadustel on kõigil üks ühine oluline joon: need on igaüks sügavalt individuaalsed, pole olemas üht keskmist erivajadust või universaalset viisi samalaadse erivajaduse rahuldamiseks. Siin tuleb igale lapsele läheneda eraldi ja isiklikult, lähtuda konkreetse isiku iseärasustest, loomuomadustest ja tarvidustest.

1.2. PUUDE MÕISTE

Puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel.

Käesoleva seaduse alusel tuvastatakse kuni 16-aastasel lapsel ning vanaduspensioniealisel inimesel lähtuvalt kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadusest sügav, raske või keskmine puude raskusaste.

1.2.1. Puuete liigid

  • kehapuuded,
  • meelepuuded (kuulmis-, nägemispuue),
  • kõnepuuded,
  • vaimupuuded,
  • liitpuuded.

Puuded võivad olla sünnipärased, aga ka põhjustatud mõnest traumast või haigusest.

1.2.2. Puude raskusastmed:

  • Sügav puue on inimesel, kellel igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on täielikult takistatud;
  • Raske puue on inimesel, kellel igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud;
  • Keskmine puue on inimesel, kellel igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises esineb raskusi.

Puude määramisel koostatakse lapsele isiklik rehabilitatsiooniplaan , mis on rehabilitatsiooniteenuse osutaja poolt isiku enda või isiku ja tema seadusliku esindaja osalemisel koostatud kirjalik dokument, milles antakse hinnang isiku tegevusvõimele, kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadusele ning tuuakse ära isiku iseseisvaks toimetulekuks ja sotsiaalseks integreerumiseks vajalikud tegevused.

Puude raskusastme tuvastamisel võetakse arvesse järgmist:

  • terviseseisundit ;
  • tegevusvõimet ;
  • kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadust, mis on suurem inimese eakohasest abivajadusest;
  • kõrvalabi ja juhendamise vajadust, mis esineb inimesel tehniliste abivahendite kasutamisele vaatamata;
  • elukeskkonda;
  • puudest tingitud lisakulutusi ;

Rehabilitatsiooniplaan võib olla esmaseks informatsiooni allikaks ka kehalise kasvatuse õpetajale , kes oma töös puutub kokku erivajadustega lastega.

Lapsel tuvastatakse puude raskusaste lähtuvalt kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadusest järgmiselt:

  • sügav, kui laps vajab ööpäevaringselt pidevat kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet;
  • raske, kui laps vajab igal ööpäeval kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet;
  • keskmine, kui laps vajab kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas.