1 Minuti Loeng: millega võlub sonett? (Rebekka Lotman)

Pärast seda, kui Francesco Petrarca kirjutas “Laulude raamatus” 317 sonetti õnnetust armastusest Laura vastu, sai sonetikirjutamisest lausa massimood, mis levis teistessegi keeltesse. Eesti kirjandusse jõudis sonett 19. sajandi lõpukümnendeil. Miks on tuhanded poeedid üle maailma oma tunded ja mõtted valanud just sellesse, üsna paljude reeglitega luulevormi, seda selgitab minutiloengus Tallinna Ülikooli kirjastuse peatoimetaja, kirjandusteadlane Rebekka Lotman, kes kaitses suvel doktoritööd "Eesti sonett".

tüdruk raamatuga

13. sajandi Sitsiilias, Friedrich II õukonnas tema notari Giacomo da Lentini leiutatud sonett on saanud sajanditega enim kasutatud kanooniliseks luuletusvormiks lääne kirjandusloos. Sonett hakkas ruttu levima Sitsiilia, seejärel Toscana koolkonna ja „uue maheda stiili“ (dolce stil nuovo) poeetide seas. 

Sonetikirjutamisest sai lausa massimood, mis levis lisaks itaalia keelele ka paljudesse teistesse keeltesse: 15. sajandil hispaania, 16. sajandil portugali, inglise, prantsuse ja poola, 17. sajandil saksa ja rootsi, 18. sajandil vene ja ameerika kirjandusse jne. Tuhanded autorid luuletasid sadu tuhandeid sonette.

Sonett ja Eesti

Eesti kirjandusse jõudis sonett 19. sajandi lõpukümnendeil, selle esimesed autorid olid Mattias Eisen, Jaan Bergmann, Lydia Koidula ja Jakob Tamm. Sestsaati on sonett ka eesti kirjanduses saanud populaarseimaks luulevormiks: enamus eesti suuri poeete on vähemalt ühe soneti kirjutanud. Kokku pärineb eesti keeles ligi 400 autorilt peaaegu 5000 algupärast sonetti.

Miks on tuhanded poeedid üle maailma oma tunded ja mõtted valanud just sellesse, üsna paljude reeglitega luulevormi? On ju klassikalises sonetis määratletud värsiridade arv (14), silbiarv luuletuses ja värsireas (itaalia sonetis vastavalt 154 ja 11, inglise omas 140 ja 10, prantsuse sonetis 12–13 ja eesti sonetis 10–11 silpi), värsimõõt (itaalia sonetis üksteistsilbik, inglise sonetis 10-silbiline viisikjamb, prantsuse omas aleksandriin, inglise, saksa, samuti eesti sonetis viisikjamb) ja riimiskeem (siin on lubatud variatsioonid, ometi on klassikalises sonetis nende arv piiratud); itaalia sonett jaguneb stroofideks värsiskeemiga 4+4+3+3, inglise oma 4+4+4+2. Lisaks rõhutatakse traditsioonilises sonetis sisulise ülesehituse nõudeid: pööre peaks asuma seal, kus jaotub kaheks ka vormistuktuur ehk nelikvärsside järel.

Lühidalt mõtte väljendamine

President Toomas Hendrik Ilves, kes enda sõnul noorena lihtsalt mõttetiheduse harjutamiseks päevas ühe soneti kirjutas, on sonetivormi võrrelnud Twitteriga: mõlemas peab etteantud täheruumis suutma väljendada mõtet – Twitteris on selleks 140 täheruumi, sonetis 14 värssi, milles igas kindel arv silpe. Nii võib öelda, et poeedid on aastasadu kasutanud sonetivormi omamoodi sotsiaalmeediumina, kuhu paisata änge ja ihasid, mõtteid ja tundeid, kahtlusi ja veendumusi, usku ja lootust. Ameerika luuletaja ja kirjandusteadlane Meg Tyler on selgitanud, et sonett päästab üksindusest: selles vormis kirjutades kuulud kohe arvukasse ja kirevasse seltskonda.

Eesti luuleloost näeme, et nende ohtrate reeglite raames on sonett ülimalt mänguline. Meie eredaimad luuletajad on kirjutanud sonette, kui neil on öelda midagi uut selle Lääne luulekultuuri võimsa traditsiooni kohta. Marie Underi erootilised sonetid tema esikkogust “Sonetid” (1917) ja luulekogust “Eelõitseng” (1918) on aga uuenduslikud mitte ainult eesti, vaid terves lääne sonetiloos. Mida rohkem sonette lugeda, seda põnevam dialoog nende vahel tekib.