In Memoriam: Anto Raukas

19. aprillil lahkus meie seast 86 aasta vanusena teadlane-geoloog ja akadeemik, tunnustatud looduskeskkonna uurija ja kaitsja ning aastaid Tallinna Ülikooli ökoloogia keskuse vanemteadurina töötanud Anto Raukas.

Ökoloogia keskuse teadussekretär Milla Krusta sõnul oli tegemist igavesti mõnusa ja sõbraliku mehega, kellele meeldis naljakaid ja toredaid lugusid vesta ja seda eriti eelmisest sajandist. Anto jutuvestmise auks proovime võtta kokku tema kireva ja mitmekülgse eluloo.

Anto Raukas sündis 17. veebruaril 1935. aastal Tartus kooliõpetaja peres. Kui laiem avalikkus teab teda kui kirglikku keskkonnateemadel väitlejat, siis vanemad inimesed ehk mäletavad Raukast ka kui tõsist spordimeest. 1953. aastal lõpetas ta Tartu 1. Keskkooli ehk praeguse Hugo Treffneri gümnaasiumi, kust sai kaasa spordipisiku, mille toel saavutas silmapaistvaid tulemusi mitmel spordialal. Sportima hakkas ta kehalise kasvatuse õpetaja Endel Arandi õhutusel, kes oskas poisse innustada. “Meil lihtsalt puudus julgus talle vastu hakata,” on Raukas oma õpetajat hiljem iseloomustanud.

Aastatel 1947–1949 oli Anto Raukas Tartu üks lootustandvamaid noormaletajaid. Raukas teenis poisikesena taskuraha, käies Tartu Maleklubis vanemate seltsimeestega raha peale mängimas. “Liiga palju võita ei võinud, sest siis poleks nad minuga enam mänginud,” kommenteeris Raukas. Oma parimaks tulemuseks on ta nimetanud simultaanimängu Paul Keresega, kus nad jäid viiki. 

Akadeemiku sõnul oli tema nooruses sport väga populaarne ning kõikide tegijate suur soov oli rinda saada Eesti koolinoorte meistrimärk, mille Raukas sai 1500 meetri jooksu eest. Anto Raukas oli muuhulgas ka Tartu noortemeister kergejõustikus, suusatamises, tennises ja võrkpallis, püstitanud 1000 meetri jooksus vabariikliku noorterekordi ning olnud 1954. aastal 4 × 1500 meetri teatejooksus Eesti meister ja rekordi püstitaja.

Paljude erinevate huvide tõttu oli raske teha valikut edasiõppimise osas, kuid ta otsustas siiski õpinguid jätkata Tartu ülikoolis, mille lõpetas 1958. aastal geoloogina. Geoloogia eriala ei soodustanud sporditegemist ja nii jäi Anto Raukase jooksukarjäär lõppenuks, sest pidevate ekpeditsioonide kõrvalt ei olnud võimalik spordivõistlustel käia.

Samas jäi sport akadeemikule siiski hingelähedaseks. Tsiteerides Anto Raukast: „Teadus ja sport ei olegi nii erinevad, kui esmapilgul tundub. Mõlemad tegutsevad kõrgema tulemuse nimel, mõlemad nõuavad intellekti. Seega tasub mõlemal teineteisest mõõtu võtta.” Pärast ülikooli lõpetamist ja Tallinna kolimist hakkas ta hobikorras matka- ja orienteerumissporti edendama. Nii kujunes temast Eesti üks orienteerumisspordi rajajatest, olles mitmete katusorganisatsioonidesse kuulumisele ja võistluste korraldamisele lisaks veel Eesti Orienteerumisspordi Föderatsiooni presiidiumi esimene esimees (1963) ja omandas üleliidulise kategooria kohtuniku nimetuse. Anto Raukas on hilisemas intervjuus tõdenud, et selles valdkonnas tegutsemine oli tollal küllaltki keerukas, sest võistluste aluskaardid olid Nõukogude Liidu julgeolekupoliitika tõttu rangelt salastatud.

Teine suur tegijate (kaasa arvatud Anto Raukase) unistus Nõukogude ajal oli võita hõbedane meistersportlase tunnustus. Akadeemik arvas, et valitav spordiala peaks haakuma tema elukutsega ja nii saigi valitud matkamine. Et võita meistersportlase tiitel pidi osalema ja juhtima arvukaid matku. Raukas võttis osa paljudest teaduekspeditsioonidest, näiteks Eesti noorteadlaste I kompleksekspeditsioonist Kamtšatkale (1960), mis kulmineerus Kalevi lipu viimisega Euraasia mandri kõige kõrgema vulkaani Kljutševskaja tippu. 

„Teadus ja sport ei olegi nii erinevad, kui esmapilgul tundub. Mõlemad tegutsevad kõrgema tulemuse nimel, mõlemad nõuavad intellekti. Seega tasub mõlemal teineteisest mõõtu võtta."

1962. aastal kaitses Anto Raukas geoloogiakandidaadi (tänapäeva mõistes PhD) väitekirja „Eesti NSV alusmoreenide litoloogia ja mineraloogia“ ning 1973. aastal geoloogia-mineraloogiadoktori väitekirja „Eesti liustikutekkeliste setete ja pinnavormide kujunemine“. 1977. aastal valiti ta Eesti teaduste akadeemia korrespondentliikmeks ning 1987 Akadeemia liikmeks. Professori kutse omistati talle 1980. aastal. Aastatel 1985-2010 oli Anto Raukas Eesti Geograafia Seltsi aseesimees.

Kolleeg Tiiu Koff Ökoloogia keskusest meenutab esmaseid kokkupuuteid akadeemikuga Geoloogia instituudi ajast, mil Raukas juhatas sealset kvaternaarigeoloogia osakonda. kui ta oli seal ise laborant: „Osakonda juhatas ta väga efektiivselt ja kaasavalt. Mitte ainult teadurid, vaid ka kõik laborandid tundsid, et nad töötasid ühise eesmärgi nimel – teha head teadust ja avastada maailma. Tollele ajastule olid iseloomulikud veel ka suured peod ja tähistamised. Ükski suurem pidu ei lõppenud ilma Anto eestvedamisel lauldud ja tantsitud "Tinnata".”

Anto Raukase teaduslikud saavutused ei piirdunud vaid Eestiga. Aastast 1992 oli Raukas New Yorki teaduste akadeemia välisliige, aastal 1999 nimetati ta Londoni Kuningliku Geograafiaseltsi ja Rahvusvahelise Kvaternaariuurimisliidu (INQUA) auliikmeks. Samast aastast oli ta ka Läti Ülikooli audoktor, aastast 2003 Ülemaailmse Innovatsiooninõukogu auliige ning aastast 2010 kandis ta Euroopa auteadlase tiitlit.

Anto Raukase teadustööd on andnud meile tohutult täiustunud teadmisi stratigraafia, litoloogia, mineraloogia ja Kvaternaari paleogeograafia alalt, Põhja-Euroopa jäätumisala Kvaternaari setete tekke, pinnavormide kujunemise, Läänemere arengu, suurjärvede geoloogia, meteoriitide, Eesti loodusvarade otstarbeka kasutamise ja kaitse ning keskkonnakaitse kohta. Alates 2010. aastast asus ta tööle Tallinna ülikooli ökoloogia instituudis (hiljem ökoloogia keskuses) vanemteadurina. Seda perioodi jäävad meenutama arvukad Peipsi järvega seotud uuringud. Aastast 2017 oli Anto Raukas Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessor. Oma eluajal avaldas akadeemik rohkesti teaduslikke ja populaarteaduslikke töid. Ta on kirjutanud 34 ja toimetanud üle 120 raamatu, avaldanud üle 500 teadusartikli, ligikaudu 800 lühiartiklit, üle 800 publitsistliku ja populaarteadusliku artikli, mis on ilmunud umbes 30 riigis. Ta on olnud juhendajaks 15 kandidaadi- ja 5 doktoritööle.

Meenutab kolleeg Mati Ilomets: „Kindlasti jään meenutama tema erudeeritust, ääretult laia silmaringi, tohutut töövõimet, tema energiat, suurt organiseerimisvõimet, oskust lahendada skandaalideta sageli üsna teravaid olukordi. Hea näide pärineb minu kandidaaditöö (nüüd nimetatakse seda doktoritööks) kirjutamise ajast. Olin tema juhendatav ja kandidaaditööd kirjutades andsin talle tööpäeva lõpus 20-30 lk käsikirja (st käsitsi kirjutatud teksti koos tabelite) lugemiseks ja parandamiseks. Järgmisel hommikul sain paranduste, täienduste, märkustega käsikirja tagasi.”

Anto Raukase esimeseks doktorandiks oli meie seast juba lahkunud Jaan-Mati Punning – Ökoloogia Instituudi ja Tallinna Ülikooli ökoloogia doktoriõppekava rajaja. Täpselt 40 aastat hiljem kaitses samal õppekaval Anto Raukase viimaseks jäänud doktorant oma kraadi. Johanna-Iisebel Järvelill meenutab: “Anto oli alati väga positiivne ja hakkamist täis. Ta suutis seda ka minusse süstida, kui sellest vajaka jäi, julgustades, et tuleb lihtsalt ära teha ja nii ongi. Tal oli alati kõigi ja kõige jaoks aega ja doktoritööd juhendades oli väga toetav. Anto oli kärme jagama ka häid igapäevaseid näpunäiteid, kasvõi seda, kus asuvad parimad bensiinijaamad või seda, et naisterahvastel on ikka oluline kasutada naiselikku kavalust. Seega hea tuju ja doktoritöö kirjutamine käisid käsikäes, sest Anto juhendamisel teisiti ei saanudki.”

Jaanus Terasmaa, Anto Raukase viimane toanaaber Ökoloogia keskusest, toob samuti esile Anto energiat ja lai haaret: “viimastel aastatel käis Anto meil tööl ühel päeval nädalas, reedeti, sest siis toimub keskuse teadusseminar. Päeva juhatasid sisse Anto lood ja meenutused kohvilauas. Tema fakitmälu oli täiest hämmastav – polnud mingit probleemi üles lugeda kõik mõnel 42 aastat tagasi toimunud nõupidamisel viibinud inimeste nimed ja puistata sinna kõrvale (sageli üsna pikantseid ja lõbusaid) lugusid nende eluolust. Järgnenud teadusseminaril oli Anto alati esimene küsima ja juurde uurima. Temaga ei olnud lihtne olla esineja rollis. Ülejäänud päev möödus samuti mitte rahulikus kabinetivaikuses, vaid telefonikõnede ja külaliste vaimus. Küll taheti intervjuud või arvamust, küsiti nõu või sooviti lihtsalt juttu puhuda. Igav ei olnud kunagi.”

Oma teadlaskarjääri jooksul juhtis Raukas paljusid rahvusvahelisi teadusprogramme, juhtis või oli (au)liikmeks mitmetes rahvusvahelistes ja Eesti teadusorganisatsioonides ja –seltsides ning tegutses ka mitmete teaduslike väljaannete toimetustes ning osales rahvusvahelistes ja vabariiklikes nõukogudes ja komisjonides.

Ka Koff toob esile akadeemiku arvukaid töökohti: „Kindlasti vääris imetlust Anto Raukase organiseerimisvõime ja edukus erinevaid ühiskondlikke ameteid pidades. Ühel hetkel suutis ta pidada neist vähemalt kolmekümmet, alates Rahvusvahelise Kvaternaari uurimise komitee esimehest,erinevatest toimetuskolleegiumite liikmest, Eesti Õpilaste Teadusliku Ühingu asutajaliikmest kuni Vabatahtliku Karskusühingu Kesknõukogu liikmeni ja Eesti Pildarite ühingu esimeheni. Kõik kohtumised ja koosolekud pani ta kirja väikesesse märkmikku, oli alati ettevalmistatud, oskas küsida ja kaasa rääkida. Oleme kaotanud hea ja osavõtliku kolleegi ning suure algustähega õpetaja.”

Anto Raukase teadustööd on neljal korral tunnustatud Eesti vabariigi teaduspreemiaga (1991, 1996, 2003 ning pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest 2015). Talle on omistatud Karl Ernst von Baeri preemia, akadeemik Artur Luha preemia, Eerik Kumari looduskaitsepreemia, Gottfried Wilhelm von Leibnizi medal ning eriliste teenete ees teaduses on ta pälvinud Tallinna linna aukodaniku tiitli. Anto Raukas on valitud Eesti rahva poolt 20. sajandi 100 suurkuju hulka ja 1998. aastal pälvis ta Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärgi.

Kolleegid Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudist jäävad Anto Raukast mälestama väljapaistva teadlase ja aktiivse tegutsejana Eesti geoloogia, geograafia ja keskkonnakaitse valdkondades.

 

 

Artikli kaanefoto: Ilmar Saabas