2. ERI KEHAKULTUURIGA SEOTUD KESKSED MÕISTED

Lapse arengus on alati vastastikuses koosmõjus kaasasündinud võimed ning isiksuseomadused ja välise keskkonna tegurid, moodustades iga lapse puhul individuaalse ja omapärase terviku.

Erivajadustega laps läbib oma arengus, oskuste kujunemisel üldjoontes samad etapid, mis eakohase arenguga laps, etappide kestus ja spetsiifika sõltub aga puudegrupist. Kuna suuremal või vähemal määral on kahjustatud lapse arengu põhivaldkonnad, saab arendustegevust jaotada järgnevalt:

1. Kognitiivsed oskused.

2. Motoorika valdkond.

3. Kommunikatsioon.

4. Sotsiaalsed oskused.

5. Eneseteenindusoskused.

Nimetatud arenguvaldkonnad arenevad lapsel paralleelselt, ühe arenguvaldkonna mõjutamine õppe- ja kasvatustegevuse kaudu toob sageli kaasa muutused ka teistes arenguvaldkondades. Arendus- ja korrektsioonitöö planeerimiseks nimetatud viies põhivaldkonnas tuleb õpetajal arvestada lapse arengu ja õpetamise seaduspärasustega.

Korrapärased muutused, mida kirjeldatakse kasvamise, arengu ja küpsemisena , kulgevad lapse- ja noorukieas palju kiiremini kui muutused küpses täiseas.

Kasvamine, areng ja küpsemine on mõneti kattuvad mõisted. Kuna muutustega kehamõõtmetes kaasnevad muutused ka organismi omadustes, funktsioonides või käitumises, kasutatakse mõisteid kasvamine ja areng sageli sünonüümidena. Mis neid eristab ja kuidas neil vahet teha? Kasvamine on aluseks igasugusele arengule.

2.1.KASVAMINE, ARENG JA KÜPSEMINE

2.1.1. KASVAMINE

Kasvamine on:

  • füüsiliste mõõtmete suurenemine (keha ja elundid)
  • protsess, mis kestab eostumisest täiskasvanuks saamiseni
  • silmaga nähtav ja jälgitav (pikkus, kaal jne)

2.1.2 ARENG

Areng osutab muutustele inimorganismi või selle osade omadustes, funktsioonides või käitumises.

Areng omakorda on:

  • kulgemine küpsuse saavutamise suunas
  • kestab eostumisest kuni surmani
  • kiirem lapse ja noorukieas
  • pole silmaga nähtav (muutused mõtlemises, tahtes, hoiakutes jne)

Arengut nimetatakse evolutsiooniks, taandarengut involutsiooniks.

2.1.3. KÜPSEMINE

Küpsemine osutab muutustele, mis leiavad indiviidis aset viljastumise ja täiskasvanuks saamise vahelisel perioodil.

Küpsemine bioloogilises tähenduses:

  • puudutab eelkõige neid muutusi, mis ilmnevad spontaanselt, ilma treeningu või välise sekkumiseta
  • osutab muutustele, mis on iga isiku jaoks eostumisest alates füsioloogiliselt ette programmeeritud.

Küpsemine sotsiaalses tähenduses on:

  • laste närvisüsteemi teatud arengutaseme saavutamine, et olla valmis teistega arvestavaks ja koostöövõimeliseks suhtlemiseks
  • protsess, mille vahendusel omandatakse käitumismallid, mis võimaldavad hakata toimima sarnaselt täiskasvanutega
  • mõju mõtlemis- ja arutlusvõime arengule.

Küpsus on olulisem mõiste kui vanus. Mõistena on küpsusel laiem tähendus kui küpsemisel.

Küpsus:

  • osutab küpsemise tulemusel saavutatud seisundile
  • laste puhul viitab konkreetse lapse käitumisele võrreldes teiste samaealiste lastega (nt lugemisoskus)

2.2. ARENGUVALDKONNAD

Inimese üldine areng hõlmab erinevaid arenguaspekte: kognitiivset, sotsiaalset, kõlbelist ehk moraalset, emotsionaalset ja füüsilist. Kõik arenguaspektid on omavahel seotud, seega sõltub areng mingis konkreetses aspektis arengust teistes aspektides. Erivajadusega lapsega tegeledes on vaja tähelepanu on vaja pöörata neile kõigile, sest nii hetkeseisundi hindamiseks , kui tegevuste planeerimiseks ning kohandamiseks vajame alljärgnevate mõistete tundmist.

2.2.1. KOGNITIIVNE ARENG

MÕISTE

Kognitiivne areng - ehk tunnetuslik areng on taju, mõtlemise, mälu ja tähelepanu areng. See on võime kõike läbielatut seostada, mõtestada ja korrastada. Inimese mõtlemine kujutab endast seoste süsteemi, mille kujunemine toimub läbi terve lapseea.

Kognitiivne areng seostub toimingutega, mida käsitletakse intellektuaalsetena (mõtlemine, tajumine, probleemide lahendamine). Sotsiaalne areng ilmneb suvalises käitumisaktis, mis hõlmab suhteid teistega, emotsionaalne areng puudutab tundeid ja hoiakuid ning seda käitumisvaldkonda, mida psühholoogid nimetavad mõnikord ka afektiivseks.

Füüsilist arengut peetakse ilmselt olulisemaks sest see arenguaspekt on kõikidele märgatav, sest muutused füüsilises seisundis on otseselt vaadeldavad ning mõõdetavad. Füüsilist arengut peame kõige olulisemaks sellepärast, et see on baasiks igasugusele muule arengule.

Kõige suurema tähelepanu on pälvinud kognitiivne valdkond. Koolid olid loodud selleks, et lapsed saaksid omandada kognitiivseid oskusi, mida neil kodus polnud võimalik õppida. Loomulikult on kõik neli arenguaspekti omavahel tihedasti seotud ning meie töö laste intellektuaalse arengu soodustamisel on edukam, kui loome neile emotsionaalse, sotsiaalse ja füüsilise enesearendamise ja eneseväljenduse võimalusi.

Paljudel erivajadustega lastel on kognitiivsed häired, mis segavad nende analüüsi - ja arutlusoskuste arengut, mis on vajalikud akadeemiliste võimete omandamiseks. Kui õpetaja neid raskusi oskab märgata , saab pakkuda vajalikku toetust oluliste kognitiivsete oskuste saavutamiseks.

Väikelapsed konstrueerivad ise oma teadmisi j a kogemusi kasutades oma meeli ja vaimseid võimeid, suhtlevad lapsed ümbritsevaga , et sellest aru saada. Keskkonnaga suheldes loovad lapsed kujutluspilte, koguvad informatsiooni mitmesuguste objektide kohta ja leiavad saadud teadmistel põhinevaid seoseid.

Üldiselt vajavad kõik lapsed rohkesti praktilisi multisensoorseid, erinevate meeltega tajutavaid kogemusi.

TÄHELEPANU, TAJU JA MÄLU

Kognitiivseks arenguks on vaja kolme põhilist protsessi, mis on seotud informatsiooni töötlemisega : tähelepanu, taju ja mälu

TÄHELEPANU

Tähelepanu on paljude kognitiivsete ülesannete aluseks. Tähelepanu kui keskendumine nõuab lapselt kahe vastuolulise oskuse omandamist :

  • võime koondada tähelepanu olulistele ümbritsevatele teguritele ja pidada käsilolevat tegevust kõige tähtsamaks
  • võime ignoreerida paljusid ebaolulisi ärritajaid.

Valikulise tähelepanu areng algab sünnist ja seda lihvitakse kogu varase lapseea vältel . Kui laps on mõjutatud liiga paljudest ebaolulistest ärritajatest, hajub tema tähelepanu hoopis. Õpetajad võivad avastada tähelepanuhäireid, kui nad märkavad lapsel järgmisi käitumisjooni: impulsiivsus, tähelepanu hajumine ja/või liigne aktiivsus.

TAJU

Taju on protsess, mille kaudu meeleorganitelt saadud andmete põhjal luuakse terviklik pilt

( nn. tajukujund ) vahetult mõjuvatest objektidest ja nähtustest. Taju on võime avastada ümbritsevas keskkonnas olevaid sündmusi , selle eesmärk on ümbritsevast maailmast tervikpildi loomine , et otsustada adekvaatselt esemete ja keskkonna omaduste üle.

Tajumine on viie meele abil vastuvõetud informatsiooni tõlgendamise protsess.

  • Nägemistaju - suurus - , vormi- ja värvitaju, ruumis orienteerumine ja ruumitaju, piltide taju, objektide terviklik tajumine;
  • Kompimistaju - esemete vormi , suuruse, raskuse, temperatuuri ja pinnatunnetuse tajumine ja eristamine;
  • Kuulmistaju - helide eristamine, elementaarsete reaktsioonide kujundamine helidele, foneemikuulmine ja tajumine;
  • Kehatunnetus - asenditaju, liikumise ja tasakaalu tunnetamine, ajas orienteeruimine ja ajataju;
  • Maitsmistaju - põhiliste maitseomaduste tajumine ja eristamine;
  • Haistmine - põhiliste lõhnaomaduste tajumine ja eristamine.

Tajud arenevad valdavat praktilistes tegevustes. Tajukogemuste muutmise tajukujutluseks tagab selle ühendamise ( kinnitamisega) sõnaga.

MÄLU

Mälu on inimese võime omandada ja säilitada kasulikke oskusi, teadmisi ja harjumusi . Mälu on protsess, mille kaudu tähelepanu ja tajumise abil vastu võetud informatsiooni talletatakse kesknärvisüsteemis.

Mälu jaotatakse kolmeks osaks :

  • Aistingu vastuvõtmine toimub kiiresti ( umbes sekundi ).
  • Kui asiting on vastu võetud, salvestatakse see lühimälus, mis võib säilitada informatsiooni 10 - 15 sekundiks.
  • Olenevalt tegurite arvust salvestatakse osa informatsiooni püsi - ja pikaajalises mälus.

Väikesed lapsed vajavad ühe ja sama sündmuse korduvat kogemist, enne kui see püsimälus talletatakse. Kui lapse kogemuslik taust laieneb, läheb informatsioon edasi lühimällu ja talletatakse püsimälus. Tuttavat objekti tajudes meenuvad lapsele ka need detailid ja tunnused, mida hetkel ei tajuta

Tähelepanu, tajumine ja mälu on üksteisega tihedalt seotud protsessid. Kui laps ei suuda tähele panna, ei saa ta ka informatsiooni vastu võtta ega seda püsimälus talletada.

KOGNITIIVSED ERIVAJDUSED

Kognitiivseid puudujääke võivad põhjustada paljud tegurid, sealhulgas geneetilised haigused, sünnieelne lootekahjustus toksiliste ainetega, viirushaigused, komplikatsioonid sünnitusel ja sünnijärgsed mõjutused, nagu peatraumad, hapnikuvaegus.

2.2.2. SOTSIAALNE ARENG

MÕISTE

Sotsialiseerumine tähendab teatud hulga kujutluste omandamist ümbritsevast maailmast, adekvaatse suhtumise kujunemist sotsiaalse elu nähtustesse ja üldistele normidele vastavate käitumisharjumuste omandamist. Lapse sotsiaalses arengus eristatakse kolme põhilist kontsentrit: „mina ise", „mina ja teised", „mina ja ümbritsev maailm".

Sotsiaalne areng ilmneb igasuguses käitumisaktis, mis puudutab suhteid teistega. Sotsiaalne areng on sageli kognitiivsest arengust raskesti eristatav. Põhiolemuselt tähendab sõna areng avardumist, laienemist või suurenemist, kus kogu protsess oma üldises väljapoole liikumises järgib neid tendentse. Käed ja jalad kasvavad embrüonaalse arengu perioodil keha keskosast väljapoole ning suu võib sooritada keerulisi toitumis- ja kõnelemisliigutusi tükk aega enne seda, kui sõrmed saavutavad samalaadse liigutusosavuse. Algul on laps täiesti enesekeskne, kuid järgnevatel arenguastmetel saavad tema tähelepanu objektiks ema, isa ning seejärel teised perekonnaliikmed.

Eelkooliaastatel on lapse huvi mängukaaslaste vastu, kes ei ole oma pere liikmed, üsna tagasihoidlik ning ilmne huvitatus koduvälisteks kontaktideks tekib üldjuhul alles algklassides. Laps võtab oma käitumismudelid esmalt vanematelt, kuid kooliaastad annavad talle uusi mudeleid. Õpetajad ja klassikaaslased võivad mõnikord osutuda sama oluliseks või isegi olulisemaks kui vanemad.

Sotsiaalne areng on seotud sotsialiseerumisega ehk protsessiga, milles omandatakse ühiskonna täieõiguslikule liikmele omased hoiakud, normid, motiivid, käitumismudelid. See, mida õpime sotsialiseerumise käigus, põimub meie personaalsesse identiteeti ehk minasse sellisel määral, et sellest võib rääkida kui meie endi osast. Sotsialiseerumise käigus omandatud oskuste kogumit nimetatakse sotsiaalseks kompetentsuseks. Sotsiaalse kompetentsuse peamisteks andjateks on kool ja lapse kooliväline arengukeskkond.

Sihipärase arendustegevuse tulemusel õpivad lapsed:

  • sooritama nõutud tegevusi kindlas järjekorras ja rahulikult;
  • ootama oma järjekorda ja kaaslasi;
  • abi küsima ja vajadusel seda teistele osutama;
  • asju kaaslastega jagama;
  • tegutsema kaaslastega kõrvuti ilma neid segamata;
  • osalema koostegevuses;
  • allutama oma hetkesoove olukorra tingimustele;
  • mitte kandma kaaslaste peale viha;
  • raskusi ületama;
  • alluma täiskasvanu korraldustele.

ERIVAJADUSEGA LAPSE SOTSIAALNE ARENG

Erivajadusega laps on tihti sotsiaalselt ja emotsionaalselt ebaküpsem kui tema eakaaslased. Näiteks on isiksuse - ja käitumishäiretega lastel raskusi inimestevaheliste suhete loomisel. Isiksuse omadused, mida seostatakse nende häiretega, ulatuvad ängistusest agressiivsuseni ja destruktiivse käitumiseni ning tihti toovad kaasa pilkamise ja karistamise inimeste poolt, kes nendega suhtlevad.

Aeglustunud areng seab lisanõudmised õpetajale, kellel tuleb varasema kompenseerimiseks anda emotsionaalset tuge.

2.2.3. MOTOORIKA

Motoorsete oskuste ja vilumuste tähtsus lapse üldises arengus on väga suur. Motoorika areng on tihedalt seotud taju arenguga. Silma ja käe koostöö õnnestumine on tahtliku haaramise, joonistamise ja kirjutamise eeldus. Keha valitsemine ja kehapildi arenemine on eelduseks lapse kognitiivsele arengule. Laps saab esimesed kogemused füüsilisest maailmast haistes, maitstes ja kompides enda ümber olevaid esemeid.

Motoorika on seotud ka sotsiaalsete oskuste arenguga. Lapse arusaamine on kehast ja selle funktsioonidest moodustab põhja , millele rajaneb " mina " käsitlus. Positiivse pildi loomine kehast on tähtis ka liigutuslike piirangutega lapsele. Motoorsete võimete nõrkus seab piirid võimalustele sotsiaalseteks suheteks tervete lastega. Kuigi nad ise tahaksid liituda tervete lastega, ei oma nad sageli piisavalt motoorseid võimed, et osa võtta ühistest mängudest. Motoorika areng on eelduseks ka iseseisvatele igapäevatoimingutele , mis annab lapsele eneseusalduse ja eneseväärikuse. Suhtlemisoskuse arendamine on seega tihedalt seotud motoorikaga.

Sõnalise väljenduse õppimine eeldab kõneorganite motoorika valitsemist ja mittesõnalised suhtlemisvahendid omalt poolt rajanevad sageli lapsele sobilikel motoorsetel liigutustel.

MOTOORIKA ARENGU PÕHIJOONED

Motoorika areng algab juba looteeas. See on närvisüsteemi, luustiku, lihaste ja meeleelundite arengu ühistulemus . Areng toimub üksteisele järgnevate etappide kaupa. Arenguprotsess eeldab , et eelnev tase on saavutatud enne järgmist astet. Kuid iga üksikisik areneb ajaliselt oma sisemise plaani järgi .

Motoorsete funktsioonide areng sõltub ühelt poolt bioloogiliste süsteemidekasvust ja küpsemisest (inimese anatoomiast ja füsioloogiast) ja teiselt poolt inimesesihipärasest liikumisaktiivsusest (kogemusest), nende tegurite omavahelisest seosest.Last kutsub tegutsema huvi ümbritseva keskkonna vastu (kognitiivne valdkond),liigutusfunktsioonid täiustuvad igapäevategevustes (eneseteenindus) ja kaaslasteeeskuju najal mängudes (sotsiaalsed oskused). Arendustegevuste eesmärgiks motoorika valdkonnas on kujundada sihipärase liikumise oskusi, et saavutada lapsevõimalikult suur iseseisvus tavakeskkonnas tegutsemisel.

Üldises arengus on täheldatavad kolm etappi :

1. areng liigub peast jalgade suunas;

2. areng liigub keha keskelt perifeeriasse;

3. areng liigub üldmotoorikast üksiktegevustesse.

Motoorika arengu võib jagada ka nelja eri etappi, mis järgnevad üksteisele närvisüsteemi küpsemise põhjal :

1. Reflektiivsed liigutused ( suure ajupoolkerade osavõtuta ).

2. Sümmeetrilised liigutused ( suured ajupoolkerad hakkavad mõjutama )

Asendireaktsioonid
  • sirutusreaktsioon,
  • kaitsereaktsioon,
  • tasakaalureaktsioon.

3. Tahtlikud, motiveeritud liigutused.

4. Automaatsed liigutused

Vastsündinud lapse motoorika on üldine . Käed, jalad ja kogu keha liiguvad samaaegaselt ja reflektiivselt e, refleksliigutused on ülekaalus. Kontrollitud liigutuste areng algab suurte lihaste koordinatsiooni e. üldmotoorika arenguga . Sellega koos areneb tasakaal ja asendikontroll.

Väikeste lihaste koordinatsioon e. peenmotoorika arenguga liitub silmade, käte ja silmade, jalgade koordinatsiooni areng ja liigutusrütmi arendamine. Laps õpib algul üksikuid liigutusi ja nende põhivorme. Harjutamise kaudu muutuvad need vähehaaval automaatseteks ja laps hakkab ühendama neid uuteks liigutusteks.

Kuigi arengul on omad seaduspärasused, ei toimu see siiski ühtlaselt. Kõikidel lastel esineb seisakuperioode, millele järgnevad võimsalt nähtavad arenguperioodid. Kuna erivajadusega lapse areng järgib samu arenguetappe märgatavalt aeglasemalt või kahjustuste toimel pidurdub ( arenguprotsesse mõjutavad tingimatute reflekside ja liigutuste šabloonsuse säilimine normaalsest kauem ) , on lapse normaalse arengu tundmine vältimatu eeldus tegevuste kavandamisel ja läbiviimisel.

MOTOORIKA JAGUNEMINE

Motoorika jaguneb jäme- ja peenmotoorikaks.

ÜLDMOTOORIKA

Üldmotoorikaks nimetatakse ka baas- ehk põhimotoorikat , so üldliigutuslik areng, kus liigutustes osalevad suured lihasgrupid.

Üldmotoorika areng hõlmab lapse käte, jalgade, keha ja kaela liikumist. Mitteliigutuslikud e. stabiilsed, manipulatiivsed ( ulatamine, haaramine ja lahtilaskmine) ning liigutuslikud oskused ( roomamine, ronimine ja kõndmine) on üldmotoorika arengu konkreetsed valdkonnad, mis ilmnevad peale sündi.

Tähelepanu tuleb pöörata järgnevatele aspektidele ja oskustele:

  • kehatunnetus ja põhiasendid: lamamine, istumine, seismine;
  • tasakaalu saavutamine ja hoidmine;
  • keharaskuse tunnetamine asendite muutmisel;
  • põhiliikumised: roomamine, kõndimine, jooksmine, hüppamine, ronimine;
  • koordinatsioon liikumisel: kiikumine, jalgrattasõit, uisutamine, suusatamine,

ujumine;

  • kaasnevate ja tahtmatute liigutuste vähendamine;
  • painduvus, vastupidavus ja kiirus;
  • vahendite käsitsemine: lükkamine, veeretamine, viskamine, püüdmine;
  • rütmitunnetus liikumisel;
  • ohutus liikumisel.

PEENMOTOORIKA

Peenmotoorika - so käeline areng, kus liigutustes osalevad väiksemad lihasgrupid. Peenmotoorika areng käelise tegevuse oskuste osas hõlmab lapse käelaba ja sõrmi. Käeliste tegevuste sooritamiseks peavad olema arenenud lapse tajumismotoorika, visuaalne motoorika, sensomotoorika, okulaarmotoorika ja silma - käe koostöö.

Tähelepanu vajavad:

  • liigeste liikuvus ja käelihaste tugevus;
  • käeliigutuste sihipärasus ja täpsus, silma-käe koostöö;
  • kahe käe koostöö;
  • domineeriva käe väljakujunemine;
  • vahendite hoid ja käsitsemine.

ERIVAJADUSEGA LAPSE MOTOORNE ARENG

Mõnedel erivajadustega lastel võib esineda häireid, mis piiravad nende võimet sensoorset informatsiooni töödelda. Teistel lastel võib kujuneda käitumine, mis piirab sensoorselt vastuvõetava informatsiooni hulka. Need asjaolud avaldavad õppimisele väga suurt mõju. Õpetaja ülesandeks on aidata lapsel sensoorset informatsiooni paremini tajuda ning sensoorset aistingut vastu võtta ja ühendada nii, et lastel areneks võime neid ümbritseva keskkonna abil õppida.

Erinevused motoorika arengus võivad tuleneda sünnieelsest arengust. Neuromuskulaarne väärtalitlus, mille põhjused on kesknärvisüsteemis ning võivad ulatuda kergest kohmakusest tõsise puudeni, mis muudab liigutuste koordineerimise võimatus.

2. 3. NORMAALSE ARENGU HÄIRUMINE

Normaalse arengu häirumist võivad põhjustada vanematelt saadud geneetiline informatsioon, sünnieelse keskkonna mõjud, sünnikomplikatsioonid ja keskkonna mõjud pärast sündi. Areng toimub keskkonna ja geneetiliste tegurite vastastikusel mõjul. 95-98 % rasedustest kulgeb normaalselt, 2-5% lastest sünnib sünnikahjustus(t)ega.

Teatud omaduse või haiguse ilmnemise eelduseks on peale genotüübi ka muud struktuurilised ja keskkonnast tingitud mõjutavad, säilitavad, modifitseerivad ja kaitsvad või vallandavad bioloogilised, psühholoogilised või sotsiaalsed tegurid.

Umbes pooled nendest variatsioonidest, mida täheldatakse laste ja noorte isiksusejoontes, on geneetilise taustaga. Teise poole aluseks võib pidada lapse füüsilise tervise ja keskkonnast tulenevate tegurite mõju. Üks kahjustuste esmaseid põhjusi on geneetiline - probleeme põhjustab ühe või mõlema vanema kromosoomides peituv informatsioon.

3. ERIVAJADUTEGA LAPSE KEHALINE KASVATUS ( EKK)

MÕISTE

EKK on vastavalt indiviidi erivajadusele, füüsilisele ja / või vaimsele võimekusele kohandatud või modifitseeritud kehaline tegevus, mis sobib ka mitte erivajadusega isikule.

EKK hõlmab :

  • vaimseid ja peen - ja jämemotoorseid oskuseid
  • Inimese põhiliikumise oskused ( kõnd, jooks, siirdumised)
  • Individuaalsed ja meeskondlike sportlike tegevuste oskuseid

Erivajadustega õpilaste hulka ei loeta ainult kaasasündinud probleemidega lapsi , vaid siia hulka kuuluvad ka pikaajaliste või krooniliste tervisehäiretega lapsed ja noorukid, ebapiisava kehalise ettevalmistusega ja/või ajutiste tervisehäiretega lapsed ja noorukid ning ägedate haiguste põdemise järel lühiajaliselt säästvat režiimi vajavad lapsed ja noorukid.

Tervisest tingitud erivajadustega õpilasi hinnates arvestatakse nende osavõttu kehalise kasvatuse tundidest. Hinnatakse õpilase teadmisi spordist, liikumisest ja kehaliste harjutuste tegemisest. Praktilisi oskusi hinnates lähtutakse õpilase terviseseisundist - õpilane sooritab hindeharjutusena kontrollharjutuste lihtsustatud variante või füsioterapeudi poolt määratud harjutusi. Juhul kui õpilase terviseseisund ei võimalda kehalise kasvatuse ainekava täita, koostatakse talle individuaalne õppekava, milles fikseeritakse peamised probleemid, kehalise kasvatuse õppe-eesmärk, õppesisu, õpitulemused ning nende hindamise vormid.

Eri kehalise kasvatuse planeerimine eeldab tegevuste kohandamist vastavalt erivajaduse tüübile.

3.1. KOHANDATUD TEGEVUSED

VÕTMEPUNKTID

  • Teadmised üldterminoloogiast .
  • Funktsioonihäirete tundmine.
  • Abivahendiga kompenseeritava valdkonna tundmine.
  • Toimetuleku probleemide ära tundmine ja prioriteetsuse hindamine.
  • Erivajadusest lähtuvalt sobiva tegevusprogrammi koostamine.

Modifikatsioonid peavad võimaldama kõikidel osaleda :

Ülesande muutmine nõuab näiteks:

  • Visuaalse stiimuli asemel kuulmise kasutamist
  • Piiratumat tegevusraadiust
  • Madalamat korvirõngast
  • Reeglite muutmist (lubada 2 põrgatuse asemel kolme)
  • Abivahendeid (ratastool, liikumise abivahend)

PEA MEELES !

Sa võid muuta ükskõik, millist osa tegevuses - reegleid, keskkonda, grupi suurust , et tagada õpilase edukus õppeprotsessis.

MIDA MUUTA ERIVAJDUSEGA LAPSE KAASAMISEL TEGEVUSTESSE ?

NÄITED

  • Reeglid
  • Tegevuskeskkond
  • Aega
  • Vahendite kasutust
  • Grupi suurust, kaaslase valikut
  • Objektide suurust
  • Õpetamise stiili : korraldused, juhendamine
  • Täidetavate ülesannete loetelu
  • Õpilaste asetus õpetaja suhtes tagasiside lihtsustamiseks.
  • Distants
  • Kiirus (kõnd, tempokõnd, jooks), jog, run) -
  • Punktide andmine ( mida lugeda, mille eest kui palju?)
  • Ründav / kaitsev strateegia
  • Mängu ala suurus
  • Puudutuste arv ja viis
  • Asendused mängus
  • Kuidas mängu alustatakse ?
  • Täpsus
  • Kaugus
  • Palli trajektoor (veeretamine, löömine maas , õhus)