Kestlik tulevik vajab muutust meis kõigis

Vaade meid ümbritseva keskkonna halvenevale seisundile tekitab üha suuremat muret. Seetõttu kerkivad kasvukeskse majandusmudeli kõrvale järjest jõudsamalt alternatiivsed mudelid, mis väärtustavad ökoloogilist tasakaalu ja kestlikku tulevikku. Muutus kestlikkuse suunas ei ole aga lihtne ja tekitab ühiskonnas palju mõtteainet. 

Alates 2025. aasta jaanuarist tegutseb Tallinna Ülikooli juures kestlike tulevike uurimisrühm SustainERA. Tegemist on Euroopa teadusruumi rahastuse toel loodud õppetooliga, mille eesmärk on toetada valdkondadeüleseid uuringuid. 

Pärast esimest ühist tegutsemisaastat vestlesime SustainERA juhtkomiteesse kuuluvate eri valdkondade uurijatega: täiskasvanuhariduse ja mitteformaalõppe professori Kai Pata (K. P.), kestliku tuleviku uuringute professori, akadeemik Anu Realo (A. R.), politoloogia professori Leif Kalevi (L. K.), ökohüdroloogia professori Jaanus Terasmaa (J. T.) ja vanemteadur Tarmo Pikneriga (T. P.).

Vestlust juhib Aija Sakova.

 

Alustame ehk mõistetest. Miks räägime kestlikkusest, mitte jätkusuutlikkusest ja miks tulevikest mitmuses?

Kai Pata: Loodusel on piirid. Püsiv majanduskasv ei ole biofüüsilises mõttes kestlik.

K. P.: Eesti keeles kasutatakse väljendeid jätkusuutlik ja kestlik sageli sünonüümidena, kuid nende tähendusvarjund ja kasutuskontekst ei ole päris samad. Kuigi jätkusuutlikkus viitab tulevikku suunatusele, on sellega viimasel ajal seotud ideoloogiline, poliitiline ja normatiivne kuvand, kus jätkusuutlik areng võrdub arenguootuse ja kasvuga. Seda me eesmärgina rõhutada ei soovi. 

Kestlikkus seevastu rõhutab olemasoleva säilimist, ökosüsteemi piiride arvestamist, ressursikasutuse mõõdukust ja süsteemide pikaajalist toimimist. See on omane meie projekti tasaarengulise tulevikuga seotud eesmärgile. 

Anu Realo: Kestlike tulevike idee on väga lihtne: tagada, et inimesed saaksid elada siin ja praegu õnnelikku ja tervislikku elu, säilitades samad võimalused ka tulevastele põlvedele.

Püsiv majanduskasv ei ole biofüüsilises mõttes kestlik. Praegusel arengutasemel peab osa majandusest kahanema ja ümber korralduma ressursisäästlikule, ringlevale mudelile. Muutuma peab ka inimeste eluviis ja arusaam rahulolust materiaalsel tasandil olemasolevaga. 

Kestlik esitab omadusena küsimuse: mis peab säilima, et tulevik oleks võimalik? Kestlik tulevik taotleb niisiis süsteemi sügavat muutust, milles kasvab eetiliste väärtuste osatähtsus ning muutub oluliseks ühiskonna suhe sotsiaalsete interaktsioonide, looduse ja ressurssidega. Peame õppima ennast ja oma elu teistmoodi väärtustama, unustamata, et oleme loodusliku ökosüsteemi ja oma loodud tehnoloogilise süsteemi osad, kuid viimane ei saa asendada esimest. 

Mitmuslikkust oleme rõhutanud seetõttu, et tulevikustsenaariume võib olla erinevaid ja projektis saamegi neid uurida. 

 

Miks rääkida tulevikustsenaariumitest ja mitte olevikust? Probleemid on meil ju juba praegu.

A. R.: Kestlike tulevike idee on lihtne: tagada, et inimesed saaksid elada siin ja praegu õnnelikku ja tervislikku elu, säilitades samad võimalused ka tulevastele põlvedele. Kuigi eestlased ei ole enamasti oma eluga eriti rahul, on meil tegelikult paljud asjad praegu veel päris hästi – nii sotsiaalses, poliitilises kui ka keskkonna mõttes. 

Kuulume kõrgelt arenenud, jõukate ja demokraatlike riikide hulka; puhast vett, õhku ja toitu jagub; suvine kuumus ei tee liiga; metsapõlengud ja üleujutused on üldjuhul hallatavad ja saadakse kiiresti kontrolli alla. Ka Eesti ökosüsteemide suutlikkus ületab hetkel veel mõne arvutuse kohaselt elanikkonna ökoloogilist jalajälge, mis on enamiku Euroopa ja paljude maailma riikidega võrreldes suurepärane tulemus.

See heaolu võib olla petlik. Eelmise aasta lõpus ilmunud Lancet Countdowni 2025. aasta raport näitab veenvalt, et kliimamuutus nõuab aasta-aastalt üha enam inimelusid ja põhjustab ulatuslikke terviseprobleeme inimestele üle kogu maailma. On vaid aja küsimus, millal tõsised ohud ka meieni jõuavad, mistõttu peame tuleviku väljakutsetega tegelema juba praegu.

 

Olete rõhutanud, et kestliku tuleviku planeerimisel on seni keskendutud tehnoloogiatele, ent sellest üksi ei piisa ja vaja on keskenduda inimeste hoiakute mõistmisele.  

A. R.: Hoiakud on olulised, sest need väljendavad inimeste emotsioone, uskumusi ja käitumist mingi inimese, asja või nähtuse suhtes. Hoiakud käsikäes väärtustega moodustavad olulise osa inimese minapildist ning suunavad seda, kuidas inimene tõlgendab ümbritsevat maailma, teeb valikuid ja suhestub nii sotsiaalse kui ka loodusliku keskkonnaga.

Hoiakute puhul eristatakse sageli kolme komponenti: (a) afektiivne komponent, mis hõlmab inimese tundeid hoiaku objekti suhtes; (b) käitumuslik komponent, mis viitab sellele, kuidas hoiak käitumist mõjutab või suunab; ja (c) kognitiivne komponent, mis viitab inimese teadmistele ja uskumustele hoiaku objekti kohta. Näiteks kui inimene usub, et ringmajandus on keskkonnale kasulik ja aitab säästa loodusressursse (kognitiivne), kaasneb sellega sageli positiivne suhtumine ringmajandusse ja taaskasutusse (afektiivne), misläbi suureneb oluliselt tõenäosus, et inimene ise käitub ja tegutseb keskkonnasõbralikumalt (käitumuslik).

 

Milline on praegu olukord hoiakutega?

 A. R.: Viimasel ajal on palju räägitud sellest, et eestlased on ühed Euroopa suurimad kliimaskeptikud. See tähendab, et võrreldes teiste Euroopa riikidega ei olda meil veendunud, et kliimamuutus üldse toimub, teisalt ollakse skeptilised, kas see on inimtekkeline. Samuti ei peeta kliimamuutuse mõju ohtlikuks ja seepärast ei peeta kliimamuutust ka oluliseksprobleemiks, millega peaks tegelema. Ka keskkonnakaitset peetakse majanduskasvu kõrval sageli teisejärguliseks ja vähem prioriteetseks probleemiks. 

Samas peavad eestlased end metsarahvaks ning rõhutavad tulihingeliselt metsade kaitsmise olulisust ja raiemahu vähendamist. Millal ja kuidas on need kohati vastuolulised hoiakud kujunenud, seda püüamegi muude asjade seas projekti käigus välja selgitada.

Miks see on oluline? Sest hoiakute muutus – koos väärtuste ja teadmiste muutumisega – on sageli vajalik eeltingimus selleks, et käitumine saaks muutuda. Samuti on elanikkonna hoiakud ja väärtused oluline survemehhanism poliitiliste parteide mõjutamisel ja nende poliitika kujundamisel. Kui keskkonnakaitse on inimeste jaoks väga oluline teema, ei jää parteidel muud üle kui see oma programmi võtta ja sellega aktiivselt tegeleda, et pälvida valijate toetus nii võimule saamiseks kui võimul püsimiseks. Alahindamata iga inimese isiklikku panust kestlike tulevike suunas liikumisel, nõuavad paljud vajalikud muutused siiski süsteemsemat lähenemist.

L. K.: Hoiakud on väga olulised ka avaliku poliitika loomisel ja rakendamisel. See, mida ametnikud, ettevõtjad ja kogukondade esindajad märkavad ja oluliseks peavad ning mille puhul peavad vajalikuks tegutseda, sõltub hoiakutest. Selle kõige taga on arusaamad heast ja halvast, kaalutlused ja argumendid.

See, mida on Euroopas ja Eestis märgatud ja oluliseks peetud, aitab aru saada, miks meil on just sellised kestlikkuse või roheülemineku poliitikad, nagu need praegu on, ning miks neid on Eestis just sel viisil üle võetud ja rakendada püütud. Samuti näitab see võimalusi poliitika kohandamiseks ja edasiarendamiseks. 

Tänapäevast valitsemist iseloomustatakse sageli valitsetusena, kus tulemusteni jõudmine eeldab eri toimijate panust ja koostööd. Selles kontekstis on vastastikune arusaamine ja poliitikate ühiskondlik kandepind eriti oluline. Nii on arusaamade ja aruteluliinide ning nende poliitikateks teisenemise ja elulise rakendumise parem mõistmine mitte ainult teaduslikult huvitav, vaid ka olulise praktilise potentsiaaliga uurimisvaldkond.

 

Ajakirjanduses on kõlanud väide, et kliimamuutus on proportsionaalselt saanud rohkem tähelepanu kui mõni muu keskkonda puudutav küsimus. 

J. T.: See on osaliselt asjakohane märkus, aga ainult siis, kui mõistame seda mitte üleskutsena kliimateemat vaiba alla pühkida, vaid hoiatusena, et kliima on vaid üks mitmest keskkonnakriisist. Samas ongi kliimamuutus vaieldamatult kesksel kohal, terve möödunud kümnend on olnud maailma mõõteajaloo kõige soojem periood. 2024. aastal oli globaalne keskmine ligikaudu 1,55 °C üle tööstuseelse taseme. Eestis on keskmine temperatuur kerkinud veel rohkem.

Eestis näeme kliimamuutust peamiselt veeringes ja ökosüsteemis: kevadine suurvesi nihkub, talvine lumi toimib üha harvem veepangana ja kuumalained sagenevad. Uued invasiivsed võõrliigid, taimehaigused ja -kahjurid tulevad meie oludega üha paremini toime.

Sellele vaatamata ei kajastu mure kliima pärast aga Eesti inimeste riskitunnetuses ja käitumises. Eurobaromeetri järgi peab kliimamuutusi tõsiseks probleemiks vaid 62% eestlastest, samas Euroopa keskmine on 85%. 

Teisalt on muidugi õige, et kliima kipub varjutama muid sama tõsiseid probleeme, nagu elurikkuse kadu, toitainete liigkoormus ja veestiku halvenev seisund. Oluline on mõista, et kliimamuutus ei ole neist muredest eraldi, vaid võimendab neid. Põllumajandusreostus (toitained ja taimemürgid), kuivendus, kraavitamine, veekogude (sh Läänemere) eutrofeerumine – need on inimtegevusest tulenevad survetegurid, mille mõju kliimamuutus suurendab. Kui keskendume ainult võimendile, aga ignoreerime signaali ennast, ei lahenda me süsteemset probleemi. 

 

Teie uurimisrühm koosneb mitme valdkonna teadlastest. Miks on koostöö eri valdkonna teadlaste vahel vajalik? 

L. K.: Tegeleme esmapilgul loodusteadusliku teemaga, ent teeme seda suuresti sotsiaal- ja humanitaarteaduste fookusega. Samuti püüame varasemast paremini kokku tuua kvalitatiivsemaid ja kvantitatiivsemaid, tavapärasemaid ja koosloomelisemaid uurimislikke lähenemisviise. 

T. P.: Kestlike tulevike ja tasaarengu küsimused on olemuselt komplekssed ning seotud mitme teadusvaldkonnaga. Kliimamuutus, elurikkuse kadu või raiskav ressursikasutus ei ole ju pelgalt loodusprotsessid ega ka puhtalt sotsiaalsed probleemid – need on samal ajal ökoloogilised, majanduslikud, kultuurilised ja poliitilised nähtused. 

Tasaarengu mõtestamiseks on niisiis vajalik mõista ökoloogilisi seoseid, kultuurilisi tähendusi ja ka ühiskondlikke protsesse. Vaated tulevikku põimuvad sageli mineviku ja oleviku mõtestamisega. Seetõttu ei piisa kestlikkuse mõistmiseks ega sellega seotud probleemide lahendamiseks ühe valdkonna vaatepunktist.

---

 

Projekt SustainERA

SustainERA projekti peamine eesmärk on luua Tallinna Ülikooli juurde valdkondade ülene kestlike tulevike uuringute teadusrühm ja seeläbi edendada kõrgetasemelise teadustöö kompetentsi ja võimekust selles vallas. Projekti käigus tehtav uurimistöö keskendub sellele, kuidas toetada ja suunata inimesi, organisatsioone ja kogukondi kestlikumate valikute tegemisel. 

Projekti oluliseks osaks on avatud labori (Open Lab) lähenemine, mis aitab hõlbustada koostööd avaliku ja erasektori vahel. 

Projekti vastutav täitja on Kai Pata, projekti uurimisrühma juhib Anu Realo.

• Euroopa teadusruumi õppetooli (ERA Chair) projekt.
• Rahastus 2025.–2029. aastaks on 2,5 miljonit eurot.