Page 10 - Kriitilise teooria käsiraamat

10 Koostajate saatesõna
tunnistavad, on tegu pigem konventsioonide kogumiga, mis mõju- tab seda või isegi määrab selle, missuguseid ideid võib inimestel olla või milliseid kogemusi nad võivad omandada. Keel on kultuu- riline (mõned mõtlejad väidavad isegi, et keel ongi kultuuri põhi- olemus) ning seega avatud ka kriitikale ja muutustele. Kui näiteks keeleline tähendus oleks loomulik antus, siis miks peaks keeli olema rohkem kui üks? Sõnal ei ole tähendust „loomulikult“, vaid tähen- dused tekivad keerukate lingvistiliste ja kultuuriliste struktuuride alusel, mis eristavad tõde ja valet, tegelikku ja väljamõeldut, head ja kurja ning mis on lahutamatult ühte põimunud nii inimeste väär- tushinnangute ja poliitiliste valikute kui ka identiteedi, kogemuse, teadmiste ja ihaga. Uurides protsesse, mille kaudu tekste, objekte ja isegi inimesi hakatakse seostama kindlate tähenduskimpudega, seab kriitiline teooria kahtluse alla tervel mõistusel tuginevaks peetavate või kogemuste, teadmiste ja tõe kohta käivate traditsioo- niliste arusaamade legitiimsuse. Sellelt põhjalt asuvad erinevad kriitilise teooria harud uurima meie fundamentaalseid tõekspida- misi eksistentsi kohta ning seavad kahtluse alla struktuurid ja eel- dused, mis määravad meie suhet maailmaga ja meie tegutsemist selles.
Sama kehtib ka kunstiteose, kirjandusteksti või filmi tähen- dusega seostuvate ideede puhul. „Hamleti” esimesest lavastusest peale on seda näidendit analüüsitud ja selle üle arutletud sadadel või tuhandetel viisidel, millest igaüks lähtub erinevast vaatenurgast, tekitades nii kireva argumentatsioonikogumi näidendi mõjust luge- jale või vaatajaskonnale. Kui oleks olemas ainult üks „õige“ tõlgen- dus, kas poleks siis keegi seda juba leidnud? Tõsiasi, et näidendi sel- list üht õiget tõlgendusviisi ei ole, et sellele ei saa leida vastust nagu matemaatikaülesandele, põhjustabki huvi püsimise. „Hamletit“, nii nagu ka kõiki teisi kunstiteoseid või kultuurilisi artefakte, saab tõl- gendada väga mitmel viisil, paljudest erinevatest vaatenurkadest, et tuua välja mitmesuguseid ideid ja kujutluspilte selle kohta, kuidas me mõistame oma elu. Kirjanduse uurimise praktika jaoks, nagu ka teiste sarnaste erialade analüütiliste praktikate jaoks, on avatus