Tallinna Ülikool

Ülikool sinu ettevõttes

Kas töökohapõhise õppe kaudu saab tulevikus omandada kõrgharidust? Tallinna Ülikool osaleb projektis, mis peaks kaasa aitama unistuse poole liikumisel, et poole kõrgharidusest saaks omandada ülikoolis, teise poole aga töökohal töötades ja õppides. Töö ja õppimise ühendamise mõte pole uus. Küll on uus see, et töökohal õppimine on tulevikus sisuliselt ülikooliõppe osa. Kui varem tähendas õppimine töökohal põhiliselt kutseõpet, siis edaspidi peaks sel moel õppides jõudma ka magistridiplomini. See on hoopis uus tase õpipoisi, selli ja meistri ajaloost pärit reas. 

käed

 

Kiiresti muutuvas maailmas muutub ka õpe

Võimalust, et õpid kõik vajaliku selgeks ja siis lähed tööle, tänapäeval enam ei ole. Kõik muutub nii kiiresti ning selleks, et uut omandada, on vaja kogu aeg juurde õppida. 
Tööl on vaja käia pidevalt. See tähendab, et 80% õpitavast omandab inimene kas töö jaoks, töö käigus või töö tulemusel. Nii tuleb õpipoisiõppe ametlikus definitsioonis kutseõppe kontekstis ¾ oskustest omandada töökohal ja vaid veerand koolis õppides. 
Mitmed riigid on jõudnud nn õpipoisiõppe seadustamiseni, kuid seni on see puudutanud eelkõige kutseõpet, mis võib alata juba põhikoolis ja läbida järjest kõiki haridustasemeid. Kõrghariduse tasemel töökohapõhine õpe ehk õpipoisiõpe, mis on selle projekti fookuses, on hetkel piloteerimise faasis.
Projekti „ApprEnt: Refining Higher Education With Enterprises in Europe“ eesmärk on ülikoolide ja ettevõtete koostöös arendada töökohapõhist õpet kõrghariduses. Partnerid on kaheksast Euroopa riigist, igast üks kõrgkool ja ettevõtlusorganisatsioon, Eestist on need Tallinna Ülikool ja Eesti Kaubandus -Tööstuskoda.

Töökohapõhise õppe arendamine kõrghariduses

Et mõista, kuidas toimib Eestis töökohapõhine õpe, analüüsiti praktikaid, kus 50% õpet toimub kõrgkoolis ja 50% töökohal. Eestis piloteeritakse sellist õppevormi Euroopa Sotsiaalfondi projekti PRÕM raames kolmes kõrgkoolis, kokku kolmel erialal. Need on Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli tegevusterapeudi õppekava, Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainori hotelli- ja majutusteeninduse õppekava ja TalTechi äriinfotehnoloogia magistriõppekava. 
Neljas näide, mida samuti toimiva praktikana analüüsiti, on programm „Noored kooli“, mis on üle 10 aasta teinud koostööd Tallinna Ülikooliga, sest õppetegevus käib TLÜ õpetajakoolituse õppekava järgi.
Õpipoisiõppe eest vastutavad koolid: aluseks on kooli õppekava ja töökohal õpitut tunnustatakse õppetöö osana. Põhimõtteliselt võiks õppimine ja töö alata korraga, aga levinud on lähenemine, kus õppima on asunud need, kes juba õpitavas valdkonnas töökohal ametis. Tööl käijate õppima asumise motivatsioon on kvalifikatsiooni või taseme tõstmine. Eestis on selline suund levinud töökohapõhise õppe puhul nii kõrg- kui kutsehariduses.
Ettevõtjate peamine huvi õpipoisiõppe puhul on võimaldada oma töötajatele ettevõtte vajadustele vastavat tasuta tasemeõpet. Lisaks käib õpipoisiõppe juurde nõudmine, et õppija peab olema ettevõtte töötaja staatuses ja mitte õpilase/üliõpilase staatuses

Koolis ja tööl õpitav peavad käima käsikäes

Töökohapõhise õppe juhendaja töökohal ehk mentor peab olema kursis ülikoolis toimuva õppetegevusega, millega tudeng kokku puutub. Juhendaja peab saama aru, mis on õppetöö, millised on õpiväljundid, kuidas õppijat aidata ja toetada.  
Esile on kerkinud mitmeid väljakutseid, näiteks see, mismoodi on praktika juhendamine dokumenteeritud. Mis on töökohal juhendajate kvalifikatsioon, nende staatus? Kas oleks vaja teatud liiki kutsetunnistust? Praegu on juhendajad peamiselt oma ala spetsialistid, kuid tulemuslik õppetöö saavutamiseks on oluline ka mentorite ettevalmistus.
Küsimusi on ka tekitanud olukord, kus magistriõppes juhendaja pole ise magister või kui rakenduskõrghariduses juhendaja töökohal pole ise kõrgharidusega. Samas on kõrghariduse tasemel töökohapõhist õpet piloteerivad erialad väga praktilised ja seotud töömaailma arenguga. Õpitaksegi praktilist tööd ja juhendajaks ongi praktilist poolt hästi tundev inimene, kelle oskusi ei saa kindlasti alahinnata. Seejuures on ka mentor ise praktika juhendamise osas töökohal õppija.


Alustajatel on leiutamist palju

Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor alustas töökohapõhise õppega 2017. aastal.
"Leiutamist ja ise mõtlemist on olnud palju. Õppida on ju mõlemal poolel, nii koolil kui ka töökohal. Mure on selles, et kõrgkoolil on leping sõlmitud vaid ühe juhendajaga töökohal, kes peab ise hoolitsema selle eest, kuidas teisi juhendajaid kaasata. Kõrgkool on kogu aeg juhendajatega suhelnud, käinud ka kohapeal õpet läbi viimas. Parema tulemuse annaks ka see, kui juhendajaid oleks sama töökoha puhul ka teistest ettevõtetest. See oleks oluline juhtide puhul – ka nemad võivad osaleda õpipoisiõppes. Põhimõtteliselt on teooria ja praktika sidumine väga hea mõte. Lihtsalt rohkem tuleks asjad läbi mõelda," hindab Mainori esindaja.


Palju oodatavaid tulemusi

Peamisteks väljunditeks ApprEnt projekti lõppedes peaksid olema töökohapõhise õppe juhendaja koolitusmudel ja õppuri-tööandja-ülikooli näidisleping, mis oleks abiks töökohapõhise õppe rakendamisel kõigis kaheksas projektis osalevas riigis. Sellesse panustavad TLÜ poolt Avatud akadeemia, näidiskoolide esindajad ning Eesti Kaubandus-Tööstuskoda. 
Valmima peaks ka töökohapõhise õppe soovituste pakett, mis on mõeldud ettevõtetele, hariduse arendajatele ja sellega seotud huvigruppidele, avaliku võimu esindajatele ning praktikajuhendajaile ehk mentoritele.
Töökohapõhise õppe arengu huvides tasuks mõelda regulatiivse poole peale, et ka kõrghariduse tasemel oleks seadusega kehtestatud töökohapõhise õppe rakendamise kord. Projekti tulemused ning rahvusvaheline praktika saavad loodetavasti siinkohal samuti abiks olla.

 

Artikli koostamisel osalesid: 

Marge Kõrvits, Tallinne Ülikooli avatud õppe spetsialist,
Liisi Hansen, Kaubandus-Tööstuskoja ettevõtlikkuse valdkonna projektijuht,
Krista Loogma, Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi kutsehariduse professor
Anne Roosipõld, Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor turismi- ja restoraniettevõtluse töökohapõhise õppe erialajuht.