3. LÜHIÜLEVAADE ERIVAJADUSTEST

3.1. AUTISM JA PERVASIIVNE ARENGUHÄIRE

Autism on pervasiivne arenguhäire, vastastikuse sotsiaalse mõjutamise ja suhtlemise kvalitatiivne kahjustatus, millega kaasneb huvide ja tegevusaktiivsuse piiratus, stereotüüpsus ja monotoonne korduvus tegevustes ja käitumises. Need kvalitatiivsed kõrvalekalded normist on püsivad ja ilmnevad kõigis olukordades.

  • Ilmnevad tavaliselt 3 eluaastaks.
  • Neuroloogilised häired, mis mõjutavad lapse võimet suhelda, keelest aru saada , mängida ja teistega lävida.
  • Neid häireid ei põhjusta psühholoogilised tegurid.
  • Võib olla raskusi taluda müra, valgust, tekstuuri, teatud toite.
  • Kogu elu vältel püsiv häire, mille sümptomite avaldumine muutub ajas.

Sotsiaalse integratsiooni kvalitatiivne häire :

  • Märgatav häire mitteverbaalses käitumises (pilk kontakt, miimika, kehaasendid)
  • Puudub arengutasemel vastav võime arendada suhteid eakaaslastega
  • Puudub spontaanne püüd jagada oma rõõme, huvisid
  • Emotsionaalse vahelduvuse puudumine

Kommunikatsiooni kvalitatiivne häire :

  • Kõnekeele areng häiritud või puudub
  • Märgatavalt häiritud võime algatada ja säilitada vestlust teistega
  • Kõne kasutamisel stereotüüpsus ja korduvused
  • Puudub arengutasemele vastav mitmekesine, spontaanne kujutlusmäng / sotsiaalne mäng

Mida peaks tegema ja mida kindlasti mitte? Autismiga lapsega ei tohi rääkida kujundlikus kõnes, ta ei saa sellest enamasti aru. Juhendid ja korraldused ei tohi olla ähmased ja paljusõnalised, vaid selged ja konkreetsed ning neid ei tohiks esitada küsimuse vormis. Korralduste juures peaks vältima liigset informatsiooni ja väljendada ei tohiks end kahemõtteliselt. Ülesanded peavad olema ratsionaalselt ja selgelt järjestatud, ülesanded lihtsad ja selged. Vältima peaks üleliigset koormust. Kindlasti tuleb arvestada kõne mõistmise omapäraga (sõna-sõnaline mõistmine, alltekstide ja alatoonide mittemõistmine) ja vajadusel korraldused- ülesanded ümber formuleerima. Kui lapse jaoks on ületamatult vastuvõetamatu nt kehalise kasvatuse tunnis osalemine koos teistega, siis tuleks leida lahendus individuaalse tunni näol, kuid kindlasti tuleks eelnevalt olla kindel, et tegemist pole mitte lapsepoolse „laiskuse- vms-ga, vaid diagnoosist tuleneva probleemiga. Kasuks tuleb, kui osata ära kasutada sageli esinevat väga head nägemismälu (nn fotograafiline mälu), et aidata lapsel harjutusi ja oskuseid paremini omandada. 

PEAMISED PROBLEEMID, MIS MÕJUTAVAD MOTOORSET SOORITUST

  • Keha tunnetus
  • Sensoorne defitsiit visuaalse, propriotseptsiooni ja taktiilise stiimuli osas
  • Raskendatud liigutuskontroll tasakaalu ja koordinatsiooni nõudvates tegevustes
  • Probleemid motoorse planeerimisega

MIDA PEAB ARVESTAMA KEHALISE TEGEVUSE PLANEERIMISEL?

  • Tagage turvaline keskkond (müra, kaos ja rahvamass tekitavad ärritust - lubage lapsel kasutada kõrvaklappe või -troppe,
  • Grupitöö rakendamisel ärge laske lastel ise gruppi valida, andke ülesandeid , mida koos lahendades saab autismiga laps teisi aidata ja oma tugevaid külgi esile tuua;
  • Seletage metafoore;
  • Harjutage rutiinimuutusi, seletage neid mitu päeva ette;
  • Abistage suhtlemisel;
  • Pakkuge võimalusi koolivälisest tegevusest osavõtuks;
  • Vahetund tuleb sisustada järelevalve all;
  • Olge julgustav ja tolerantne, seda õpivad siis ka haige lapse kaasõpilased;
  • Aidake mõista emotsioone, seletage neid lahti, õpetage neid väljendama;
  • Õpetage kehakeelt;
  • Õpetage üldistamist ja analüüsimist, oma vigadest õppimist;
  • Arvestage lapse sensoorse ülitundlikkusega: vältige sattumist ärritavate helidega keskkonda; kasutage massaaži ja vibratsiooni sensoorse integratsiooni treenimiseks;
  • Hoiduge jõuga sundimisest
  • Visuaalse ülitundlikkuse korral hoiduge intensiivsest valgusest, kasutage prille;
  • Lõhnade ülitundlikkuse korral vältida ebameeldivaid lõhnu;
  • Märgake valu ja julgustage last valu väljendama.

KEHALINE ARENDAMINE

  • Üldtoniseeriv ülesanne.
  • Kehatunnetuse parandamine - takistusrajad, trampliinid, hüppenööriga hüppamine.
  • Taktiilsed stimulatsioonid - eri materjalist ja suurusega pallid ja vahendid.
  • Visual - motoorne oskus - kohandatud liikumismängud ja pallimängud.
  • Rohkem rakendada nn. mälu treenivaid mänge
  • Sensoorsete stiimulite enam kasutamine tegevustes ( heli, värv, materjal)

3.2. TÄHELEPANU DEFITSIIT JA HÜPERAKTIIVSUS

Hüperaktiivsust ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäiritust on käsitletud mitme nimetuse all: hüperkineetiline sündroom, kerge aju düsfunktsioon (MBD), minimaalne ajuhäire, tähelepanu puudulikkuse sündroom, lapsepõlve tähelepanu defitsiidi häire jt. 2000. aastast alates käsitletakse hüperaktiivsust (ADHD - Attention Deficit Hyperactivity Disorder) kui psüühika täidesaatva funktsiooni häiret - võimetust oma tegevust planeerida, plaani järgi tegutseda, saavutada planeeritud tulemusi. Tänapäeval peetakse haiguse keskseks sümptomiks keskendumisvõime ja tähelepanu nõrkust. Liigne impulsiivsus ja hüperaktiivsus on sekundaarsed probleemid. 

PEAMISED PROBLEEMID, MIS MÕJUTAVAD MOTOORSET SOORITUST

  • Raskused tähelepanu säilitamisega ülesandel või tegevuse juures.
  • Liigutused sageli inertsiaalsed ning oht ennast tihti vigastada.
  • Vähene püsivus silma - käe koostööd nõudvate tegevuste juures.

MIDA PEAB ARVESTAMA KEHALISE TEGEVUSE PLANEERIMISEL?

  • Neurobioloogiline haigus - neurotransmitterite keemiline tasakaalutus ( aju käitumist reguleerivad keemilised ühendid).
  • Nõrk tähelepanu võime, impulsiivsus ja hüperaktiivne käitumine.
  • Tunnused ilmnevad enne 7 e.-a.
  • Probleemid sotsiaalsete oskustega ja enesehinnanguga.
  • Ei pane tähele, kui teda kõnetatakse.
  • Raskused suuliste juhiste järgimisega.
  • Väldib tegevusi , mis nõuavad pikemat vaimset pingutust.
  • Välised segajad juhivad tihti tähelepanu kõrvale.
  • Ei suuda ühe koha peal püsida.
  • Lahkub oma kohalt , kui eeldatakse , et kõik püsivad paigal.
  • Jookseb ja ronib sobimatutes kohtades ja ajal.
  • Tihti räägib liiga palju.
  • Segab teisi vestluses ja tegevustes.
  • Reageerivad liiaga keskkonnas toimuvatele muutustele.

KEHALINE ARENDAMINE

  • Sobivad tegevused väikestes gruppides.
  • Rõhutatakse koostööd ja sotsiaalset integratsiooni rohkem kui individuaalset tegevust.
  • Kaasata laps tegevuse organiseerimisse , vahendite paigutamisesse.
  • Kõige olulisem on tegevustes järjekindlus, rutiin, kindla kava järgimine
  • valida sobiv koht lastele juhiseid ja reegleid selgitades, kus on vähem segavaid välistegureid.
  • anda lapsele lühemad ülesanded, anda võimalusi liikumiseks;
  • pikemad instruktsioonid ja ülesanded tuleb jaotada väiksemateks osadeks;
  • sageli meelde tuletada, et mingi ülesanne tuleb täita;
  • üks korraldus korraga, anda aega korraldust täita, pikematele ülesannetele vaheajad;
  • mitte katkestada last kui ta on tegevusse süvenenud;
  • mitte anda üldsõnalisi (ole ettevaatlik) ega liitkorraldusi (mis sa teed, tule tagasi!);
  • püüda lapse tähelepanu, kui ta on tegevuse lõpetanud;
  • kui ta teeb nagu oodatud, siis näidake kohe heameelt - oluline on vahetu tagasiside;
  • pikendada ülesannetele kuluvat aega, muutes neid keerukamaks, töömahukamaks;
  • õpetada ootama, viidates konkreetsetele toimingutele - kohe kui pilt valmis on...;
  • ignoreerida negatiivset käitumist ja vältida taunivat hinnangut kui võimalik;
  • aidata õpilasel keskenduda mingi tasustuse abil - kiitmise, mõne sümboolse autasu, kallistuse või eraldi tähelepanu andmisega antud lapsele.
  • lapsele tuleb selgitada harjutuse või tegevuse korral, mida temalt oodatakse, keskenduda sellele kuidas tuleb teha, mitte sellele, mida ta valesti tegi.

 

3.3 VAIMUPUUE

Tänapäeval on vaimupuude määramise aluseks DSM-IV poolt kasutatud ja American Association of Mental Retardation (AAMR) poolt kohandatud käsitus. AAMR on Ameerika Ühendriikide organisatsioon, mis koondab enda alla nii vaimupuudega inimesed kui ka nende pereliikmed, spetsialistid ja organisatsioonid. Vastavalt AAMRi käsitusele loetakse vaimupuude diagnostiliseks kriteeriumiteks alla keskmist intellekti, puudusi kahes või enamas omandatud oskuste (kokku 10) valdkonnas ja ilmnemist enne 18. eluaastat. Vaimupuue on eriline toimimise seisund, mis algab lapseeas ja mida iseloomustavad piirangud nii intellektis kui ka omandatud oskustes.

Vaimne alaareng sisaldab :

  • märkimisväärselt alla keskmise üldintelligentsuse taset;
  • samaaegselt esinevaid puudujääke adaptatiivses käitumises, mis avalduvad arenguperioodi jooksul ja mõjutavad negatiivselt lapse õppeedukust, sealhulgas kohanemist igapäevase eluga, suhtlemist, sotsiaalseid, akadeemilisi, tööalaseid ja iseseisva elu oskusi;

Tihti toovad vaimse alaarengu kaasa kromosoomihäired. Teised bioloogilised tegurid on näiteks :

  • asfüksia või hapnikupuudus sünnituse käigus;
  • reesuskonflikt;
  • ema nakkused raseduse ajal;
  • toksilised ained.

Vaimupuue jaotatakse intelligentsuskoefitsiendi alusel neljaks erinevaks tasemeks. Suurel määral on jaotus tinglik, sest arenemine on protsess, mis kulgeb suurema osa elust ja intellekti areng sõltub paljuski ümbritsevast keskkonnast. Seega on sageli keeruline vaimupuude taseme kohta otsust langetada, sest toimub vaid funktsioneerimise läbilõikeline ja umbkaudne tähistamine. Samas on vaimupuude jagamine vaimse toimimise alusel kasulik, sest see annab professionaalile juba eelnevalt vihje, millist käitumist on oodata, milline võib olla kehaline tervis, kui suur võib olla hooldusvajadus jne.

 

Rahvusvahelise Haiguste Klassifikaatori (RHK-10) alusel tähistatakse vaimupuude tasemeid järgmiselt:

Kerge vaimupuue F 70.0 (IQ 50-55-70-75),

Mõõdukas vaimupuue F 71.0 (IQ 35-40-50-55),

Raske vaimupuue F 72.0 (IQ 20-25-35-40)

Sügav vaimupuue F 73.0 (IQ alla 20-25)

Võrdlusena toodud IQ-tase lähtub DSM IV määratlusest.

Vaimupuude taseme määratlus on meditsiiniline diagnoos. Seda ei tohi segamini ajada inimesele määratud puude raskusastmega, mida tähistatakse keskmise, raske ja sügava puudena, mis kirjeldavad inimese kõrvalabivajaduse määra.

 

PEAMISED PROBLEEMID, MIS MÕJUTAVAD MOTOORSET SOORITUST

  • üld - ja peenmotoorsete oskuste arengu hilistumine.
  • lihastoonuse eripärad , mis tingivad liigutuskontrolli puudulikkuse.
  • raskendatud tasakaalu ja koordinatsiooni nõudvad tegevused.
  • raskused tegevuste planeerimisel .
  • keha tunnetuse puudulik areng
  • sensoorne defitsiit

 

MIDA PEAB ARVESTAMA KEHALISE TEGEVUSE PLANEERIMISEL ?
  • Kasuta üksikuid, alati samu sõnu, sest lausetest ta aru ei saa.
  • Toeta verbaalseid korraldusi alati alternatiivsete kommunikatsioonivormidega (žest, viibe, ese).
  • Varu alati aega, anna talle võimalus olukorraga harjuda, ise üritada.
  • Püüa vältida rutakat tema eest ära tegemist.
  • Kasuta alati samu juhendamisvõtteid.
  • Taga talle võimalikult muutumatu keskkond.
  • Tegele ja räägi asjadest siin ja praegu.
  • Tegele temaga individuaalselt. Sügava vaimupuudega inimene ei hakka kunagi teistega koos tegutsema.
  • Õpi ära tundma ja rõõmustama väikeste asjade üle, sest talle on need suured edusammud.
  • Vähese liikumisaktiivsusega lastel kasutatakse alguses ainelisi stiimuleid , mida samaaegselt saadetakse sõnadega.
  • Keerukad tegevused jagatakse väiksemateks, lihtsamateks osadeks.
  • Üksikuid tegevusetappe õpitakse eraldi , et need ühendada tervik tegevuseks.
  • Harjutused ja tegevused järgivad normaalset arenguõpetust.
  • Motoorika valdkonnas arendatakse ja kujundatakse põhiliigutusi, silma ja käe koostööd, kahe käe koostööd, peenmotoorikat ja liikumisaktiivsust.

 

3.4 DOWNI SÜNDROOM

Downi sündroom on kõige kergemini äratuntav kromosoomihäire 46 kromosoomi asemel on 47 , mis on seotud vaimse alaarenguga. See liigne kromosoom muudab keha ja aju korrapäraselt arengut.

Kõige tavalisem on 21-trisoomia, mida esineb 95% Downi sündroomi tekke puhul. Teiseks vormiks on nn. mosaiik, mille puhul väär kromosoomide jagunemine toimub viljastatud munaraku teisel jagunemisel. Sellisel juhul on organismis nii väärastunud kui ka normaalsete kromosoomidega rakke. Seda esineb vaid 1% juhtumitest. Sellistel juhtumitel on vähem teravamalt avaldunud füüsilised tunnusjooned ja kergem vaimupuue. Kolmandaks vormiks translokatsioon, mille puhul on kromosoomid liitunud teineteisega või ümberpaigutunud ja see on Downi sündroomi põhjuseks 3-4% juhtumitest.

Iseloomulikud jooned

Downi sündroomi iseloomustavad lai lame nägu, viltuse lõikega silmad, kolmas silmalaug, lühike nina, suur keel, peopesa läbib nn. neljasõrmevagu, esinevad hammaste ja arengu anomaaliad. Neil lastel on nõrk lihastoonus, liigutused on aeglased, liigesed on üliliikuvad ja kergesti võib tekkida nihestusi. Väga sageli esineb südamerikkeid. Võib esineda nägemishäireid, näiteks kõõrdsilmsust. Hääl on madal ja kähe. Kasvult on nad lühikesed, eriti lühikesed on jäsemed, kere on suhteliselt pikk. Sõrmed on tömbid ja varbad on pöördunud sissepoole. Nahk on kuiv ja kare, esineb lihaste nõrkus. Suguelundid arenevad puudulikult. Soolte anatoomia tõttu paisub kõht.

Põhilised terviseprobleemid on:

  • kuiv nahk, lõhed kandades;
  • jalad sageli sinised, nahaalune vereringe nõrk;
  • nägemisprobleemid: lühinägelikkus, kõõrdsilmsus (osaliselt);
  • kõrvakuulmekäigud kitsad ja vaha täis, soodumus kõrvapõletikeks;
  • kaasasündinud südamerikked 35-50%-l, hingamisraskused ja hingamisteede haigused;
  • 8-12%-l esineb mao-ja seedetrakti häireid;
  • epilepsia lisandub vanusega.

Downi sündroomiga lastel on vanemaks saades kalduvus ülekaalulisusele. 

Downi sündroomiga lastel on raskusi tähelepanuga, nende kompimistaju ja kuulmistaju on nõrgad. Nad on madala visuaalse kontaktiga. Lastena avastavad nad ümbrust nagu eakohase arenguga lapsed, kuid vanemaks saades hakkab nende käitumine võrreldes eakaaslastega suuresti erinema. Sotsiaalsele arengule aitab hästi kaasa perekond. Mida rohkem tegeldakse kodus, seda parem on sotsiaalne areng. Nad on võimelised õppima ja enda eest hoolitsema.

Downi sündroomiga lapsed on suhtlemisvalmid, sõbralikud, lahked. Neile meeldib mängida teiste lastega, kuid püsivus mängimisel on lühiajaline ning rohkem meeldib neile viibida täiskasvanute seltskonnas. 

PEAMISED PROBLEEMID, MIS MÕJUTAVAD MOTOORSET SOORITUST

  • Sensoorse informatsiooni ebaadekvaatsuse tõttu vajab aega, et motoorsele sisendile leida sensoorset väljendit.
  • Töötada kontrollitud liigutustega keskasendi lähedal , mitte äärmuslikes amplituudides.
  • Lihastoonuse eripärad - normist alapiiriline või hüpotooniline.
  • Raskendatud proksimaalse stabiilsuse saavutamine.

MIDA PEAB ARVESTAMA KEHALISE TEGEVUSE PLANEERIMISEL ?

  • Laps aktiivne osavõtja - liigutuste kaudu aktiveerib oma motoorse kontrolli tagasiside ja planeerimise süsteemi.
  • Varieerida harjutuskava, et ei tekiks kätteõpitud rutiinsooritust.
  • Arendada vastupidavust ja lihasaktiivsust, tegevusele kulutatud aega tuleb aeglaselt ja pidevalt suurendada.
  • Töötada kehatüve kontrollelemendi arendamisega, et toetada jäsemete kasutamist ruumis.
  • Haaramine, käsi - suu koostöö, jalg - käsi koostöö.
  • Toetuspinna tajumine ka kui dünaamilist , mitte ainult stabiilset.
  • Sensoorne stimulatsioon - eri materjalid tugevaks stimuleerimiseks.
  • Paljudel võib esineda kaasasündinud südamerike - ettevaatust koormusega!

3.5. TRAUMAATILINE AJUKAHJUSTUS (TAK)

Traumaatiline ajukahjustus tähendab omandatud ajukahjustust , mille on põhjustanud väline füüsiline jõud ja mille tagajärjeks on täielik või osaline funktsioneerimise või psühhosotsiaalne häire või mõlemad, mille tõttu lapse õpiedukus väheneb. See mõiste kehtib nii lahtiste kui ka kinniste peatraumade kohta, mille tagajärjeks on häired ühes või mitmes valdkonnas : kognitsioon, keel, mälu, tähelepanu, abstraktne mõtlemine, otsustusvõime, probleemide lahendamine, sensoorsed, tajumus - ja motoorikavõimed .

Mõiste ei kehti kaasasündinud või degeneratiivsete ajukahjustuste kohta või sünnitraumast tingitud ajutrauma kohta.

TAK - i nimetatakse ka "hääletusk haiguseks", sest paljudel lastel ei ole peatraumast tekkinud silmaga nähtavaid kahjustusi. Sümptomid võivad olla väga erinevad, sõltuvalt ajutrauma ulatusest ja kohast. Siiski esineb üsna tihti häireid ühes või mitmes valdkonnas,, nagu kognitsioon, füüsilised võimed , suhtlemine või sotsiaalsed ja käitumishäired. Need häired võivad olla ajutised või alalised ja põhjustada osalise või täieliku funktsioneerimishäire, samuti psühhosotsiaalse kohanemishäire. 

PEAMISED PROBLEEMID, MIS MÕJUTAVAD MOTOORSET SOORITUST

  • Peenmotoorika koordinatsiooni puudulikkus.
  • Sensoorsed häired : kõne - , nägemis- , kuulmis- ja teised häired.
  • Ühe - või kahe kehapoole osaline või täielik halvatus.
  • Tasakaalu - ja kõnnimustri häired
  • Lihasspasmid.
  • Kognitiivsed häired , mis mõjutavad motoorikat : lühi - ja püsimälu puudulikkus, aeglane mõtlemine, tähelepanu piiratud kestus, häired tegevuste planeerimisel ja järjestamisel.
  • Psühhosotsiaalsed häired , mis mõjutavad motroorikat : väsimus, ängistus, depressioon, raskused oma emotsioone kontrollida.

Kõik nimetatud probleemid võivad esineda erineva tugevusega. Kahjustuse iseloom ja kaasnevad probleemid võivad ulatuda kergest raskemini ning taasumise käiku on raske ennustada. 

MIDA PEAB ARVESTAMA KEHALISE TEGEVUSE PLANEERIMISEL?

  • Oluline koostöö vanematega.
  • Tegevuste soorituse kordamine ja järjepidevus.
  • Vältida kujundlikku keelt.
  • Ühe tegevuse pikemaajalisem sooritust.
  • Arvestada lapse kiire nii vaimse kui füüsilise väsimisega.
  • Vähendada võimalusel segavadi faktoreid.
  • Vältida pea asendi kiireid muutusi nõudvaid tegevusi.
  • Kontaktspordialad sõltuvalt kahjustusest mitte enne aasta möödumist traumast.

3.6 ALLERGIA JA ASTMA

Allergia on organismi ülitundlikkusreaktsioon erinevate ainete suhtes, mis tervele inimesele on kahjutud.

Paljudel juhtudel on astma tekkepõhjuseks allergia, aga allergia ja astma ei ole üks ja see sama. Allergiat võib esineda ka ilma astmata ja vastupidi. Ained, mis tervele inimesele on kahjutud, kuid tekitavad ülitundlikkusest reaktsioone teistel, nimetatakse allergeenideks. Allergeenid võivad olla loomade karvad ja eritised, õietolmud, kodutolm, toiduained, hallitusseened, kodukeemia, ravimid ja mitmed muud ained. Tihtipeale on toimivaid allergeene mitu. Allergia väljenduseks võib olla silmapõletik (sügelemine ja vesine eritis), nohu (ninakinnisus, sügelemine, vesine eritis), sügelev nahalööve või astma. Allergia tähtsus väheneb täiskasvanueas.

Astma on peamine lapseea krooniline haigus ja laste haiglaravile sattumise põhjus. Astma on krooniline põletikuline hingamisteede haigus, mis kulgeb periooditi esineva hingamisraskusega. Umbes 80% astma juhtudest avaldub astma enne 5 eluaastat. Astma pole enamasti täielikult väljaravitav, kuid õige raviga saab enamik lapsi elada füüsiliselt aktiivset elu. Laste astmal on tugev seos allergiaga, kuid mitte alati. Umbes 75-80% astmaga lastest on allergilised mõne aine suhtes.

"Varjatud astma"

Laste astma, eriti haiguse alguses, võib kulgeda väga väheste sümptomitega ja võib jääda märkamatuks. Isegi arst ei pruugi läbivaatlusel kõrvalekaldeid leida. Lapsel võib olla vaid harvaesinev ja vähe väljendunud hingamisraskus, periooditi kerge köha või öine hootine köha, mis tekib tavaliselt hommikupoole ööd. Mõnikord võib olla köha lastel ainsaks astma sümptomiks või avaldub astma hoopis sagedaste külmetushaigustena, millest paranemine võtab kaua aega.

Suurematel lastel aitab astmat diagnoosida kopsufunktsiooni uurimine ehk spirograafia. Mõnedel lastel võib suuremaks kasvades astma muutuda kergemaks ja mõnedel vastupidi raskemaks. Mõnikord võivad astma sümptomid kaduda isegi aastateks ("laps kasvab astmast välja"), kuid sageli sellisel juhul taastub astma hilisemas elueas uuesti.

Astmat põhjustavad allergeenid kutsuvad esile hingamisteede põletiku ja bronhide seinte silelihaste kokkutõmbumise. Põletik toob kaasa trahhea ja bronhide sisepinna turse ning suurendab limaerituse, mille tagajärjeks on hingamisteede kitsenemine. Põhitunnuseks on perioodiline ägenemine, hingeldus ja kehalise koormuse taluvuse vähenemine, infektsioonid, füüsiline koormus, allergeenid.

KLIINILINE UURIMINE :

  • Allergia testimine
  • Kopsutalitluse uuring - spiromeetria, koormustest

RAVI :

Astmaravimid :

  • Bronhilõõgastid- leevendavad haigushoo, kuid pole mõeldud pikaajaliseks pidevaks tarvitamiseks. (Neid tuleb alati kaasas kanda!)
  • Põletiku- ja allergiavastased ravimid, hoiavad ära uute nähtude tekke, aitavad põletikulist limaskesta parandada. Kasutatakse kuude või aastate kaupa

See, mis astmahoo vallandab on igaühel erinev. Haige peab teadma täpselt, mis tal selle hoo põhjustab ja oskama seda vältida. Tähtsamaid astmaravi võtteid ongi hoiduda teguritest, mis astmahoo võivad vallandada. Tihtipeale pole see aga võimalik ja siis tuleb võtta ravimeid. 

ESMAABI

  • Säilitada rahu!
  • Panna kannatanu lamama tõstetud peaalusega või poolistuvasse asendisse
  • Anda (tuua) tema enda astmaravimeid
  • Avada aken, jahe värske õhk rahustab (kui pole tegemist õietolmuallergiaga)
  • Anda sooja jooki
  • Ravimite puudumisel lasta hingata veeauru (kõigil ei aita)
  • Rahustada kannatanut
  • Esmase astmahoo korral kutsu kohe arst

Astmat põdev inimene (peale väikelapse) abistab end tavaliselt astmahoogude ajal ise kasutades inhalaatorit esimeste tunnuste ilmnemisel.

Astma puhul eelistatakse ravimite sissehingamist ehk inhaleerimist otse bronhidesse aerosool -või pulberinhalaatoritega ning elektriliste aerosoolpihustitega. 

PEAMISED PROBLEEMID, MIS MÕJUTAVAD MOTOORSET SOORITUST

  • Üldmotoorsed oskused arenenud eakohaselt.
  • Üldise vastupidavuse langus.
  • Kopsufunktsiooni puudulikkusest hapniku transpordi probleemid.
  • Vähene anaeroobse koormuse taluvus
  • Hingamislihaste funktsionaalse jõudluse langus
  • Passiivne rüht , mis omakorda vähendab kopsude funktsionaalset võimekust.

MIDA PEAB ARVESTAMA KEHALISE TEGEVUSE PLANEERIMISEL?

  • Jälgima , et haigus oleks ravimkontrolli all - kas lapsele on määratud koormuseelsed ravimid ja kas ta neid ka tarvitab.
  • Rühi parandamine.
  • Kehatüve lihaste funktsionaalse võimekuse parandamine.
  • Lihasjõu ja - vastupidavuse arendamine.
  • Rindkere liikuvuse parandamine.
  • Diafragmaalse hingamise tugevdamine.
  • Kehalise koormuse doseerimine mängudes ja sportlikes tegevustes.
  • Arvestada lapse kiire väsimisega ning hahigussümptomite võimaliku ilmnemisega alles koormusjärgselt.
  • Sportimiskeskkonna sobivus - tolm, niiskus.

3.7. TSEREBRAALPARALÜÜS

Laste tserebraalparalüüs (PCI) on püsiv kesknärvisüsteemi ehk aju kahjustus, mille tagajärjeks on füüsilise ja mõnikord ka vaimse arengu mahajäämus. Tserebraalparalüüsist on haaratud 0,1-0,2 % lastest, enneaegsetest ja oma sünnivanuse kohta väikesekaalulistest lastest 1 %. Vaimse arengu mahajäämust esineb 35 % PCI-lastest. 

Tekkepõhjused ja -mehhanismid

Tserebraalparalüüs võib olla põhjustatud juba sünnieelsetest teguritest, näiteks hüpoksiast ehk hapnikunälgusest tingitud verejooksust ajju, ema alkoholitarbimisest, mõnedest nakkushaigustest (tsütomegaloviirus, punetised, HIV). Riskifaktoriteks on ka sünnitrauma, sünnituse ajal tekkinud loote hapnikunälgus näiteks sünnitusjõudude nõrkuse tõttu, meningoentsefaliit ehk ajukelmete ja aju põletik, vastsündinu hüpoglükeemia ehk madal veresuhkur. 

Topograafiline klassifikatsioon

Monopleegia - ühe kehaosa halvatus - käsi või jalg
Dipleegia - ala - ja ülajäsemed . Alajäsemed rohkem
Hemipleegia - üks kehapool
Parapleegia - mõlemad alajäsemed
Tripleegia - 3 jäseme halvatus
Tetrapleegia - kogu keha halvatus


Neuromuskulaarne klassifikatsioon

Spastiline

Lihastoonuse tõus. Häiritud võib olla käte, jalgade või mõlemate või ainult ühe jäseme liikuvus. Haaratud jäseme(-te) lihased on pinges ja nõrgad, mistõttu ka liigeste liikuvus häirub ja raskematel juhtudel võivad tekkida kontraktuurid ehk liikumatud liigesed. Kergematel juhtudel võib käte või jalgade funktsiooni häire olla märgatav vaid mingi kindla tegevuse juures (näiteks jooksmisel). Mõnikord võivad olla haaratud ka suu, keele ja kurgulae lihased, siis avaldub see düsartria ehk segase, raskendatud kõnelemisena. Intellekt ja vaimne areng on normaalsed.

Atetoidne ( atoonilis - astaatine)

Atetootiline ehk düskineetiline ehk tahtmatute liigutustega vorm esineb 20%-l PCI-lastest. Tahtmatud liigutused võivad esineda kätes ja/või jalgades, aga ka kehatüves. Liigutused sagenevad emotsionaalse stressiga ja kaovad une ajal. Selle vormiga kaasneb sageli düsartria.

Ataktiline

Ataktilist ehk lihaste koostööhäirega vormi esineb harvem - umbes 10 %. Selle puhul tekivad nõrkus, tasakaalu-, koordinatsioonihäire, raskused täpsete liigutuste sooritamisel, kätevärisemine, mis süveneb tahtlike liigutustega (nt. kirjutamisel).

Segavorm ( kombinatsioonid eelnevast)

Kõige tavalisem on aga segavorm, mille puhul esineb sümptomeid erinevatest vormidest.

Lisaks võib tserebraalsest paralüüsist olla põhjustatud veel krambid, kõõrdsilmsus, kurtus, erinevad nägemishäired. Segavormide puhul võib esineda ka vaimse arengu mahajäämust. Tserebraalparalüüsiga lastel on sageli ka probleemid tähelepanu ja hüperaktiivsusega.

Raskusastmed :

Kerge
Keskmine
Raske
Eestis 4 astet (kerge, keskmine, raske , lamaja) 

PEAMISED PROBLEEMID , MIS MÕJUTAVAD MOTOORSET SOORITUST

  • Motoorsete oskuste hilinemine ning aeglane progress ühest arenguastmest teise.
  • Tunduvalt väiksem liigutuslik repertuaar võrreldes normlapsega.
  • Motoorsete oskuste ilmnemine , mis või olla vastuolus normarengu põhimõtetega.
  • Ebanormaalsed liigutusmustrid ja põhiliikumise komponentide kombinatsioonid.
  • Ebanormaalne refleksiaktiivsus, mida ei esine ühelgi normarengu etapil.
  • Väljendub liigutuste sooritamisel ebaefektiivne jõupingutus ja kontrollimatu lihaspinge enamkahjustatud kehaosas - assotsiatiivne reaktsioon.
  • Kompensatoorne lihastalitlus kahjustusest vähem haaratud kehaosades.
  • Mäluprobleemid, raskused tegevuste plaanimise ja organiseerimisega, vähenenud teadlikkus iseendast ja teistest erinevates sotsiaalsetes olukordades, vähenenud arusaam ajast ja ruumist.
  • Raskused kehaskeemi hoomamisel, tähelepanu suunamisel ja keskendumisel

Kaasuvad häired

  • Söömis - joomisraskused
  • Nägemisprobleemid
  • Kuulmiskahjustused
  • Kommunikatsioonihäired
  • Sensoorse tundlikkuse häired
  • Kognitiivsed häired
  • Krambisündroomid
  • Emotsionaalsed - sotsiaalsed probleemid
  • Kontraktuurid - deformatsioonid

MIDA PEAB ARVESTAMA KEHALISE TEGEVUSE PLANEERIMISEL ?

  • Vähendada lihasjäikust.
  • Tagada teljelisus.
  • Alustada - lõpetada liigutus keskliinil.
  • Tagada tegelustega adekvaatne lihastöö ja retsiprookne innervatsioon ( eriti KR siirdamistega).
  • Teostada liigutusi kõigis kolmes suunas ( frontaal,vertikaal, horisontaal) läbi keskliini.
  • Arenda süvasurve abil propriotseptiivset süsteemi ja väldi ülereaktsiooni taktiilsele stimulatsioonile
  • Auditoorsete probleemide korral räägi lühikeste lausetega, oota reaktsioon
  • Teosta lühenenud lihaste venitusi läbi korrektsete asendite, ortoosidega, aktiivsete venitustega.
  • Enneta kontraktuuride teket
  • Tugevda lihaste funktsionaalset töövõimet läbi liigutuslike repertuaaride
  • Tegeleda respiratoorse võimekuse parandamisega.

3.8. DIABEET

Tänapäeval tuntakse diabeedi erinevaid tüüpe. Kogu maailmas levinuim on 2. tüüpi diabeet, mis esineb täiskasvanutel ja sageli just ülekaalulistel inimestel. Lastel diagnoositakse 2.tüüpi diabeeti harva.

Lastel ja noortel esineb peamiselt 1. tüüpi suhkurdiabeet, mis on krooniline autoimmuunne haigus. See tähendab, et inimese immuunsüsteem ründab omaenda organismis asuvaid insuliini tootvaid rakke ja hävitab need. Insuliin on hormoon, mida inimene vajab normaalseks elutegevuseks, sest insuliini kaasabil toimub kehas glükoosist energiatootmine ja insuliini abil hoiab organism veresuhkru taseme normis.

Kuna diabeedi puhul kõhunääre insuliini ei tooda, siis ainevahetuse normaalseks toimimiseks vajab ta igapäevast insuliinasendusravi kas insuliini süstimisega või insuliinipumba abil. Kahjuks täna veel puuduvad täpsed teadmised diabeedi tekkepõhjuste kohta, kuid sellega tegeldakse väga aktiivselt kogu maailmas.

Et lapse diabeet oleks kontrolli all, tuleb lisaks insuliini süstimisele mõõta päeva jooksul korduvalt veresuhkru taset, toituda tervislikult ja teha sporti. Veresuhkru tase peaks jääma lapsel kogu ööpäeva jooksul 4,5 ja 10 mmol/l vahele. Liiga madalat veresuhkrut korrigeeritakse magusa joogi või toiduga ja liiga kõrget insuliiniga. 

MADALA VERESUHKRU TUNNUSED

Madal veresuhkur (alla 4 mmol/l) nõuab tegutsemist koheselt. Sümptomiteks võivad lapsel olla nõrkus, väsimus, peavalu, näljatunne, värisemine, kahvatus, higistamine. Kahtluse korral tuleb mõõta veresuhkru taset, kui see pole võimalik, siis pakkuda kohe lapsele midagi magusat: glükoositablette; 0,5-1 klaas mahla, limonaadi või suhkruvett; mett.

Magusa saamise järel hakkab lapsel umbes 10-15 minuti pärast parem. Kui järgmise toidukorrani on üle 30 minuti aega, anda lapsele leiba, küpsist, müslibatoon või piima.

Kui madala veresuhkru sümptomid jäävad tähelepanuta ja laps ei saa magusat, võib olukord halveneda, lapsel tekib uimasus, segasus, teadvusekadu ja krambid.

ESMAABI :

  • Teadvuseta lapsele ei tohi jooki ega sööki panna suhu - lämbumisoht.
  • Kutsuda kiirabi, öeldes, et tegemist on teadvuse kaotanud diabeeti põdeva lapsega
  • Süstida lihasesse glükagooni (lasteaialapsed 0,5 ml, koolilapsed 1 ml) .
  • Keerata laps küljeli ja eemaldada suust toidujäägid, juhul kui laps on oksendanud.

OLULINE TEADA:

  • 1.tüüpi diabeeti haigestumist ei põhjusta lapse elustiil ega toitumine, seda ei saa kuidagi ennetada ega välja ravida.
  • Madal veresuhkur nõuab tegutsemist koheselt - last ei tohi jätta järelvalveta ega saata kuhugi üksi.
  • Lapsel peab lubama madala veresuhkru korral katkestada koheselt kõik tegevused, et süüa või juua magusat. Kõrge veresuhkur ei muutu kiirelt ohtlikuks.
  • Diabeeti põdev laps soovib, et teda koheldakse võrdselt eakaaslastega.

I tüüpi diabeet on laste puhul enam levinud. Samas üha enam maad võtva rasvumise ja istuva eluviisi tõttu on laste ja noorukite seas levima hakanud ka II tüüpi diabeet.

Maailmas on 440 000 alla 14-aastast last, kellel on I tüüpi diabeet. Igal aastal haigestub I tüüpi diabeeti 70 000 alla 14-aastast last. Keskmiselt haigestub diabeeti 200 last päevas. Laste haigestumus I tüüpi diabeeti kasvab 3 protsenti aastas, koolieelikute hulgas aga isegi 5 protsenti aastas. 

Diabeetiku abivahendid

Diabeedi hea kompensatsiooni tagamiseks peavad diabeetikul olema alati käepärast:

  • insuliin
  • insuliini süstevahend (pen) või insuliinipump
  • insuliinipenile igaks süstekorraks uus peni nõel, insuliinipumbale kanüülid ja reservuaarid/adapterid, mida tuleb vahetada vastavalt iga 2-3 päeva tagant
  • veresuhkru mõõtmiseks glükomeeter koos testribadega
  • veresuhkru mõõtmiseks torkevahend koos torkevahendi nõelaga (lantsetiga), mida on soovitav vahetada iga torke järel.

Insuliinipump

Insuliinipump on insuliini doseerimise vahend, mis on kogu aeg kasutajaga ühendatud. Süsteem koosneb pumbast, pumba sees olevast insuliinireservuaarist ja kanüülist.



http://lastediabeet.ee/diabeedist/diabeetiku-abivahendid/insuliinipump/

DIABEEDI HAIGE LAPSE TOETAMINE

  • Mõõdetud veresuhkur - enne iga söögikorda;
  • spordi või muu kehalise aktiivsuse jooksul ja lõppedes;
  • kui võib kahtlustada, et veresuhkur on madal

Vastavalt raviskeemile, tagatakse:

  • insuliinikatte igale toidukorrale;
  • korrektsiooni kõrge veresuhkru korral

V.T. Diabeediravi juhised haridusasutustele : http://lastediabeet.ee/diabeedist/lasteaed-ja-kool/juhendmaterjalid/

MIDA PEAB ARVESTAMA KEHALISE TEGEVUSE PLANEERIMISEL ?

  • Füüsilise aktiivsuse korral muutuvad lihasrakud insuliinile palju tundlikumaks, mis tähendab, et üks insuliiniühik teeb ära töö, milleks lesides läheks vaja tunduvalt rohkem insuliini.
  • Insuliinitundlikkus võib kesta edasi ka päris pikalt peale treeningut.
  • Veresuhkru soovitud tasemel hoidmine on oluline nii hüpode ärahoidmiseks kui ka spordis rahuldus pakkuvate tulemuste saavutamiseks.
  • Sport võib veresuhkrut ka tõsta.
  • Oluline on, millist tüüpi on see füüsiline tegevus - aeroobne, anaeroobne või hoopis pingeline võistlussituatsioon.
  • Hilinenud hüpod tekivad kahel põhjusel - esiteks, on organism füüsilise aktiivsuse tõttu muutunud insuliinile tundlikuks ning teiseks, trenni ajal on ära kasutatud lihastesse kogutud glükogeen (suhkruvarud) ning lihased tahavad need tagavarad jälle taastada.
  • Sport ja liikumine on väga oluline osa igapäevasest diabeedi kontrollist.
  • liikumine ja sportimine alandavad lapse veresuhkru taset, siis kehalise kasvatuse õpetaja ja treener peavad tundma hästi madala veresuhkru sümptome.
  • Veresuhkur võib langeda füüsilise koormuse ajal või selle järel.
  • Võimalik, et enne sporti peab laps sööma lisapala, näiteks võileiva või banaani.
  • Magus jook või toit peab olema lapsel või õpetajal käepärast spordi tegemise kohas, enne tunni algust võiks õpetaja lapse käest üle küsida, kas tal on kõik vajalik olemas, tehes seda lapsele liigset tähelepanu tõmbamata.
  • Eelnevalt treenimata lapsel on lisasüsivesikute kogus, mida tarbida madala veresuhkru vältimiseks suurem kui treenitud lapsel.
  • Lühikese kestusega intensiivse füüsilise koormuse puhul kasutada isotoonilist spordijooki ja lisasüsivesikuid kohe peale koormust.
  • Pika kestusega ja madala intensiivsusega füüsilise koormuse puhul on süsivesikud vajalikud enne trenni, trenni ajal või ka peale trenni.
  • Matkama minnes peavad olema kaasas toidutagavarad, sest mida kestvam on kehaline koormus, seda suurem on madala veresuhkru tekke risk.
  • Pikema matka puhul võib olla lisasüsivesikute vajadus 40 grammi/tunnis.

3.9. EPILEPSIA

Epilepsia on närvisüsteemi krooniline haigus, mille tunnuseks on korduvad ja mitteprovotseeritud epileptilised hood. Epilepsia on eestlastele tuntud ka langetõve nime all, mis on aga vana, ebatäpne ja eksitav termin.

Epilepsia ei välista andekust. Mis ühendab järgmisi inimesi: Socrates, Pythagoras, Aleksander Suur, Julius Caesar, Peeter Suur, Napoleon Bonaparte, Fjodor Dostojevski, Vincent van Gogh, Alfred Nobel? Nad olid oma ala tõelised suurkujud ja veel - neil kõigil oli epilepsia.

Epilepsiahaige on tavaline inimene, kes haigushoo korral vajab kaasinimeste mõistvat suhtumist ja abi. Hoogudevahelisel perioodil säiluvad nende võimed ja vajadused täielikult.

Mis on epilepsia põhjus?

Epileptilisi hooge põhjustab peaaju närvirakkude samaaegne epileptiline aktiivsus (peamiselt ajukoores), mis katkestab lühikeseks ajaks aju normaalse tegevuse - tekib epileptiline hoog.

Epilepsiat võivad põhjustada raseduse või sünnituse ajal tekkinud ajukahjustused, kaasasündinud ainevahetushaigused, peatraumad, ajukasvajad, mürgitused jms. Sageli aga ei suudeta ka kõige põhjalikuma uurimisega põhjust kindlaks teha.

Millised on epileptilised hood?

Epileptilised hood avalduvad mitut moodi, erinevaid avaldusvorme nimetatakse hoo tüüpideks. Hoo tüübid võib jaotada kaheks.

1. Generaliseerunud hoo korral kaotab inimene teadvuse, võib kukkuda maha, üle kogu keha tekivad tõmblused, esineda võivad äkilised võpatused ja ka lühiajalised teadvuse väljalülitumised. Mõnikord võib haige hoo ajal keelt või põske hammustada, samuti võib tekkida tahtmatu urineerimine. Hoo ajal haige valu ei tunne.

2. Fokaalse hoo puhul haige tavaliselt ei kuku, tekivad tahtele allumatud liigutused jäseme(te)s või näos. Teadvuse säilimise puhul ei pruugi muud väljendust ollagi. Fokaalset tüüpi hoogu haiged ise sageli ei pane tähelegi, see võib märkamatuks jääda ka kaaslastele (eriti lapseeas). 

Miks on vaja epilepsiat ravida?

Epileptilised hood on haigele traumaohtlikud. Väga pikad ja sagedased hood kahjustavad aju. Hoojärgsed vaevused segavad igapäevast tegevust ja vähendavad töövõimet. Epilepsia lapseeas võib pärssida lapse arengut, õppimisvõimet, käitumist. Mõningatel tööaladel ei lubata epilepsiahaigel töötada. Lisaks katkeb epilepsiadiagnoosiga haigel õigus juhtida sõidukeid (õigus võidakse taastada, kui viimasest hoost on möödunud üks aasta (B kategooria)). Epilepsiaravimite regulaarne tarvitamine soodustab hoogude lakkamist.

Kuidas on võimalik epilepsiat ravida?

Kuna epileptiline kolle võib paikneda eri kohtades ajus, siis avalduvad ka hood mitmeti. Seega sobib ühele haigele paremini üks, teisele teine ravim. Ravi on võimalik lõpetada, kui hood pole enam kordunud ja EEG on epileptiliste avaldusteta.

Mõningatel harvadel juhtudel on võimalik epilepsiat ravida ka kirurgiliselt. Seda tehakse vaid siis, kui ravimid pole aidanud ning epileptiline kolle asub aju piirkonnas, kust seda on võimalik eemaldada.

Millised on epilepsiaravimite tarvitamise põhimõtted?

Epilepsia ravimisel on kõige olulisem epilepsiavastaste ravimite korrapärane ja pidev tarvitamine. Väga tähtis on meelde jätta, et epilepsia ravi toimub pikka aega - ravimeid ei võeta kuurina naguantibiootikume, vaid pikaaegselt, aastaid, iga päev ning ühel ja samal ajal.

Oluline on teada, et suu kaudu sisse võetud ravim jõuab seedesüsteemist verre, millega kandub vajalikku mõjupiirkonda (epilepsia puhul peaajju). Selleks, et ravim mõjuks, peab ravimit veres olema pidevalt kindel hulk.

Ravimi kogus veres ei tohi ööpäeva jooksul langeda liiga madalale, sest siis ravim lihtsalt ei toimi. Seega tuleb ravimeid võtta regulaarselt ja samadel kellaaegadel. Et ravimi võtmine ei ununeks, tuleks see seostada mingi igapäevase tegevusega, nt söömisega, hammaste pesemisega vms.

Hoo tüübi määramiseks on vajalik hoo võimalikult täpne kirjeldus (pealtnägijate abil) ja mõningad uuringud (näiteks elektroentsefalograafia).

MIDA PEAB ARVESTAMA KEHALISE TEGEVUSE PLANEERIMISEL?

  • Atakkide tõttu häiritud õppimisvõime
  • Madal enesehinnang, depressioon
  • Basseinis või veekogus ujudes peab epilepsiahaige kasutama päästevesti. Juhendajana hoia tal pidevalt silm peal.
  • Inimene, kellel on epilepsiahoo risk, võiks tema paremaks märkamiseks kanda säravat värvi ujumismütsi v.m. mis aitab teda grupis paremini jälgida.
  • Pea meeles, et paljude epilepsiahoogude vallandajaks võib olla tugevad emotsionaalsed kogemused ( suur müra, liiga heledalt vilkuvad valgusallikad, emotsoinaalne võistlus situatsiooni läbielamine ) .
  • Mitte jätta last tegevuste juurde üksinda.

3.10. HEMOFIILIA

Hemofiiliad on kaasasündinud geneetiline haigused, mis tekivad vereplasma hüübimistegurite vaeguse tõttu.

Hemofiilia on üsna harvaesinev, peamiselt meestel avalduv haigus. Levinum on A-hemofiilia (80%), B-hemofiiliat esineb harvemini (20%). Kaasasündinud geenimuutuse tagajärjel tekib hüübimisteguri puudus, mis avaldub verejooksudena liigestesse ja pehmetesse kudedesse ning kauakestva veritsusena. Raviks on puuduva hüübimisteguri asendamine.

HEMOFIILIA TÜÜBID :

  • Ühe või mitme hüübimisteguri vaegusel või hüpofunktsioonil põhinev veritsustõbi
  • Hemofiilia A - VII hüübimisteguri vaegus, X kromosoomidega päritav poistel avalduv
  • Hemofiilia B - IX hüübimisteguri vaegus
  • Hemofiila C - XI hüübimisteguri vaegus

 

Raskemal juhul avaldub hemofiilia juba varases lapseeas, kergema vormi korral alles täiskasvanueas.

Hemofiilia puhul on iseloomulikuks verejooks liigestesse ja lihastesse, veritsus tekib mõne aja pärast peale tagasihoidlikku traumat või iseeneslikult. Verejooks liigesesse põhjustab valu ja liigese turset ning võib põhjustada püsivaid liigeskahjustusi.

Haavad veritsevad kaua (nahavigastus, hamba eemaldamine, operatsioon). 

Sisemine verejooks soolde või kuseteedesse põhjustab vere eritumist väljaheitega või uriiniga. Eluohtlikud on ajusisesed verejooksud ja hingamisteede sulgust põhjustavad verejooksud. 

Kõige sagedamini on mõjutatud liigesed :

Põlved, hüppeliigesed ja küünarliigesed

MIKS !

Esiteks on tegemist nn. lihtsate liigestega, mille põhiliigutus suunad on sirutus ja painutus.

Teiseks ei ole probleemsed liigesed ümbritsetud kaitsvate suurte lihasgruppidega nagu õlg ja puus.

Hemofiilikutel , kellel esineb ulatuslikku verejooksu võivad areneda nende probleemile omane kehahoiak ( sõltuvalt , milline piirkond veritseb) : küünarliigese, põlvede , puusade painutus deformatsioon.

Lihasgruppide mõjutatuse tulemus :

  • Lihasgruppide lühenemine.
  • Jõudluse kadu .
  • Liigutuskontroll.
  • Häiritud igapäevased tegevused.
  • Nimmenõgususe süvenemine - puusapainutajalihase lühenemisest
  • Hüppeliigese sirutusdeformatsioon.
  • See omakorda muudab kõnnaku lonkavaks ja tekitab näilise jalgade pikkuse erinevuse
  • Painutus deformatsioon ranne ja sõrmed on tingitud süva küünarvarre veritsusest ja vähem esinev kuid väga dramaatiline.

 

MIDA PEAB ARVESTAMA KEHALISE TEGEVUSE PLANEERIMISEL ?

  • Keskenduda asjadele , mida tsaab hemofiiliahaige laps teha.
  • Tegevused sõltuvad haiguse raskusastmest.
  • Füüsiline koormus on vajalik - väheneb verejooksude arv.
  • Ettevaatust kontaktspordialadega !
  • Sobiva ala leidmiseks pidada nõu vanemate ja spetsialistidega.
  • Sobivad koordinatsiooni , jõu, vastupidavuse harjutused. Hea lihaskontroll kaitseb liigeseid.

ESMAABI

Vigastuse järgselt :

  • Lõikehaavad, kriimustused steriilselt kata plaastri või sidemega
  • Sügavamad haavad ja vigastused kinni katta ja pöörduda kiiresti hemofiiliakeskusesse ravi saamiseks
  • Mitte kunagi anda aspiriini sisaldavaid ravimeid - aeglustavad vere hüübimist
  • Kui vigastatud koht on turses , asetage peale külmakott.

3.11. JUVENIILNE REUMATOIDARTRIIT

Juveniilne reumatoidartriit (JRA) on kuni 16-aastaste laste süsteemne sidekoehaigus

JRA tekkimise põhjus on siiamaani teadmata. Arvatakse, et olulist rolli mängib geneetiline ehk pärilik eelsoodumus. Kudede põletikku ja lagunemist põhjustab immunoloogiline protsess, mis on tingitud tundmatu antigeeni sattumisest liigese sisepindadele. Sellele järgneb organismi immuunsüsteemi vastus, millega üritatakse likvideerida tundmatu antigeen. Taoline protsess aga kahjustab ka ühtlasi liigeste pindasid ja kui see on kestnud pikemat aega, siis kahjustub ka luukude.

Mõned juveniilsed vormid on omased vaid lapse - ja noorukieale (oligoartriit), mõned esinevad ka täiskasvanueas ( reumatoidartriit,psoriaatiline artriit, lülisambaartriit ).

JRA puhul eristatakse haiguse kolme vormi: süsteemne vorm - kogu organismi haarav, paari liigest haarav ja nelja ning enamat liigest haarav vorm. 

Süsteemse vormi puhul hakkab haigus kõrge palavikuga ja lööbega. Veel esineb lümfisõlmede suurenemist, maksa ja põrna suurenemist, südame ja kopsukelme õõntesse võib tekkida vedelikku.

Kaasneb lihaste kõhetumine ja kaalulangus. Harilikult süsteemsed haigusnähud mööduvad iseeneslikult, olles kestnud mõnest päevast mõne kuuni. ~25% haigetest võib selline atakk korduda: mõne nädala või kuu (harvem aastate) möödudes haiguse algusest tekib raske krooniline liigespõletik. Liigespõletiku ajal ilmnevad eelpool kirjeldatud organismi süsteemse kahjustuse tunnused.

Mitut liigest haarav vorm - esineb ~40% haigetest ja on sarnane täiskasvanute reumatoidartriidile.

Nelja ja enamat liigest haarav vorm - esineb tavaliselt noortel tüdrukutel. Esimese 6 kuu jooksul kahjustuvad kuni 4 suuremat liigest: tavaliselt põlve-, küünar-, hüppe- ja randmeliigesed. Prognoos on üldiselt hea, kuid umbes 35%-l haigetest tekib silma vikerkesta põletik ehk iriit, mis sageli ei anna kaebusi ja avastatakse alles tavaläbivaatuse käigus. Selle tagajärjel võivad tekkida rasked muutused silmas, mis võivad viia pimedaks jäämisele.

Levimus 70 -110 / 100 000kuni 16a lapse kohta. Eelistatud vanusgrupid haigestumisel on 1 -3-aastased tüdrukud, puberteedieas rohkem tüdrukud.

Tüdrukute -poiste suhe 2:1.

Probleemid väikelapseeas:

  • haigusega seotud vaevused: valu, liigeste liikuvuse piiratus, hommikune kangus
  • lapse aktiivsuse langus
  • tuju ja käitumise muutus
  • isu vähenemine
  • kroonilise haigusega seotud alatoitumus, ravimite kõrvaltoime
  • pidev vajadus ravimeid võtta (osad süstitavad)
  • liigesesüstid, narkoos
  • sage arsti juures käimine, vereproovid
  • infektsioonide põdemine

Probleemid kooliealisel lapsel:

  • Valu ja kangus liigestes pikemal istumisel
  • Kehalises kasvatuses osalemine problemaatiline
  • Piirangud spordialadega tegelemisel
  • "Tüütu" ent vajalik ravivõimlemine!
  • Kriitika oma keha suhtes
  • Piirangud vaba aja veetmisel
  • Pidev ravimite võtmise vajadus
  • Koolist puudumine haiguse pärast (ravikuurid haiglas, arstil käimine, analüüside andmine)
  • Piirangud elukutse valikul
  • Mure lapse tervise pärast peres, stress

MIDA PEAB ARVESTAMA KEHALISE TEGEVUSE PLANEERIMISEL ?

  • Haiguse ägenemisperioodidega arvestamine - sel ajal füüsiline koormus katkestatud või piiratud
  • Liigesseisundi hindamine - turse, valu . Kaebuste arvestamine tegevuste planeerimisel
  • Soovitatavad tegevused , mis parandavad liigesliikuvust ja lihasjõudu.
  • Hoidu venitusharjutustest akuutses põletikufaasis
  • Ägedas haigusperioodis vastunäidustatud keskmised / suured põrutuskoormused.
  • Soovitatavad liigeseharjutused .
  • Ägeda faasi möödumisel progresseeruv koormuse tõus.
  • Lihasjõudlus - suletud ahel, isomeetrilised, isotoonilised harjutused.
  • Vastunäidustatud agressiivne passiivne venitus.
  • Vastunäidustatud agressiivne tagumise reielihase venitus pika jõuõlaga.
  • Õige lähteasend ja liigesnurk, harjutused valuvabalt.
  • Paranda üldjõudu (hoidu ülemäärasest lihaspingest).
  • Käsitle spetsiaalselt artriitilist liigest ümbritsevadi lihaseid (lihasjõu tõus ilma sümpt. ägenemiseta).
  • Arvestada aeroobsel koormusel madalat koormustaluvust tulenevalt kogu immuunsüsteemi haaratusest ja tarvitatavatest ravimitest.