Kui sa mõtled päeva kaugusele, söö kõht täis.
Kui sa mõtled aasta kaugusele, istuta puu.
Kui sa mõtled saja aasta kaugusele, anna lastele haridus.

(Hiina vanasõna)

Hariduse ja õpingute prestiiź ja osatähtsus on Hiinas alati olnud väga suur. Seda eeldas juba hieroglüüfkiri, mille täielik omandamine nõudis pikaajalist tööd. Sellele vastavalt olid Hiinas juba varasel ajajärgul väga suure tähtsusega mitmesugused õppeasutused, ilma milleta polnud mõeldav riigiteenistujate ettevalmistamine. Hiinas moodustasid teadlane ja tark peaaegu kattuvad mõisted. Need inimesed olid kõige lugupeetavamad ja autoriteetsemad. Sealjuures võisid nad pärineda ka kõige madalamatest seisustest. Targa inimese pintsli ees ei tuntud mitte ainult aukartust, vaid ka hirmu. Teravad ütlemised, vaimukas kriitika olid haritud meeste käes tugevaks relvaks. Lisaks peeti ebakõlbelisele valitsejale kartmatut vastuhakkamist kõrgelt eetiliseks ja järgimist väärivaks teoks. Mitmeid poliitilisi samme tuli valitsejal astuda ettevaatliku tagasivaatega riigi lugupeetavatele teadlastele, et mitte kaotada nende poolehoidu ja toetust.

Vaimne andekus ja haridus on kõige suurem voorus, mille abil on võimalik lunastada ka kuritegusid.

Haridus ja kasvatus oli hiinlaste jaoks tegelikult väga rakenduslik ning vajalik eelkõige eduka karjääri tegemiseks. Ametnik ja õpetatud mees olid praktiliselt sünonüümid. Ametnikuks ei saanud ilma eksamiteta ja tavaliselt omas eksami sooritanu ka mingit ametnikuastet. See kategooria inimesi tundis rahva valitsemise oskust.

Haridus polnud Hiinas juhuslik, vaid ammune tavadesse juurdunud nähtus. Selle eest hoolitses riik pidevalt. Hariduse eest hoolitsemine oli iga valitseja aukohus.

Hieroglüüfid olid õnnistuse juuresoleku sümboliteks. Kirjamärkidega paber oli püha, seda ei tohtinud tallata, ümbriseks kasutada ega muud moodi mõnitada. Seepärast oli vanas Hiinas kohustus igasugune kirjamärkidega paberileht ära põletada, et see kogemata ei saaks kasutatud ebapuhastel eesmärkidel. Veel XX sajandi algul olid kogu Hiinas teede ääres spetsiaalsed teravad orad, kuhu pidi tarbetuks muutunud paberid otsa torkama. Need korjati kokku ja põletati.

Kirjaoskus oli Hiina riigi jaoks omamoodi sügavalt rituaalne. See oli austuse ja peaaegu religioosse kummardamise objekt. Iga isa suurim unistus oli näha oma poega õpetatud mehena ja õpetatud kraadi omanikuna. Tee kõrgemale ja prestiiźsemale kohale algas alati koolist. Püstirikas, kuid teadusliku kraadita kaupmees ei leidnud kunagi säärast lugupidamist kui kõige vaesem kraadiomanik. Ja kuna eksamitele pääsesid kõik olenemata seisusest ja varanduslikust seisust, siis auahneid tulevikuplaane võisid haududa ka väga vaesed ja madalast seisusest vanemad, kellele jumalad olid andnud terased ja edasipüüdlikud pojad.

Tänu säärasele suhtumisele on selge, et kogu Hiina oli kaetud tiheda koolide võrguga, mida ei pidanud haldama, kontrollima, remontima ja toetama valitsus, vaid iga küla hoolitses selle eest ise. Iga kogukond leidis endi hulgast või kutsus naabrite juurest õpetaja oma lastele. Eelnevalt muidugi uuriti ja kontrolliti, kas õpetaja on ikka pädev ja kõrge moraaliga. Tavaliselt valiti õpetaja üheks aastaks, kuid selle aasta jooksul oli õpetajal kooli ja õpilaste üle täielik võim.

Kuna kiri oli keeruline, siis hakati last sellega tutvustama ja harjutama “mähkmetest peale”. Lapse mänguasjade hulka kuulusid kindlasti kirjatarbed ja puu- või luuplaadid hieroglüüfidega. Juba tuśipintslit hoida suutev lapsekäsi kordas ettejoonistatud hieroglüügide kontuure kuni märk jäi peensusteni meelde ja käsi mäletas iga pisemat liigutust. Lapsele valiti algusest peale kindla eetilise sisuga hieroglüüfe, sest koos kirjutamaõppimisega pidi laps omandama ka “näo”, st omandama käitumisnormid ja õppima tundma etiketti.