3. Tegevuseeldused

Selleks, et inimene suudaks võimalikult tulemuslikult tegutseda, on tarvis tegevuseeldusi ehk inimesesiseseid võimeid ja oskusi. Tegevuseeldused on inimese võimed ja oskused, mis erineval määral ja erinevates kombinatsioonides on vajalikud edukaks toimetulekuks tegevustervikutes Iga tegevus nõuab hea tulemuseni jõudmiseks paljude erinevate eelduste kasutamist.

Tegevuseeldused jagunevad kolmeks valdkonnaks: sensomotoorsed tegevuseeldused, kognitiivsed tegevuseeldused ja psühhosotsiaalsed tegevuseeldused. Inimese tegevussoorituse paremaks mõistmiseks tuleb neid valdkondi väga hästi tunda. See aitab konkretiseerida tema tugevusi ja arengu- ehk toetusvajadust.

3.1 Sensomotoorsed tegevuseeldused

See valdkond kirjeldab inimese võimeid, mis on seotud:

1. Kesknärvisüsteemi vastuvõetud informatsiooni töötlemisega sellisel tasemel, et inimene saaks keskkonnas efektiivselt tegutseda.

2. Lihas- ja skeletisüsteemi funktsioonidega tasemel, et tegevustes vajalikke põhiliigutusi sooritada.

Selles valdkonnas on töös psüühikahäire, vaimupuude ja liitpuudega inimestega oluline eristada ja täpsemalt hinnata järgmisi alaoskusi:

  • aistingud (nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, taktiilne tundlikkus ja süvatundlikkus)
  • refleksid (võivad kesknärvisüsteemi kahjustuse puhul tegevuste sooritamist segada)
  • tasakaal
  • kehaskeem (keha suuruse, ulatuse, funktsioonide tunnetamine)
  • peen- ja üldmotoorika (käe ja keha liigutused)
  • lihasjõud/vastupidavus
  • liigesliikuvus (või liigutusulatus)
  • koordinatsioon (võime eesmärgistatult liigutusi suunata)
  • keha keskjoone ületamine
  • kahe käe koostöö
  • silma-käe koostöö

3.2 Kognitiivsed tegevuseeldused

Selle tegevuseelduste valdkonna alla kuuluvad võimed ja oskused, mis on seotud mõtlemise- ja juurdlemisega. Mõiste „kognitsioon" kõige üldisemat tähendust seostatakse teadmiste omandamise ja kasutamise ehk informatsiooni töötlemistega. Kognitsioonil on oluline osa peaaegu kõikides tegevuste sooritusaspektides, kuna loomuliku tegevuse käigus jälgib inimene alati iseennast, saavutatud tulemust, keskkonda; teeb saadud info põhjal järeldusi ning plaanib edasisi tegevussamme.

3.3 Tegevusvõime

Selles valdkonnas on võimalik eristada järgnevaid alaoskusi:

  • mälu (nt lühi- ja kaugmälu)
  • tajud (olukord, kus aistingule kaasneb mõttetegevus)
  • orientatsioon (ajas, kohas, ruumis, iseendas ja teistes inimestes, olukordades, tegevustes)
  • tähelepanu suunamine (põhiline eeldus informatsiooni töötlemise algetapis enne tõlgendamist ja tegutsemist, võimaldab saada ülevaate olukorrast)
  • keskendumine (oluline vaadelda just tegevuste lõikes)
  • probleemide lahendamise oskus
  • seoste loomine
  • osadest terviku moodustamine
  • terviku lahutamine osadeks
  • loogiline mõtlemine (väljendub tegevuste plaanimises ja võimalikult efektiivses tegutsemises)
  • õppimisvõime (omandamisvõime)

3.4 Psühhosotsiaalsed tegevuseeldused

Valdkond kirjeldab võimeid ja oskusi, mis on seotud inimese psüühika ja suhtlemisega. Psüühikast lähtuvaid eeldusi nähakse inimesesiseste jõuvarudena, mis võimaldavad toime tulla stressi ja pingetega, iseenda tunnetega. Lisaks kirjeldab valdkond veendumuste, suhtumiste ja tõekspidamistena seotut.

Eristada on võimalik järgmisi alaoskusi:

  • motivatsioon (liikumapanev jõud)
  • meeleolu (üldine meeleolu tase)
  • iseloom (isiksuslikud omadused, temperamentsus)
  • minapilt (suhtumine endasse)
  • emotsioonid (millised emotsioonid väljenduvad, ühetaolised või vahelduvad, emotsioonide juhtimise võime)
  • tavade, väärtuste, normide järgimine
  • suhtlemisoskused (alates teise inimese märkamisest ja talumisest enda lähedal kuni empaatiavõimeni)
  • rollide taju
  • koostööoskused (seotud võimega tegutseda rühmas koos teistega)

3.5 Tegevusvõime mõjutegurid: keskkond

Hoolimata inimese võimekusest on just keskkond see, mis oma erinevate võimalustega kas piirab/toetab või lausa nõuab teatud tegevuste sooritamist, teatud tegevuseelduste kasutamist. Inimese tegevust ei ole võimalik käsitleda ilma teda ümbritsevale keskkonnale tähelepanu pööramata. Oluline on keskkonda vaadelda ka ajaperspektiivis - mineviku, oleviku ja tuleviku keskkond. See avardab tunduvalt meie võimalusi inimest mõista ja tema arengule kaasa aidata. Keskkonda on võimalik käsitleda kahe eraldi osana: füüsiline keskkond ja sotsiaalne keskkond. Mõni keskkonnakäsitlus lisab siia veel kolmanda keskkonnamõõte: kultuuriline keskkond. Kuid samas on kultuurilist keskkonda võimalik käsitleda pidevalt olemasolevana ning nii füüsilist kui ka sotsiaalset keskkonda jätkuvalt mõjutavana.

Füüsiline keskkond

Hõlmab enda alla kõik, mille kohta ei saa öelda „inimkeskkond". Koosneb kolmest alaosast: looduslik keskkond, ehitatud keskkond ja esemeline keskkond. Loodusliku keskkonna alla kuulub kõik see, mis n-ö „on olemas" ja mille olemasolu inimtegevus otseselt mõjutada ei saa. Maastik, kliima, aeg, looduslikud esemed ja kohad (puud, põõsad, kivid, veekogud jne). Loodusliku keskkonna mõju inimtegevusele ilmneb näiteks aastaaegade vaheldumises, valgete ja pimedate, soojade ja külmade perioodide vaheldumises. Ehitatud keskkonnaks loetakse inimese loodud hooned ja rajatised, teed ja sillad ehk kõik, mis inimkätega rajatud.Esemeline keskkond koosneb esemetest, asjadest ja vahenditest, mis tavaliselt paiknevad ehitatud või looduslikus keskkonnas. Siin all käsitletakse kõike seda, mida inimene endale oluliste tegevuste sooritamiseks ja elementaarse heaolu saavutamiseks vajab ja kasutab.

Sotsiaalne keskkond

Moodustub inimest ümbritsevast kogukonnast ja selles tekkivatest inimsuhetest. Sotsiaalse keskkonna mõju inimtegevusele on seotud omandatud väärtustega, suhtlemiskogemustega kujunenud minapildiga, suhtlemisharjumustega, toetusvõimalustega jne.

Kultuuriline keskkond

Kultuuriline keskkond kirjeldab uskumusi, traditsioone, tavasid ja norme, mis esinevad teatud kultuurikontekstis ja on mõistetavad selle kultuurigrupi liikmetele. Kultuurilist keskkonda on võimalik jagada väga erinevalt, sest piire võib moodustada lähtudes mis tahes kriteeriumitest: rahvus, staatus, religioon, vanus, elukoht jne