Hiina ühiskonnas olid mehe ja naise teed lahus. Konfutsiaanliku moraali kohaselt pidid nad kõndima teine teisel pool tänavat, istuma lauas eraldi. Kui ühelt poolt oli näha kommete lihtsust ja ka naiivsust, siis teiselt poolt just meeste ja naiste suhetes oli palju täpseid ettekirjutisi ja keelde.

Kui sündis tütar, pidid vanemad kahetsuse märgiks tüdruku kohe asetama voodi alla. Seejärel pidid vanemad sama kahetsuse märgiks kolm päeva paastuma. Tüdrukut pidi hällist peale õpetama kuuletuma perekonna meestele ja neid igati teenima. Suurimaks tüdruku väärtusteks oli tagasihoidlikkus ja kuulekus. Ta pidi igast toast, kus viibisid mehed, taganedes välja minema, ning isegi mõte kaebamisest ülekohtu peale pidi olema talle üdini võõras. Igas vaidluses pidi ta tunnistama oma viga ning mõtlema, et tal on vedanud, kui ei järgne ränka karistust. Vaid selle ideaali järgimine võis talle anda perekonna lugupidamise ning vaid nii välditi riidu ja solvanguid ning alandamist. Säärase kasvatuse tulemusena sai naisest abielludes oma mehe ideaalne partner ja yin ja yang tasakaalu säilitaja. Peamised naise väärtused, mida kasvatati, olid töökus, hoolsus, tagasihoidlikkus, allumine mehele ja tema sugulastele.

5-6 aasta vanuselt riietati tüdruk naisekleiti, ta hakkas kandma naisesoengut ja elama oma vendadest eraldi. 7-8 aastaselt anti talle teha mitmeid kergemaid kodutöid, 10 aastaselt ei tohtinud ta enam üksi majast välja minna ning koos vendadega mängida või osaleda pere meelelahutustes. 12-13 aastane tüdruk hakkas hoolsalt õppima kodust majapidamist ja käsitööd. Selles eas tüdrukutel oli rangelt keelatud ilmuda vanemate või ka vendade külaliste juurde, võõraste inimeste kõnetamine ja valjusti naermine. Nad pidid vara tõusma ja hilja magama minema, kandma tumedates tagasihoidlikes toonides kleite, hoiduma värvikirevatest kaunistustest, tikanditest ja ehetest. Kõik see oli lubatud alles abielunaisele.

Konfutsianism töötas välja pereelu täpsed käitumisnormatiivid, kusjuures aluseks ei olnud emotsioonid, armastus ja soojad suhted, vaid mõistus ja korra järgimine. Abielupaar kasutas eraldi eluruumi, magamisasemeid ja isiklikke sööginõusid. Neil oli keelatud mingilgi määral demonstreerida oma lähedasi ja sooje suhteid avalikult, näiteks käest kinni hoida, üksteise poole nimepidi pöörduda, istuda kõrvuti avalikus kohas.

Tütred abiellusid 16 aasta vanuses ja läksid mehe perekonda ning ämma täieliku kontrolli ja käsu alla. Noore abielunaise mees allus ise oma isale-emale ja vanematele vendadele ning temalt naine abi ja kaitset oodata ei saanud. Tegelikkuses polnud kaitset kuskilt oodata, ämmale tuli meelejärgi olla ja ainuke lohutus oli lootus, et õige varsti sünnib poeg. Poja sündides paranes minia olukord ja tõusis tema staatus, aga raskenes tunduvalt, kui sündis tütar või veel hullem, järjest tütred. Kui aga sündis poeg, oli lohutuseks see, et kunagi saab noorest emast endast ämm ja käsutaja.