Rektor prof. Tiit Landi kõne Tallinna Ülikooli Päeva juubeliaktusel
Austatud president, head ülikooli liikmed, meie vilistlased, külalised.
Ma tunnistan täna, siin, teie kõigi ees, Tallinna Ülikooli rektorina, et mu südames valitsevad rahu ja rõõm ning hinges lootus.
18. märtsil 14 aastat tagasi sai nimi Tallinna Ülikool seaduse jõu, aga ülikoolina mitte veel valmis. Sealt edasi oleme me käinud aastatelt küll mitte väga pika, aga otsingute ja leidmiste poolest eriliselt sisuka tee.
Korduvalt oleme me endalt küsinud: kuhu me läheme, kes me oleme ja kust me tuleme. Jah, küsinud just selles järjestuses, sest me oleme noor ülikool ja noored ülikoolid vaatavad ikka rohkem seda, mis ees kui seda, mis möödas. Täna söandame aga vaadata ka tagasi.
Me oleme head tööd teinud, end murdelistest aegadest läbi murdnud, võtnud vastu julgeid, lausa otsustavaid otsuseid, mis paljudele meist pole esmalt ka meele järele olnud. Aga siis oleme kõik järele mõelnud ja leidnud: teisiti me poleks saanud, teisiti poleks me võibolla täna siin nii rõõmsate ja lootusrikastena.
Tallinna Ülikool on otsinud oma lugu. Jah, ehk tundub see väliselt lihtsa ülesandena, aga tehke proovi. Ma küsin teilt: teil on aega viis minutit, rääkige selle jooksul enda kohta see kõige olulisem. Millest te alustate?
Täna, 18. märtsil 2019 võin ma Tallinna Ülikooli kohta rääkida sellise loo: „Me oleme noor ülikool, alles oma tee alguses. Meil on hulk eeliseid, kasvõi vaba mõte, liiga kinnistunud tavade puudumine, julgus asju hoopis teisiti korraldada.
Ja samas on meil ka teine pool: me kanname endas saja aasta pikkust järjepideva õpetajaõppe tava Tallinnas. Jah, sada aastat tagasi ei alustatud seda kõrgkoolina, aga alustai innu, lootuse ja väga tõsise suhtumisega.
Me oleme ühtne ülikool, aga me kanname endas kõigi sellele aluse pannute ja kõigi liitunute valitud suundi ja kogutud tarkust. Oleme valinud koostöö, tänapäeval nii olulise interdistsiplinaarsuse. Siinkohal tänan kõiki, kelle ühine pingutus on loonud praeguse Tallinna Ülikooli.
Aga meie lool on veel üks tahk. Me oleme väga rahvusvaheline ülikool, sellisena ka maailma ülikoolide edetabelis tuhande parima hulgas. Aga me tahame olla ja oleme ka väga Eesti ülikool, seda nii suure kui ka väikese esitähega kirjutades.
Me hindame väga oma keelt, oma kultuuri, teadust, tutvustame seda uhkusega ka arvukatele välistudengitele. Ja ma ei näe neis suundades vastandlikkust, pigem tõdemust, et kui me julgeme olla meie ise, pole maailma mitte vaja peljata, vaid tema suurust ja värvikust hinnata, ühiseid rikkusi usinalt kasutada.
Tallinna Ülikooli lugu on aga ka kõikide tema väärikate vilistlaste jutustada. Ning tänane päev on eriline selle poolest, et me nimetame siin esimest korda valjusti saja vilistlase nime, kes meie instituutide otsusel hakkavad kandma austavat nimetust Tallinna Ülikooli Sajandi Vilistlane. Suur osa neist on täna ka selles saalis.
Loomulikult on sada ühe hetke valik, mitte sugugi lõplik suurus või hinnang nende panusele, kes seekordse saja hulka ei mahtunud. Ma tänan kõiki vilistlasi, kes te olete püüdnud ja pingutanud, oma tööd mõistusega ja südamega teinud, seadnud esiplaanile inimese, tema soovid ja vajadused, aga ka oma maa ja selle tuleviku.
Tallinna Ülikooli lugu aga jätkub. On hea meel tõdeda, et Riigikogu võttis 20. veebruaril vastu valitsuse algatatud ja kõrgharidusseadusega seotud Tallinna Ülikooli seaduse. Meie ülesanne on seadusele lisada tõsikindel teadus ja loomulikult ka inimlik headus. Soovin teile selleks jõudu, tänaseks aga ülevat peotuju.