Omavalitsuspäev: aga milline koolivõrk on optimaalne?
Arukülas peeti Omavalitsuspäeva viienda aastapäeva puhul aru omavalitsuste rolli üle Eesti hariduses. Tõdemuse kõrval, et Eesti on üks Euroopa ja ka maailma parima haridusega riike – see leidis taas kinnitust Tallinna Ülikooli rektori kt Priit Reiska ettekandes –, tõusis esile ka mitmeid veel selge lahenduseta küsimusi.
Üks küsimusi on, kas gümnaasiumiharidus liigub lõplikult riigi kätte. On ju riigigümnaasiumite arv – ja sellega seoses õpilaste arv – viimastel aastatel hoogsalt kasvanud. Ning kuigi ka omavalitsuste gümnaasiumides õpib veel arvukalt noori, on suund siiski selge – alates Viljandi Gümnaasiumi avaaktusest 1. septembril 2012 on riigigümnaasiumite arv tõusnud juba 19ni.
Kuhu läheb kutseharidus?
Teine küsimus on kutsehariduse saatus. Praegu on see riigi ülesanne, Haridus- ja teadusministeeriumi haldusalas on 37 kutseõppeasutust. Samas pole välistatud, et tendents on liikuda hoopis omavalitsuste suunas. Hoopis omaette tendents on aga see, et kutseharidus ja gümnaasiumiharidus peavad hariduse terviklikkuse huvides lähenema – kahe suuna konkurents haridust edasi ei vii. Pealegi ei puuduta PISA uuring, mille tulemuste paistel me oma ego soojendame, mitte gümnaasiumi-, vaid põhiharidust.
Kõigi nende küsimuste kõrval peavad omavalitsused – aga ka riik – olema valmis selleks, et õpilaste arv koolides väheneb. Kui vaadata prognoose aastaks 2045, selgub, et õpilaste arv väheneb kõikjal Eestis. Tõsi, miinuse protsent on erinev, alates Harjumaa 19st ja lõpetades Ida-Virumaa 66ga, aga selge on, et hariduse tase tuleb tagada nn taganedes.
Keeruline küsimus - optimaalsus
See nõuab veelgi suuremat tähelepanu koolivõrgu optimaalsusele – aga kes ütleb, milline koolivõrk on optimaalne? Raasiku vallavanem Andre Sepp tõi välja 36 õpilasega Pikavere mõisakooli, mille säilimise ja arendamise kohta on vald teinud põhimõttelise otsuse, samas on Elva vallas alles ka kuue õpilasega kool, mis ühelt poolt vaadates on nn jätkusuutmatu, teisalt aga just näide, kuidas haridus peab arvestama iga õppija võimete ja eripäradega.
Koolivõrgu optimaalsuse teemal kerkis Arukülas üles vähemalt kaks küsimust. Esiteks see, et see nõuaks omavalitsuste selgemat, aga seega ka jõulisemat juhtimist, mida rõhutas teenekas omavalitsusanalüütik Rivo Noorkõiv Geomediast. Väikese reservatsiooniga võib isegi öelda, et demokraatia isegi takistab igal ajahetkel optimaalseima koolivõrgu kujunemist, seda enam, et paljuski on koolid remonditud ja kaasajastatud riigi vahendusel tulnud rahaga, mis on kindlasti mõjutanud ka omavalitsuste nn optimeerimise otsuseid.
Gümnaasiumi piir on 50 000
Teine küsimus on uute riigigümnaasiumite loomisega. Ühelt poolt on võetud siin aluseks maakond, aga nt Viljandi Kutseõppekeskuse direktor Tarmo Loodus soovitab aluseks võtta piirkonna, kus 50 000 elanikku. See aga muudaks Eesti hariduse kaarti oluliselt.
Eraldi teema on ka see, kuidas omavalitsused ja riik omavahel suhtlevad. Riigi esindaja, haridusministeeriumi kantsler Mart Laidmets tõstis siin esile partneri selge seisukoha teema. Seda võiks esindada Eesti Linnade ja Valdade Liit, kelle esindajana astus Arukülas üles tegevdirektor Veikko Luhalaid. Samas pole ka omavalitsuste hulgas täieliku üksmeelt – põhjusel, et need ise on küllalt erinevad, nii rahvaarvult kui ka territooriumilt. Nii pole võimalik üheselt ka lahendada nn optimaalsuse küsimust, veelgi enam aga seda, kui suur osa rahast eraldada huviharidusele, kui suur aga huvitegevusele. Skeem, mis sobib hästi nn rõngasvallale, ei pea sobima selle rõnga sees olevale linnale.
Kõige keskmes on õpetaja
Kindlasti on aga selle teemaderingi keskel õpetaja, kes Tarmo Looduse hinnangul peab olema tark, südamlik, aus ja õiglane. „Õpetaja on tavaline inimene oma mõningate vooruste ja paljude puudustega,“ rõhutas Loodus. „Nagu igaüks meist“. Mida enam aga rõhutatakse, et õpetaja on imeinimene, kellel peavad olema kõik positiivsed omadused ja ei ühtki puudust ning kes peab olema kõiges eeskujuks nii tööl, kodus kui puhkehetkel, seda suuremad pinged kujunevad pedagoogilises ja andragoogilises praktikas. Kannatajaks on siin õpilased. „Kohalik omavalitsus peab aga tagama õpetajaskonnale parimad töötingimused ja enesetäiendamisvõimalused,“ nentis Tarmo Loodus.
Kas haldusruum takistab haridusuuendust?
Ümarlaua arutelus toodi välja ülesannete täitmise mitmekihilisus ja vajadus oluliselt tugevdada riigi ja omavalitsuste koostööd jagatud pädevusega, sh regionaalsel tasandil, milleks hariduse andmine kahtlemata on. Kui haridusstrateegias on suund iga õpilase eripära arvestavate õpiteede kujundamisele (nn personaalsed õpirajad), mida toetab õmblusteta hariduskorraldus, siis see eeldab ka valitsemiskorralduses uusi lahendusi, kus senine jäik haldusruumide ja ülesannete piiritlemine ei võimalda enam nendele väljakutsetele vastata.
Seekordse haridusele keskendunud Omavalitsuspäeva korraldasid Raasiku valla ning Harjumaa Omavalitsuste Liidu kõrval MTÜ Polis, Tallinna Ülikool, Eesti Linnade ja Valdade Liit ning Riigikogu kohaliku omavalitsuse ja regionaalpoliitika toetusrühm.
Omavalitsuspäeva idee algataja ja seekordse ettevõtmise peakorraldaja oli Tallinna Ülikooli valitsemiskorralduse lektor ja MTÜ Polis president Sulev Lääne.